Kärstnas toimunud öisel etapil toimis kõik hästi, kuni ühe jooksu punktini, mida me lihtsalt ei suutnud sellest pimedast metsast leida. Meeletu tiirutamine ja lõpuks oli meile Jaaguga asjast nii villand, et istusime langenud puule ja otsustasime katkestada. Aga kuidas sa katkestad, kui sa ei tea, kus sa oled ja Arne ei olnud ka katkestamise poolt. Õnneks kuskilt ilmuski lõpuks välja üks võistkond ja kuna neil oli sama punktivõtt käsil ja nemad arvasid teadvat, kus nad asuvad, liitusime nendega ja peagi oligi punkt leitud. Loomulikult arvasime, et oleme kuskil viimase kolmandiku seas, kuid vahetusalasse tagasijõudes teatati, et oleme hoopiski üldi 6ndad. Ja kui me veel suhteliselt võistluse lõpu poole kanuus Jaaku oodates saime teada, et usutavasti oleme üldsegi esimesed, sest eespool polnud kedagi, kes kõik punktid oleks üles leidnud ja olime neil piisavalt lähedal, et saadav trahv kukutab kõik meist tahapoole, tundus see suisa koomiline, sest tegelikult me plaanisime ju katkestada. Loomulikult tookord me üldarvestuse esikohta ei saanud, sest mängu toodi nüüdseks kurikuulsuse saavutanud excel :)
Taoline lootusetu punktijaht toimus Orissaare öises etapis Muhu väina kõrkjates, kus ühe jaama leidmine võttis nii meeletult aega ja kui lõpuks selle hea-küll-lähme-vaatame-veel-seda-soppi juurest ikkagi kätte saime ja vahetusalas kuulsime, et oleme üldis 3ndad, siis tuli üle küsida, et on see ikka kindel, et äkki jäi mõni tiim märkamata, sest me olime enam kui kindlad, et kõik on juba ammu kanuutamise lõpetanud. Aga keeruline on mitte märgata, kui kanuusid lihtsalt rohkem ei ole merelt tagasi tulnud :)
Ehk siis meil peaks olema piisavalt näiteid ja kogemust minevikust mõistmaks, et öös juhtub asju ja mitte ainult meiega. Pannjärve öise etapi võib liigitada samasse kategooriasse.
Nagu sellel hooajal juba traditsiooniks, siis startisime taaskord jooksuga, seekord kell 22:20. Kuna A-rada oli startinud samasse suunda, siis kõige metsikumates kohtades oli piisav võsamurdmine tehtud, mistõttu ei hakatud punkti ringiga lähenema, vaid ikka otse jälgede järgi. Iseenesest tuli piisavalt tähelepanelik olla, et mitte jalga nikastada. Samas selline maastik ja järjekorras liikumine hoiab tempo mõnusalt madala, mistõttu ei jookse end kohe punasesse.
Jooksule järgnes lühemat sorti rattasõit, millest algas kergelt meie allakäik. Esimese põntsu andis minu ratas, kui kett suhteliselt kohe rattaetapi alguses maha tuli. Kuna mul on eelmise sajandi ratas vist lausa originaaljuppidega, siis aeg-ajalt keti mahatulek on tavaline ja selle "remontimises" olen juba meister. Aga seekord oli nii hästi läinud, et kett oli teinud suisa kaks tiiru ümber pedaali ja veel nii tugevasti, et minu näpujõust jäi selle lahti saamiseks väheks. Kui oleksin tüüpiliselt üksi remontima jäänud, siis arvatavasti oleks seal meie võistlus ka lõppenud; käe ulatuses olnud kivi näis eriti hea lahendus pinge vabastamiseks. Õnneks jäi Jaak mind siiski ootama ja lahendas probleemi mõistlikumalt :)
Kui me lõpuks ratta korda saime ja ujuma jõudsime, siis oli juba suuremat sorti supelung käimas. Järve valik oli priima, distants piisav. Keegi meist vesti ei kasutanud, kuigi Jaagule lihtsalt ei meeldi ujuda, mina olen keskpärane konnaharrastaja ja ega tegelikult ei näinud ega polnud meeles ka uurida, kas ja kust vesti saab.
