Kõik sai alguse sellest, kui mingite asjaolude tõttu sai eesmärgiks võetud, et tolle aasta (aasta oli siis 2013) Tartu Maratonile tuleb minna ja sõita alla 4h. Osalemissoov tekkis eelkõige sellest, et korrigeerimist vajas varasem lõpuaeg, mis oli ilmselgelt liiga suur number minu spordisaavutuste CV-s.
Ettevalmistused kujunesid eeskujulikult, samuti oli kogu sõit väga mõnus ja kerge ja lõpujoongi tuli ootamatult ruttu. Oleks tahtnud veel sõita, veel vastutulevaid skalpe noppida. Aga seekord sai lõbu läbi ja pani mõtlema pikemate distantside peale ja kuna ma polnud ainus, kellel mõlkus mõttes Vasaloppeti läbimine, saigi asi konrkeetsemalt plaani võetud.
Tagant järgi võib öelda, et Vasaloppetil osalemine on mitme etapiline. Kõige nobedam tuleb hoopiski olla kohe alguses ehk siis, kui toimub registreerimine. Kuigi too aasta oli ka uus läbimüügi kiirusrekord, toimus asi siiski mõnedkümned minutid kauem kui praegu. Kalendrit vaadates tuli tõdeda, et sel hetkel, kui peaks arvuti ees istuma ja klaviatuuri klõbistama, olen hoopis vallutamas elu kõrgeimaid meetreid ja levialast vägagi kaugel, ammugi siis internetti jagatakse. Õnneks leidus üks hea inimene, kes oli nõus teiste regamise enda peale võtma ja võis rahumeeli seljakoti selga panna.
 |
| Thorong-La Pass 5416m, Nepal |
Et kõik liiga ilus poleks selguski, et puhtalt headusest ei piisa, peab ka õnne jms oskusi olema, et Vasaloppetil registreeritud saaks. Käiku tuli võtta plaan B - tuleb kasutada tutvusi ja küsida sealt kaudu. Sügisel hakkasin uurima, et kas ja kuidas on siis võimalik ikkagi starti saada. Tuleb tunnistada, et seekord ei aidanud ka tutvustest, huvilisi oli teisigi ja kohti nappis. Rootsikeelsetest foorumitest ka suurt abi ei olnud, tehingud tehti taaskord nobedasti ja ega väga suure hurraaga võõrkeelsest keskkonnast piletit tahtnud ostagi. Kui üldiselt ei anna ma kergekäeliselt alla, siis hakkasin vaikselt harjutama mõttega, et juubelimaraton tuleb vahele jätta, lihtsalt ei ole stardikohta. Aeg tiksus ja lootus vähenes.
Et olukorda veel ärevamaks teha, sain sel hetkel hoopis teistest mastist alternatiivpakkumise - veebruaris 3 nädalat päikest ja puhkust ja elu-on-lill. Ja loomulikult pidi otsustama kohe. Ilmselgelt olin kimbatuses, sest pakkumine oli ahvatlev, samas polnud veel suutnud leppida, et ei pääse Vasaloppetile ja lootsin väiksele imele, et äkki kuskilt ikkagi saab. Kaalusin nii ja naa ning lõpuks ikkagi raske südamega nõustusin. Endale seletasin, et vähemalt üks on olemas ja kui tuleb ka maratoni pilet, siis vaatab edasi, kuidas teeb.
2 nädalat hiljem tuli telefonikõne - "Mul on sulle koht pakkuda - stardikoht, transport, majutus, kõik jutud, oled jätkuvalt huviline?" Eem...kuidas palun? Jaa, loomulikult. Oi kurja, mul on ju vahetult enne 3 nädalat päikest... Sõjas emotsioon vs kaine mõistus jäi seekord peale vist ikkagi esimene, sest võtsin ka antud pakkumise vastu.
Nüüd ei jäänud muud üle kui meeletult suusatada. Paraku oli ilmataadil teised plaanid ning lumega äärmiselt kitsi. Suurem suusasõit hakkas alles jaanuaris, mistõttu kaalusin juba soojareisist loobumist, et ikkagi rohkem kilomeetreid koguda. Detsembriga oli kirjas tubli 60km. Ma usun, et paljud ei sõida terve talve jooksul nii paljugi, kuid medaliga lõpetamiseks sellest ei piisa. Mida aeg edasi, seda veendunum olin, et puhkus tuleb vahele jätta ja lumest viimane võtta. Käisin isegi ekstra hommikuti sõitmas, mõnikord suisa nii, et rajatraktor ees ja mina järgi; õhtusel rajal lihtsalt ei kannatanud klassikat sõita.