Ujumisele järgnenud eraldi jooksuetapp algas korraliku segadusega. Nägime, et eespool toimub grupeerimine ja üritasime end sinna kaasa saada. Koos on lihtsam, eriti pimedas metsas. Kuigi Arne pani kohe ühele grupile järgi, rääkisime kiirelt Jaaguga läbi, kes midagi võtab. Leppisime kokku, et Jaak võtab A, mina C ja Arne B punktid. Kuna B ja C jäid suhteliselt ühte suunda ja sinnapoole oli ka Arne läinud, siis hakkasin kahtlustama, et äkki ta läheb hoopis C-d võtma ja nii ma seal metsa vahel karjusin "ARNE!!! ARNE!!!" Õnneks oli kas piisavalt väike vahe või mina vali ja mets vaikne, igal juhul saime kontakti ja selguski, et ta jookseb C poole. Tahtsin ta küll ikkagi B poole saata, kuid siis selgus tõsiasi, et tal jäi pealamp ratta juurde. Kuna mulle oli külge haakinud üks tüüp, kui kuulis, et ma C jahile lähen, siis saatsin hoopis Arne koos temaga C punkte noppima.
Suhteliselt ootamatult ilmus kuskilt välja ex-kolleeg, keda samuti huvitasid B punktid ning asusime koos jahile. Kui tagasi vahetusalalähistele hakkasime jõudma, ütles ta üllatusega ühe vastujooksja kohta, et kuule, see on ju teie mees. Tuli välja, et Arnel oli esimene punkt võtmata jäänud (sel ajal kui me B ja C-d jaotasime, oli eesjooksnud punt punkti võtnud ja Arnele väitnud, et seal punkti polnud; loodetavasti mõisteti tema küsimust valesti või siis tõesti oli tegemist sihiliku vassimisega, mida paraku siiski aeg-ajalt ette tuleb) ja nii ta läks uuele tiirule, seekord lambiga ja vist päris üksi. Kohe pärast jutuajamist tuli juba vastu ka taas ratta selga naasnud Areal sega ehk siis bye-bye võimalik esikoht.
Jaak oli oma jooksult küll tagasi, aga polnud kursis, et Arne läks uuele tiirule. Kuigi stardist oli möödas ainult 1h 20min ja ma kergelt lõõpisin, et noh, äkki teistel veab ka miskit viltu, siis usutavasti tõdesime mõlemad, et see rong on nüüd läinud.
Sealt edasi kulges meie etteaste pigem nautlevas tempos. Rajameister oli heas koguses vahelduvalt ratast ja jooksu miksinud, mistõttu ei tekkinud ei ühest ega teisest küllastust. Samuti oli metsaalune mõnusalt joostav ja rattavalikutel võtsime küll võib olla pikemad, kuid kindlamad valikud. Eks oma kaalukausi andis ka eelinfona välja hõigatud RMK panus raja raskendamisel.
Üpriski rattaetapi lõpus enne lisaülesannet küsis Jaak meilt ühe vastutulnud tiimi kohta, et kas see polnud mitte Areal sega tiim. Kuna minu valgustus oli taaskord totaalne seasilm, siis ma kindel polnud, kuid siiski pigem arvasin, et vast nägi numbrit valesti ja riietus lihtsalt sarnane, nemad peaks ju meist ikka eespool olema.
Lisaülesandeks tuli seekord lahendada sudoku ülesehitusele sarnane "Telkimine privaatselt puude all" ülesanne. Üldiselt mulle sellised ülesanded sümpatiseerivad, aga kui pulss üleval, keskendumine null, siis on paras katsumus, et maha rahuneda ja fookus paika saada. Kui meil Arnega hakkas ülesanne juba enam-vähem lahenema, saabus minu üllatuseks alles Areal sega tiim mitte polnudki juba kuuvalgel kanuusõitu nautimas.
Kanuu on meil üldiselt nii valges kui ka pimedas hästi läinud, nii ka see kord. Punkte noppis Jaak, ja väga edukalt, mistõttu saime päris mitu tiimi kätte. Kõik punktid võtsime koos kanuuga ehk Jaak kuskil lisa jooksuotsi ei teinud.
Veest tulime välja üksinda, kuid rattasõitu alustades nägime, et väikese vahega liiguvad meie ees Rae Rebijad. Tõstsime veidike tempot ja varsti olidki nad käes. Jaak tegi ettepaneku mitte mööduda, vaid nende tempos liikuda. Usutavasti oli see mõistlik otsus, sest väljas oli veel pime ja Rae tiimis on kõik orienteerujad ning viimases jooksus puhtalt reljeefi järgi orienteerudes tuleb selline seltskond kasuks.
Otseselt keegi tagant tulijatest meid kätte ei saanud, aga ilmselge lähenemine toimus küll. Reljeefi jooksus tegime väikese vea, kui punktist 28 plaanisime järgmiseks võtta 29, aga kaldusime liiga vasakule ja leidsime end punkti 30 juurest. 29 ja 32 saime paremini kätte ja kiirelt tagasi rattasse. Saavutasime ka kerge edumaa Rae tiimi ees, lisaks tõstsime rattatempot, sest lõpuni oli jäänud ~3km + lisaülesanne.
Viimases rattaetapis tuli veel leida järve äärest neeme punkt, mis andis ilmselge eelise jälitajatele, nii et lisaks Rae tiimile sai veel üks tiim meid kätte. Lisaülesandesse, kus üks tiimiliige pidi rakmetes trossi mööda vette punkti järgi laskuma, jõudsime kõik suhteliselt koos. Igaks juhuks sõitsin ma vahepeal finišile lähemale, et kui see meestevägi sealt kihutama hakkab, siis ei jää ma päris viimaseks :) Õnneks oli aga Jaak piisavalt nobe ja poisid tulid uhkes üksinduses. Kell oli 4:53.
Ma usun, et nii rahul ühe võistlusega pole meist keegi ammu olnud ja kui saime teada, et trahve pole, segastes oleme esimesed ja üldarvestuses lausa neljandad, siis paremat tulemust sellel päeval oleks olnud patt tahta. Eespool ainult noorsportlaste tiimid ja arvestades, kuidas meil võistlus algas ja et Jaak kordagi rattatrenni polnud teinud ja Arne teda kummiga vedas, siis olime oma tulemuse üle uhked - me mitte ei jäänud neljandaks, vaid saavutasime neljanda koha ;)
Korraldajate video kokkuvõtte: https://www.youtube.com/watch?v=0ThnoDKm-oo
Taoline lootusetu punktijaht toimus Orissaare öises etapis Muhu väina kõrkjates, kus ühe jaama leidmine võttis nii meeletult aega ja kui lõpuks selle hea-küll-lähme-vaatame-veel-seda-soppi juurest ikkagi kätte saime ja vahetusalas kuulsime, et oleme üldis 3ndad, siis tuli üle küsida, et on see ikka kindel, et äkki jäi mõni tiim märkamata, sest me olime enam kui kindlad, et kõik on juba ammu kanuutamise lõpetanud. Aga keeruline on mitte märgata, kui kanuusid lihtsalt rohkem ei ole merelt tagasi tulnud :)
Ehk siis meil peaks olema piisavalt näiteid ja kogemust minevikust mõistmaks, et öös juhtub asju ja mitte ainult meiega. Pannjärve öise etapi võib liigitada samasse kategooriasse.
 |
| Mõni hetk enne starti. Foto: Meelis Toom |
Nagu sellel hooajal juba traditsiooniks, siis startisime taaskord jooksuga, seekord kell 22:20. Kuna A-rada oli startinud samasse suunda, siis kõige metsikumates kohtades oli piisav võsamurdmine tehtud, mistõttu ei hakatud punkti ringiga lähenema, vaid ikka otse jälgede järgi. Iseenesest tuli piisavalt tähelepanelik olla, et mitte jalga nikastada. Samas selline maastik ja järjekorras liikumine hoiab tempo mõnusalt madala, mistõttu ei jookse end kohe punasesse.