Maksimalistina ma ikkagi ei suutnud loobuda päikesest ja omast arust mõtlesin välja kavala plaani. Kuna räägitakse, et Vasaloppetil on vaja paaristõukeid, siis plaanisin end puhkuse ajal toonuses hoida jooksu ja ülekeha/käte treeninguga. Reisiseltsilised pidasid mind kergelt hulluks, kui mu plaanidest kuulsid ja mainisid, et üldiselt ikka puhkuse ajal puhatakse. Ju siis neil oli mõjuvõimsam sõna, igal juhul läks nii, et peale teist hommikujooksu ma rohkem ei treeninud. Öösel tabas mind eriti kehv enesetunne ja hommikul näitas termomeeter kehatemperatuuriks juba 39,6. Sellist numbrit polnud ma ammu näinud. Kuna meil oli pundis hambaarst, väikese preili ema ja kaine mõistus, siis komitee otsustas ühehäälselt, et treeningutega on ühel pool ja edasi tuleb puhata. Lõppeks suutsin ka olukorraga leppida ning otsustasin, et Vasaloppetile siiski lähen, kuid seekord naudin rada ja vaatan, mida pakutakse.
Tagasi koju jõudsin täpselt nädal enne Rootsi sõitu ning ülejärgmisel päeval murdis mind taas palavik, seekord soliidsemate numbritega 37+ ning õnneks päevaks. Täpselt nädal enne suursõitu jätkasin suusatamisega ning selle ajaga jõudsin koguda tubli 60km.
Kuna lumega oli igal pool kehvad lood, siis oli kõigele lisaks veel väga reaalne oht, et maraton jäetakse liiga vesiste olude tõttu ära. Õnneks svenssonid olid tublid ja usinad ning suutsid kõige hullema ära hoida. Respekt!
Rootsi läksime neljapäeval Eesti Worldloppeti Klubi organiseeritud grupiga. Majutus oli Säleni läheduses Torgassis, kus üks terve maja oli meie kasutuses. Kokkuvõttes väga mugav elamine, isegi sellise suure pundiga. Üldse väga ladusalt ja mugavalt korraldatud väljasõit. Kui tavaliselt on ikka millegi kallal nuriseda, siis siin väga mitte. Soovitan.
Reedel käisime Moras stardinumbrite järgi. Kusjuures tasub kontrollida, kas sinu stardinumber asub Moras või Sälenis; meil oli rahval mõlemas ja nii sai mõlemad kohad läbi sõidetud. Üsna ajakulukas ettevõtmine. Minu esialgne stardigrupp oli vist 11, mis on ikka väga kaugel ja suure massi järgi. Targemad soovitasid küsida, kas ettepoole saab ja kui ma tõin mängu veel Tartu Maratoni 3:54 lõpuaja, siis tõsteti mind kenasti 6 gruppi ettepoole. Tasus pingutada :)
Kusjuures võib proovida ka Tartu Maratoni teatesõidu ajaga, üks tüüp sai niimoodi 6-ndasse gruppi. Kui enne arvasin, et nad kontrollivad seda tulemust (midagi nad seal arvutis tegid), siis peale teatesõidu juttu enam väga mitte :)
Laupäeval käisime taas Sälenis, tutvusime rajaga ja valisin suuska - kas minna sõitma vana või tuttuue suusaga; otsustasin vanade kasuks. Määrimisega tegeles vanameister Tilk, kes oli seekord 10ndat korda stardijoonel ja sai vastava teenetemärgi omanikuks.
Hommikul oli väga varajane äratus, korralik söök ja väljasõit juba kl 5:15. Kui poolel maal bussijuht rõõmustas (või mulle tundus nii), et seekord ei olegi nii hull liiklus, siis õige pea hakkasime liikuma teo sammul ja jõudsime vist 30min enne starti kohale. Hüvasti kohavalikud! Tuli leppida viimase reaga oma stardigrupis.
Veel tuli kiirelt otsustada, mis saab määrdega. Öösel oli ~10cm värsket lund sadanud ning paljud meie pundist tõmbasid määrde maha, mis õhtul alla panid. Kuna mul spets karestatud põhjaga suuska polnud, siis jätsin kliistri alles ja võtsin kaasa kaabitsa, et vajadusel põhi puhtaks tõmmata. Umbes 10min enne starti jõudsin täisvarustuses lõpuks oma positsioonile.
Lõpuks kõlas kauaoodatud stardilähe. Mõnedkümned meetrid oli meeldivalt palju radu, kuid järjest vähemaks neid jäi. Ühel hetkel avastasin end sootuks värske lume pealt ja suusa all olev kliister haakus sekundiga. Rahvamass tuli tagant peale ja abivalmite kodanikena hakati mind lükkama, et ma ikka edasi liiguks. Aga kuidas sa liigud, kui sul pakib, korralikult. Stardisirge lõpus on hästi väike laskumine, mis oli piisavalt õudusunenägu sellise suusaga - suusk pakib, tahaks puhtaks tõmmata, samal ajal tuleb tagant mass peale ning lükkab sind seljast. Õnneks kõik laabus kenasti ja sain liikuma.
 |
| Ko Li Pe, Thailand, Sunrise Beach |
Tagasi koju jõudsin täpselt nädal enne Rootsi sõitu ning ülejärgmisel päeval murdis mind taas palavik, seekord soliidsemate numbritega 37+ ning õnneks päevaks. Täpselt nädal enne suursõitu jätkasin suusatamisega ning selle ajaga jõudsin koguda tubli 60km.
Kuna lumega oli igal pool kehvad lood, siis oli kõigele lisaks veel väga reaalne oht, et maraton jäetakse liiga vesiste olude tõttu ära. Õnneks svenssonid olid tublid ja usinad ning suutsid kõige hullema ära hoida. Respekt!
Rootsi läksime neljapäeval Eesti Worldloppeti Klubi organiseeritud grupiga. Majutus oli Säleni läheduses Torgassis, kus üks terve maja oli meie kasutuses. Kokkuvõttes väga mugav elamine, isegi sellise suure pundiga. Üldse väga ladusalt ja mugavalt korraldatud väljasõit. Kui tavaliselt on ikka millegi kallal nuriseda, siis siin väga mitte. Soovitan.
Reedel käisime Moras stardinumbrite järgi. Kusjuures tasub kontrollida, kas sinu stardinumber asub Moras või Sälenis; meil oli rahval mõlemas ja nii sai mõlemad kohad läbi sõidetud. Üsna ajakulukas ettevõtmine. Minu esialgne stardigrupp oli vist 11, mis on ikka väga kaugel ja suure massi järgi. Targemad soovitasid küsida, kas ettepoole saab ja kui ma tõin mängu veel Tartu Maratoni 3:54 lõpuaja, siis tõsteti mind kenasti 6 gruppi ettepoole. Tasus pingutada :)
Kusjuures võib proovida ka Tartu Maratoni teatesõidu ajaga, üks tüüp sai niimoodi 6-ndasse gruppi. Kui enne arvasin, et nad kontrollivad seda tulemust (midagi nad seal arvutis tegid), siis peale teatesõidu juttu enam väga mitte :)
Laupäeval käisime taas Sälenis, tutvusime rajaga ja valisin suuska - kas minna sõitma vana või tuttuue suusaga; otsustasin vanade kasuks. Määrimisega tegeles vanameister Tilk, kes oli seekord 10ndat korda stardijoonel ja sai vastava teenetemärgi omanikuks.
Hommikul oli väga varajane äratus, korralik söök ja väljasõit juba kl 5:15. Kui poolel maal bussijuht rõõmustas (või mulle tundus nii), et seekord ei olegi nii hull liiklus, siis õige pea hakkasime liikuma teo sammul ja jõudsime vist 30min enne starti kohale. Hüvasti kohavalikud! Tuli leppida viimase reaga oma stardigrupis.
Veel tuli kiirelt otsustada, mis saab määrdega. Öösel oli ~10cm värsket lund sadanud ning paljud meie pundist tõmbasid määrde maha, mis õhtul alla panid. Kuna mul spets karestatud põhjaga suuska polnud, siis jätsin kliistri alles ja võtsin kaasa kaabitsa, et vajadusel põhi puhtaks tõmmata. Umbes 10min enne starti jõudsin täisvarustuses lõpuks oma positsioonile.
 |
| 5. stardigrupi lõpp |
Järgmine katsumus oli kurikuulus starditõus, millest olin ka piisavalt jutte kuulnud. Soovitati olla stardis piisavalt nobe, siis on variant, et ei jää tõusul ummikusse. Endale ma nii nobe ei tundunud, aga tõusust sain küll üles täpselt sellise tempoga nagu soovisin. Suusasammust oli asi kaugel, lihtsalt tatsasin usinasti ja kogusin lund põhja alla. Tõusu lõpus tõmbasin põhjad lumest puhtaks ja sõit läks edasi.