Jooksule järgnes lühemat sorti rattasõit, millest algas kergelt meie allakäik. Esimese põntsu andis minu ratas, kui kett suhteliselt kohe rattaetapi alguses maha tuli. Kuna mul on eelmise sajandi ratas vist lausa originaaljuppidega, siis aeg-ajalt keti mahatulek on tavaline ja selle "remontimises" olen juba meister. Aga seekord oli nii hästi läinud, et kett oli teinud suisa kaks tiiru ümber pedaali ja veel nii tugevasti, et minu näpujõust jäi selle lahti saamiseks väheks. Kui oleksin tüüpiliselt üksi remontima jäänud, siis arvatavasti oleks seal meie võistlus ka lõppenud; käe ulatuses olnud kivi näis eriti hea lahendus pinge vabastamiseks. Õnneks jäi Jaak mind siiski ootama ja lahendas probleemi mõistlikumalt :)
Kui me lõpuks ratta korda saime ja ujuma jõudsime, siis oli juba suuremat sorti supelung käimas. Järve valik oli priima, distants piisav. Keegi meist vesti ei kasutanud, kuigi Jaagule lihtsalt ei meeldi ujuda, mina olen keskpärane konnaharrastaja ja ega tegelikult ei näinud ega polnud meeles ka uurida, kas ja kust vesti saab.
Ujumisele järgnenud eraldi jooksuetapp algas korraliku segadusega. Nägime, et eespool toimub grupeerimine ja üritasime end sinna kaasa saada. Koos on lihtsam, eriti pimedas metsas. Kuigi Arne pani kohe ühele grupile järgi, rääkisime kiirelt Jaaguga läbi, kes midagi võtab. Leppisime kokku, et Jaak võtab A, mina C ja Arne B punktid. Kuna B ja C jäid suhteliselt ühte suunda ja sinnapoole oli ka Arne läinud, siis hakkasin kahtlustama, et äkki ta läheb hoopis C-d võtma ja nii ma seal metsa vahel karjusin "ARNE!!! ARNE!!!" Õnneks oli kas piisavalt väike vahe või mina vali ja mets vaikne, igal juhul saime kontakti ja selguski, et ta jookseb C poole. Tahtsin ta küll ikkagi B poole saata, kuid siis selgus tõsiasi, et tal jäi pealamp ratta juurde. Kuna mulle oli külge haakinud üks tüüp, kui kuulis, et ma C jahile lähen, siis saatsin hoopis Arne koos temaga C punkte noppima.
Suhteliselt ootamatult ilmus kuskilt välja ex-kolleeg, keda samuti huvitasid B punktid ning asusime koos jahile. Kui tagasi vahetusalalähistele hakkasime jõudma, ütles ta üllatusega ühe vastujooksja kohta, et kuule, see on ju teie mees. Tuli välja, et Arnel oli esimene punkt võtmata jäänud (sel ajal kui me B ja C-d jaotasime, oli eesjooksnud punt punkti võtnud ja Arnele väitnud, et seal punkti polnud; loodetavasti mõisteti tema küsimust valesti või siis tõesti oli tegemist sihiliku vassimisega, mida paraku siiski aeg-ajalt ette tuleb) ja nii ta läks uuele tiirule, seekord lambiga ja vist päris üksi. Kohe pärast jutuajamist tuli juba vastu ka taas ratta selga naasnud Areal sega ehk siis bye-bye võimalik esikoht.
Jaak oli oma jooksult küll tagasi, aga polnud kursis, et Arne läks uuele tiirule. Kuigi stardist oli möödas ainult 1h 20min ja ma kergelt lõõpisin, et noh, äkki teistel veab ka miskit viltu, siis usutavasti tõdesime mõlemad, et see rong on nüüd läinud.