Ma usun, et üldiselt on 5-6 rada ikka sissetõmmatud, kuid öine sadu oli kõik jäljed kinni sadanud ning esimesed professionaalid tegid korralikku rajamasina tööd ja lükkasid ainult 2-3 rada lahti. Ja kui on kinnisadanud jälg, siis ega sealt raudteed ei maksa oodata. Rada oli üpris õnnetu ja väga ei liialda, kui ütlen, et jälge põhimõtteliselt ei olnud, oli lihtsalt mingi isetehtud versioon. Jumal tänatud, et ma olen omal ajal piisavalt sellisel teeme-ise-raja-sõtkume-lume-kinni kvaliteediga radadel suusatanud ja väga häirivaks sõit ei kujunenud. Lihtsalt oleks tahtnud vahepeal ka korraliku sammuga liikuda.
Esimesed 30km läksid üllatavalt kiiresti hoolimata, et mu suusk üldse ei toiminud ja kogu aeg mõtlesin pidamise eemaldamisele. Massid liikusid minust järjest mööda, üpris masendav. Kui kellestki oli vaja mööda minna, siis oli see omaette katsumus, sest kui sissesõidetud jäljes enam-vähem liikusin, siis värskema lumega oli asi kohutav. Nii mõnigi kord loobusin möödumisest ja tulin jälge tagasi, kui ruumi oli. Kerge lumesadu suutis ka end kuskilt välja võluda, mille peale tekkis ainult irooniline mõte - värske lumi ja kliister, palju õnne! Aga ometi määrde kallale ma ei läinud. Tegelikult pika peale läks pidamine järjest paremaks.
Kurikuulus laskumine Risbergi kandis oli minu jaoks üllatus, et seal rahvas nii meeletult kukub. Algus võib olla on hästi natukene järsem ja kurviga, kuid sealt edasi on suhteliselt lai ja lauge. Hästi, korralikult oldi sahka lastud ja mõned vaalud ja ebaselged jäljed, aga siiski. Võib olla olen ülekohtune ja ei oska objektiivselt hinnata oma üpriski hea suusavalitsemise tõttu, kuid mingeid akrobaatilisi võimlemisharjutusi ma seal tegema küll ei pidanud. Pigem kahetsesin, et alguses üldse sahka teiste eeskujul lasksin ja hoogu niimoodi pärssisin. Vahest see näitab ka sõitjate taset, kes sellel üritusel osalevad - suusasamm on enam-vähem, aga suusavalitsemine ja tasakaal vajaks veel treenimist.
Kurikuulus laskumine Risbergi kandis oli minu jaoks üllatus, et seal rahvas nii meeletult kukub. Algus võib olla on hästi natukene järsem ja kurviga, kuid sealt edasi on suhteliselt lai ja lauge. Hästi, korralikult oldi sahka lastud ja mõned vaalud ja ebaselged jäljed, aga siiski. Võib olla olen ülekohtune ja ei oska objektiivselt hinnata oma üpriski hea suusavalitsemise tõttu, kuid mingeid akrobaatilisi võimlemisharjutusi ma seal tegema küll ei pidanud. Pigem kahetsesin, et alguses üldse sahka teiste eeskujul lasksin ja hoogu niimoodi pärssisin. Vahest see näitab ka sõitjate taset, kes sellel üritusel osalevad - suusasamm on enam-vähem, aga suusavalitsemine ja tasakaal vajaks veel treenimist.
Toidu ja joogiga olin plaaninud nii, et umbes iga 1h tagant võtan geeli ja igas TP-s joon 2 topsi vedelikku. Lisaks olid kaasas miskid energia tabletid, kui viimne ramm peaks raugema ja mõned energiabatoonid.
Esimese korralikuma einestuse (batooni) ja väikese pausi (kergelt siiski liikudes) tegin 49. km TPs, kuhu jõudsin kergelt vaaludes ning koperdades; siis sain aru, et on vaja laadida. Rohkem batoone, kui üldse sõin, siis pigem lõpu poole. Proovisin küll osta selliseid, mis väga kõvaks ei läheks, kuid siiski andis närida.