Sealt edasi kulges meie etteaste pigem nautlevas tempos. Rajameister oli heas koguses vahelduvalt ratast ja jooksu miksinud, mistõttu ei tekkinud ei ühest ega teisest küllastust. Samuti oli metsaalune mõnusalt joostav ja rattavalikutel võtsime küll võib olla pikemad, kuid kindlamad valikud. Eks oma kaalukausi andis ka eelinfona välja hõigatud RMK panus raja raskendamisel.
Üpriski rattaetapi lõpus enne lisaülesannet küsis Jaak meilt ühe vastutulnud tiimi kohta, et kas see polnud mitte Areal sega tiim. Kuna minu valgustus oli taaskord totaalne seasilm, siis ma kindel polnud, kuid siiski pigem arvasin, et vast nägi numbrit valesti ja riietus lihtsalt sarnane, nemad peaks ju meist ikka eespool olema.
Lisaülesandeks tuli seekord lahendada sudoku ülesehitusele sarnane "Telkimine privaatselt puude all" ülesanne. Üldiselt mulle sellised ülesanded sümpatiseerivad, aga kui pulss üleval, keskendumine null, siis on paras katsumus, et maha rahuneda ja fookus paika saada. Kui meil Arnega hakkas ülesanne juba enam-vähem lahenema, saabus minu üllatuseks alles Areal sega tiim mitte polnudki juba kuuvalgel kanuusõitu nautimas.
Kanuu on meil üldiselt nii valges kui ka pimedas hästi läinud, nii ka see kord. Punkte noppis Jaak, ja väga edukalt, mistõttu saime päris mitu tiimi kätte. Kõik punktid võtsime koos kanuuga ehk Jaak kuskil lisa jooksuotsi ei teinud.
Veest tulime välja üksinda, kuid rattasõitu alustades nägime, et väikese vahega liiguvad meie ees Rae Rebijad. Tõstsime veidike tempot ja varsti olidki nad käes. Jaak tegi ettepaneku mitte mööduda, vaid nende tempos liikuda. Usutavasti oli see mõistlik otsus, sest väljas oli veel pime ja Rae tiimis on kõik orienteerujad ning viimases jooksus puhtalt reljeefi järgi orienteerudes tuleb selline seltskond kasuks.
Otseselt keegi tagant tulijatest meid kätte ei saanud, aga ilmselge lähenemine toimus küll. Reljeefi jooksus tegime väikese vea, kui punktist 28 plaanisime järgmiseks võtta 29, aga kaldusime liiga vasakule ja leidsime end punkti 30 juurest. 29 ja 32 saime paremini kätte ja kiirelt tagasi rattasse. Saavutasime ka kerge edumaa Rae tiimi ees, lisaks tõstsime rattatempot, sest lõpuni oli jäänud ~3km + lisaülesanne.
Viimases rattaetapis tuli veel leida järve äärest neeme punkt, mis andis ilmselge eelise jälitajatele, nii et lisaks Rae tiimile sai veel üks tiim meid kätte. Lisaülesandesse, kus üks tiimiliige pidi rakmetes trossi mööda vette punkti järgi laskuma, jõudsime kõik suhteliselt koos. Igaks juhuks sõitsin ma vahepeal finišile lähemale, et kui see meestevägi sealt kihutama hakkab, siis ei jää ma päris viimaseks :) Õnneks oli aga Jaak piisavalt nobe ja poisid tulid uhkes üksinduses. Kell oli 4:53.
Ma usun, et nii rahul ühe võistlusega pole meist keegi ammu olnud ja kui saime teada, et trahve pole, segastes oleme esimesed ja üldarvestuses lausa neljandad, siis paremat tulemust sellel päeval oleks olnud patt tahta. Eespool ainult noorsportlaste tiimid ja arvestades, kuidas meil võistlus algas ja et Jaak kordagi rattatrenni polnud teinud ja Arne teda kummiga vedas, siis olime oma tulemuse üle uhked - me mitte ei jäänud neljandaks, vaid saavutasime neljanda koha ;)
 |
| Foto: Meelis Toom |