TP-d olid hästi korraldatud ja meeldiva teenindusega, rada joogitopsidest puhastati üpris kiiresti ja kaasaelajaid jätkus kõigile. Küll aga olin ma üllatanud suusatajate käitumisest rajal. Sellist ülbust pole ma varem kohanud. Võib olla tuli see sellest, et ainult 2 jälge oli ja needki pea olematud, kuid ma ei tea. Julmalt laskumisel teistele ette astuda ja enda selja taga punt maha tõmmata, oli minule natuke liiast. Õnneks olin kõrvalrajal ja piirdusin pealtvaatamisega. Paraku ei jäänud ka mina kukkumiseta. Kuskil 40km enne lõppu astuti samuti mulle julmalt ette ja pikali ma olingi. Veel nii osavalt, et näoga vastassuunda. Emotsioonide ajendil tuli loomulikult väike eestikeelne sõim, kuid et maasolek liiga mõnus ei hakkaks tunduma, tuli kiirelt varustusekontroll ja veendunud, et kõik on ühes tükis, ruttu püsti ja taas edasi.
Kuna rada oli üks jubedamaid, mida ma sõitnud olen ja suusk polnud ka minu poolt, siis ma isegi ei mõelnud medalist, pigem ainult lõpetamisest; peaasi et ikka lõpuni välja veaks. Seda enam olin ma üllatunud, kui umbes 10km lõpuni ühel maja seinal raja ääres nägin juhuslikult suurt teadet/plakatit, millel oli kirjas võitjate ajad ning mis on medali piiriks. Pilk kellale, mitu korda kalkuleerimist ning olin veendunud, et ma ei pea isegi mitte kihutama, medali ajapiiri jõuan kenasti. Kuigi selline info lisab ainult motivatsiooni, siis tundusid viimased kilomeetrid üpriski pikad ja venivad. Puuduv rajajälg hakkas ka järjest rohkem häirima.
Kui ma lõpuks Mora linna jõudsin, mõned tiirutavad käänud võtsin ja lõpuks finišisirgele jõudsin, olin vaoshoitult õnnelik - jah, ma tegin ära! Jah, ma sain siiski ka medali! Selline puudulik ettevalmistus ja ikkagi medal. Äge! Võta nüüd kinni, kas järgmine kord on taas mõistlik enne niimoodi puhata või ikkagi trenni teha. Arvestades, et kiiremale eesti naisele kaotasin 50min, siis pigem tuleks treenida :) Enne maratoni oli mul sõidetud ~330km.
Alles üle lõpujoone sõites ja suusad alt võttes sain aru, kui väsinud ma olen ja väga raskel sammul jõudsin medalineiuni oma auhinna järgi. Eriti tore üllatus oli kohe lõpus kohata Tilka, kes oli vist minu medali üle veel uhkem kui ma ise :) Ta oli mõni aeg enne mind lõpetanud (raja alguses ma isegi edastasin teda :)), nii et sattus seal läheduses toimetama.
Ajaliselt ma lootsin sõita alla 6:28, kuid Arne üritas lohutada, et nii hullu rada pole kunagi varem olnud ja olud olid väga rasked. Nojah, kui ikka nii natuke jääb puudu, siis jääb ikka natuke häirima. Eriti tore oleks olnud ka meeste ajalimiiti mahtuda, aga noh, ega selle eest lisamedalit poleks saanud :)
Peale sõitu algab vist kõige tüütum etapp. Kui oled tulnud grupiga, siis tuleb oodata ära kõik lõpetajad. Isegi, kui hästi rahulikult toimetada - pesu (ruumi ja sooja vett jätkus), söök (sortiment oli nii ja naa, kõhu sai täis), diplomitrükk jms, siis jääb ikka veel väga palju aega üle. Seega tasub tulla pundiga, kus kas ise oled üks aeglasemaid või on enam-vähem sama tase. Me vist ootasime kl 20ni, kui mitte isegi kauem. Tegelikult need maksimumi võtjad on päris hullud, väljas läheb pimedaks ja ega siis rada valgustatud ole. Kogenenumatel on vast pealambid kaasas, kuid enamus massist sõidab ikkagi pimeduses. Lõpu poole oli ka laskumisi, millest ma küll sellise pimedusega laskuda ei sooviks. Nii et kes soovib veel rohkem põnevust, siis ära kiirusta ja jää pimeda peale :) Ahjaa, kui oled ikka kõva tegija, siis võid lubada endale ka viimasest grupist startimist ja võid isegi medali võita; meiega liitus üks eesti tüüp, kes niimoodi tegi, enam ei mäleta, kas nipp-napp sai medali või jäi just napilt ilma.
Peale lõpetamist sellist emotsiooni ei olnud, et tahaks kohe järgmine aasta uuesti tulla. Pigem sümpatiseeris mõte, et 10 aasta pärast uuesti, kui on taas juubeliüritus; aga siis on jällegi stardikohta tarvis :)
Kuna rada oli üks jubedamaid, mida ma sõitnud olen ja suusk polnud ka minu poolt, siis ma isegi ei mõelnud medalist, pigem ainult lõpetamisest; peaasi et ikka lõpuni välja veaks. Seda enam olin ma üllatunud, kui umbes 10km lõpuni ühel maja seinal raja ääres nägin juhuslikult suurt teadet/plakatit, millel oli kirjas võitjate ajad ning mis on medali piiriks. Pilk kellale, mitu korda kalkuleerimist ning olin veendunud, et ma ei pea isegi mitte kihutama, medali ajapiiri jõuan kenasti. Kuigi selline info lisab ainult motivatsiooni, siis tundusid viimased kilomeetrid üpriski pikad ja venivad. Puuduv rajajälg hakkas ka järjest rohkem häirima.
Kui ma lõpuks Mora linna jõudsin, mõned tiirutavad käänud võtsin ja lõpuks finišisirgele jõudsin, olin vaoshoitult õnnelik - jah, ma tegin ära! Jah, ma sain siiski ka medali! Selline puudulik ettevalmistus ja ikkagi medal. Äge! Võta nüüd kinni, kas järgmine kord on taas mõistlik enne niimoodi puhata või ikkagi trenni teha. Arvestades, et kiiremale eesti naisele kaotasin 50min, siis pigem tuleks treenida :) Enne maratoni oli mul sõidetud ~330km.
Alles üle lõpujoone sõites ja suusad alt võttes sain aru, kui väsinud ma olen ja väga raskel sammul jõudsin medalineiuni oma auhinna järgi. Eriti tore üllatus oli kohe lõpus kohata Tilka, kes oli vist minu medali üle veel uhkem kui ma ise :) Ta oli mõni aeg enne mind lõpetanud (raja alguses ma isegi edastasin teda :)), nii et sattus seal läheduses toimetama.
Ajaliselt ma lootsin sõita alla 6:28, kuid Arne üritas lohutada, et nii hullu rada pole kunagi varem olnud ja olud olid väga rasked. Nojah, kui ikka nii natuke jääb puudu, siis jääb ikka natuke häirima. Eriti tore oleks olnud ka meeste ajalimiiti mahtuda, aga noh, ega selle eest lisamedalit poleks saanud :)
 |
| Tehtud! Ajaga 6:34:09 |
Peale sõitu algab vist kõige tüütum etapp. Kui oled tulnud grupiga, siis tuleb oodata ära kõik lõpetajad. Isegi, kui hästi rahulikult toimetada - pesu (ruumi ja sooja vett jätkus), söök (sortiment oli nii ja naa, kõhu sai täis), diplomitrükk jms, siis jääb ikka veel väga palju aega üle. Seega tasub tulla pundiga, kus kas ise oled üks aeglasemaid või on enam-vähem sama tase. Me vist ootasime kl 20ni, kui mitte isegi kauem. Tegelikult need maksimumi võtjad on päris hullud, väljas läheb pimedaks ja ega siis rada valgustatud ole. Kogenenumatel on vast pealambid kaasas, kuid enamus massist sõidab ikkagi pimeduses. Lõpu poole oli ka laskumisi, millest ma küll sellise pimedusega laskuda ei sooviks. Nii et kes soovib veel rohkem põnevust, siis ära kiirusta ja jää pimeda peale :) Ahjaa, kui oled ikka kõva tegija, siis võid lubada endale ka viimasest grupist startimist ja võid isegi medali võita; meiega liitus üks eesti tüüp, kes niimoodi tegi, enam ei mäleta, kas nipp-napp sai medali või jäi just napilt ilma.
Peale lõpetamist sellist emotsiooni ei olnud, et tahaks kohe järgmine aasta uuesti tulla. Pigem sümpatiseeris mõte, et 10 aasta pärast uuesti, kui on taas juubeliüritus; aga siis on jällegi stardikohta tarvis :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar