Wengan - Stage Two

Kui eelmine päev oli mõnusalt päikeseline ja soe, siis stage two algas vägagi kõledalt ja sajuselt.

Stardisirge lössi vajunud stardikaarega.

Vaade rohkem paremale.

Ettevalmistused.

Päevakava oli järgmine:

- ratas 25,4km
- biathlon 9,6km
- kajak 27km
- jooks 11,2km

Seekordne start oli eraldistardist, vastavalt üldarvestusele minutiliste vahedega. Õhtul ma igaks juhuks mainisin ka poistele, et kui nad soovivad kiiremini liikuda, siis tuleb neil mind vedada. Ise sõites ma nende tempos ei püsi, aga samas jalg tundus raskust kannatavat. 

No ja siis muidugi laskumised, eks see oli uusi poisse üllatanud, et ma kivide vahel ukerdades rahulikumalt tulen. Egas muidu Joosep stardis maininud, et laskumisi tuleb kiiremini sõita. Soovitus väga õige, aga sellest ei ole ka kasu, kui ma ühe laskumise kiire olen ja sealt edasi üldse ei sõida. Parem veidi rahulikumalt, aga lõpuni ja ühes tükis. Tegelikult mul oli plaan, et enne xtrailile minekut harjutan just ekstra singleid jm metsasõitu, aga paraku tulid teised võistlused ka plaani ning aega lihtsalt ei olnud. Rääkimata siis sobilikust rattast :)

Kui stardisirge oli kõvakattega ja kergelt allamäge, siis kohe õige pea keerasime taaskord järsult metsa vahele ning algas ronimine. Tegelikult tulin sealt isegi ratta seljast maha, sest pöördenurk oli sama järsk kui tõusunurk. Kui algus oli taaskord ebameeldivalt tõusune, siis tegelikult päris suur osa etapist oli valdavalt allamäge, ebameeldivat segamini meeldivaga. Vedamistöö oli eelnevast päevast juba veidi parem, kuid jäi ka veel varu. 

Tagant tulid mõned tiimi peale, kuid noppisime ise ka paar eespool startinud tiimi, nii et summa summaarumis liikusime tavapärasel positsioonil. Ühe tobeda kukkumise tegin ka, kui vahetult enne metsast väljumist oli järsem nõks ning tee peale jõudes tuli kohe paremale pöörata. Venelased, kes ootasid "jaa-bajus" naisliiget, olid kena koosviibimise täpselt sinna tee peale ette korraldanud ja kuigi ma olin juba ettenägelikult jala lahti teinud ja pedaalile ootele pannud, oli see ikkagi lukku läinud, mistõttu järgnes kena maapõrge vasaku põlve arvelt. Õnneks veretult ja peale ajutise valu ei midagi märkimisväärset. Kokku tuli 24,95km ja 1h25min.

Järgnes minu jaoks uudne etapp - biathlon. See tähendas, et tiimi peale oli meil 2 ratast ning jooksjaid ei tohtinud kuidagi abistada. Mina ja Joosep moodustasime ühe tandemi ning alustasime rattaga. Ja ega meil suuremat plaani polnud kokku lepitud. Et kui pikalt me rattaga ette sõidame jms. Varasemalt oli Rain maininud, et neil ühel võistlusel oli nii kujunenud, et naisliige oli peaaegu terve etapi rattaga sõitnud ja siis teistega jagasid ühte ratast. Mina lähtusin Joosepi juhistest. Kuna olime järgi jõudnud ühele kohalikule tiimile, kes vaat et iga 500m järel tiime vahetasid, siis jätsime ka üsna pea rattad tee äärde. No ja et kukkumisi veel vähe oli, siis suutsin ratta juurest lahkudes koperdada lenksu otsa ja taaskord vasakule põlvele kukkuda. Jälle veretult, kuid joosta oli väga valus. Joosep tegi kiire plaani muudatuse ning jätkasime siiski ratastega. Õnneks andis valuhoog järgi ning jätsime rattad tee äärde. Minu üllatuseks möödusid meist õige pea Rain-Timmo tandem ning jätsid taaskord rattad tee äärde. 

Mul oli meeles, et on antud etapil on väga järsk laskumine ja sama järsk tõus (see oli kogu võistluste ainuke päev, kus oli ka raja profiil enne ette teada), siis arvasin, et laskumise võin veel teha, aga seda ronimist pigem mitte. Tegelikult kujunes nii, et alguses asfaldil kulgenud laskumine keeras kõrvale ning edasine laskumine oli päris kitsas ja üsna järsk teerada mööda mäekülge alla, mistõttu ma liikusin ratas käe kõrval. Kuna asfaldil olin möödunud Rain-Timmost, kes mulle nüüd järgi jõudisid, siis Rain võttis ise ratta. Jooksime Timmoga edasi ning koos võtsime ka selle järsu tõusu, mis oli juba jalgsi piisavalt ebameeldiv, et seda poleks küll tahtnud koos rattaga võtta (tegelikult oleks pidanud nagunii ratas käe kõrval tulema, tõus oli nii järsk). Tõusul läksime ka taaskord kohalikust tiimist mööda, keda etapi alguses nägime.

Tõusu järgselt jõudsime asfaldile ning mingi aeg kihutas meist mööda Joosep, kes andis mulle oma ratta. Nibin-nabin ulatusin kikivarvastega pedaalideni, nii et enam-vähem sai mäest alla hoogu juurde pedaalida. Jalg oli piisavalt pehme, et püsti sõita. Minu üllatuseks ilmus ühe kurvi tagant välja 2 tiimi, kellest esimese sain ruttu kätte, kuid teisega läks veidi aega, sest tõus tuli vahele. Kuna sadul oli hästi veidi liiga kõrge tõusu sõitmiseks, siis selle osa jooksin ratas käe kõrval. Taipasin vahelduseks ka rajast kõrvale vaadata ning avanes imeline vaade. Olles juba mõnda aega sõitnud ja kerges kahtluses, et kas olen juba liiga kaugele ette sõitnud, otsustasin ratta teeserva jätta ja eesjooksvale tüübile järgi võtta. Tema püüdmine ei olnud keeruline, sest erinevalt minu sammust oli tema samm üsna tönts ja väsinud. Möödumisel agiteerisin ka koos minuga tulema, aga jäi siiski maha. Mõne aja pärast kihutas mööda jälle Joosep ja hetk hiljem Rain. Sain uuesti ratta selga ja sõit tuli tegelikult lühike, sest olimegi kohe-kohe vahetusalasse jõudmas. Kokku distantsiks 9,5km ja ~45min.

Foto: korraldajatelt

Kajaki etapp oli üsna pikk kulgemine. Paatkonnad moodustasime seekord Joosep-Timmo ja mina Rainiga tagumises. Vedamist ei rakendanud, vaid üritasime sõita esimese paadi sabas. Üldiselt toimis, lihtsalt Rain sai piisavalt võimelda paadi õige kursi hoidmisel. 

Liidrid koos jälitajatega sellises mõnusas zen keskkonnas. Foto: korraldajate fotograaf

Originaalis nendel paadi istmetel pehmendust ei olnud, mistõttu eelmisel õhtul käis korralik pepualuste monteerimine. Kellel oli ekstra kaasa võetud päris korralik pehmendustool, kellel saunalava pepualus. Meil midagi nii uhket polnud ja meie sõber lätlane Andris vihjas, et korraldajate poolt pakutav pääsevest sobib ka päris hästi istumise alla. Müügitöö toimis ning kõik me, peale Raini, pakkisime varustusekasti topelt vestid. Samuti ei olnud timmitavad jalatoed, nii et mugavama sõidu otsijad saagisid nende jaoks hotelli kõrvalt leitud lauajuppe (kõrval käis ehitustöö) parajateks. Timmo võttis näiteks mõõtmetelt vaat et ideaalselt passivad tänavakivid kaasa.

Foto: korraldajate fotograaf

Jõel tihedat rebimist ei toimunud. Üks vene tiim oli väga laiali valgunud, kusjuures just meeste paatkond oli väga pikalt sega paatkonnast maha jäänud ja kui eespool liiklejad lõpuks taha vaatasid ja väga pikka tühjust nägid, siis arvatavasti tegid nad pikniku, me olime nende teisest paadist ikka väga-väga ammu möödunud. Samas läks meist omakorda mööda üks paatkond, aga õnneks suhteliselt lõpu eel. Meile tuli etapi lõpp üldse veidi ootamatult. Möödujad kaldusid jõe paremale poolele ning täpselt ei saanud kohe arugi, miks nad sinna sõidavad, sest otseselt silm lippe ja paate ei märganud ning optimaalsem oleks olnud liikuda pigem vasaku kalda poolel, seda enam et kella järgi oleks pidanud ka veel paar kilomeetrit olema. Kuna aga eesliikujad ikkagi suunda ei muutnud ja silm hakkas nagu midagi vahetusala laadset asja tabama, siis võtsime ka suuna kaldale. Kokku sõudsime 25km ja 3h20min.

Foto: korraldaja fotograaf

Oi-oi kui vaevaline oli sealt paadist lõpuks välja ronida. Eks 3+h suhteliselt ühes asendist istumist jätab oma jälje. Mul oli ikka põlved päris kanged, sest sellise fun&sun kajakis ei saa väga jalgade asendit muuta ja lõpuks hakkab ikka liigestele küll. Normaalses kajakis ma aeg-ajalt sõidan rätsepa istes, et alakere vaheldust saaks, kuid selles paadis ei saa suurt midagi teha. Tegelikult ma ei kasutanud ka kaasavõetud päästevestist istmealust, sest oli teine liiga kõrge ja nii kadus ära õige paaditunnetus. Sai ka ilma hakkama :) Aga kaldal veelt tulijaid tervitanud korralik trepp oli tegelikult hea võimalus kiirelt kanged liigesed taas liikuma saada enne garderoobi vähendamist.

Tühjaks jäänud vahetusala. Foto; korraldaja fotograaf

Jäänud oli veel viimane etapp. Kuna profiili olime näinud, siis oli teada, et nüüd tuleb mõnus maasikas ehk ropp tõus väga järsu ja korraliku tõusumeetriga. Kajakis lõpu eel meist möödunud tiimi saime üsna pea kätte ning jätsime nad kindlalt selja taha. Mina olin taaskord kummis ja kannatasin tõusu, mis tundus ikka kole pikk. Aga kui lõpuks sai tipp vallutatud, siis edasi kulges juba talutavamalt ning tavapärases rütmis. Kokku 11,5km ja 1h15min.

Kogu võistlusdistantsiks tuli 70,91km ja 7h ning koondarvestuses tõstis see meid 10ndale kohale. Pole põhjust nurisemiseks, aga alati saab paremini :)

Üks päev veel ja siis on lõpuks Wengan läbi!

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Koondtulemus kirjas.

Koondtulemus pildis.

Wengan - Stage One

11 päeva pärast Wulongi üleelamisi algas järgmine võistlustsükkel. Toimumispaigaks 9h bussisõidu kaugusel linn/piirkond Wengan ning seekord oli kavas 3 stage race.

Foto: korraldajate fotograaf

Kui enne Hiinasse tulekut oli veel ebaselge, kas võistluspausi ajaks tuleme tagasi Eestisse või jääme kohapeale, siis hoolimata soovist koduseid näha, otsustasime Rainiga jääda siiski paikseks. Lennupilet oli piisavalt soolane ning kuna korraldajate poolt oli kenasti logistika ja majutus organiseeritud ning võistlusrahvast ka piisavalt palju, et seltsis segasem oleks, siis polnud pikalt vaja mõelda. Arvi ja Sander sõitsid peale Wulongi koju ning Wengani võistlustsükliks liitusid meiega Timmo ja Joosep otse Kanadast.

Aeg kulus peaasjalikult taastumisele ja puhkamisele ning veidi ka kohaliku eluga tutvumisele. Kuna korraldajate poolt oli majutus, siis vastutasuks pidime osalema video shooting-l. Selleks viidi meil bussiga linnast välja, eriti suure silla juurde, sõitsime rattaga natuke edasi-tagasi, sõitsime järgmisesse kohta, tee peal pakuti kodust lõunat eriti rohke söögiga ning siis järgmise silla juures saime jälle edasi-tagasi kihutada. Lõpuks veel veidi jooksu võtteid ning võlg oligi tasutud :) Video ennast kahjuks ei õnnestunud näha ega tea ka, kus seda näidatakse, kui üldse.

See suur sild.

Videovõtte objekt.

Lõunapaus. Me ei söönud kõike seda riisi ära, isegi mitte poolt pada. Foto: Rain

Ükspäev kutsuti meid ka barbeque-le, kus üks kohalik pere pidas Mid-Autumn Festival-i. Jällegi väga sümpaatne ettevõtmine ja hea võimalus näha, kuidas ja mida kohalikud sellisel tähtpäeval teevad ning hotellitoale sai ka vaheldust :) Tegelikult olid kõik kohalikud väga sõbralikud ja abivalmid.

Rendid grill-box-i ja paned peo püsti!

Meie sõber lätlane Andris tööhoos, taamal sportlane Hamish.

Kõige selle juures aga segas minu taastusprogrammi Wulongi viimasel võistlusel kivist saadud jalahaav, mis oli hakanud punetama ning kergelt valutama. Pikk lugu lühidalt - kooriku all oli korralik mäda ning valu kiirgas jala lihasesse, mis ei lasknud hästi ka magada. Kohaliku ja kodumaise abivägedega (aitäh, Kerstin!) sain enam-vähem õiged määrded-kreemid peale ning tasapidi hakkas valu järgi andma ning mäda alt auk paljastuma. Paar päeva enne võistlust käisin ka koos teiste katkistega arstile näitamas ja sain kinnituse, et haav on juba päris hea ja võib toas/öösiti lahtiselt hoida. Tehtud nagu kästud, kuid hommikul oli koorik peal, mäda all ning ümbrus kergelt paistes :( Mis siis ikka, taas ravikava peale ning tuli parimat loota. Võistluspäeva hommikul oli ikka suht sama seis, kuid õnneks ei valutanud ega andnud muudmoodi tunda. Plaaster peale ja rajale!

Tegelikult ma suure hurraaga stardijoonele ei tormanud, sest huvitusin rohkem xtrailist ning kahe võistluse vahele jäi päris vähe aega ja mine tea, palju ma veel võistelda jõuan nii füüsiselt kui vaimselt ja nüüd lisaks ka see jala jama.

Esimene race oli järgmise kavaga:
- jooks 2,8km
- korvide kandmine 1km
- üle 3m seina ronimine
- ratas 32km
- jooks 0,5km
- laskumine 80m
- jooks 2,3km
- ratas 8,4km
- jooks 11,4km

Nagu eelpool mainitud, siis tiim oli 2 liikme võrra uuem, kuid mitte värskem; Joosep ja Timmo tulid Hiina otse võidukalt Kanada võistluselt ja nagu eelmiste tiimikaaslastega, siis puudus mul varasem kokkupuude nendega.

Kohustuslik tiimipilt peale tiimi check-in-i. Foto: korraldaja fotograaf

Stardist ikka suure hooga ja kuni rattani kulgesime Wegnani linnatänavatel. Reljeef alguses kergelt ülesmäge, ja minu üllatuseks tempo oli päris mõistlik. Olin küll kummis, aga Timmo väitel ei ole mõtet kohe ennast kinni tõmmata ja nii me liikusime päris okei kiirusega.

Stardisirge. Foto: korraldaja fotograaf

Korvide kandmine kujutas endast ühte puitlatti, mille mõlemas otsas rippus 10kg korv ja tiimi peale oli 2 sellist. Joosep vedas ühte komplekti, teist Rain-Timmo vahetasid, mina elasin lihtsalt kaasa.

Ekipaaž 1. Foto: korraldajatelt

Ekipaaž 2. Foto: korraldajatelt

Siis tuli 3m sein ette, kust esimena viskus üles Timmo, siis Rain, siis tiriti mind, lõpuks lendas Joosep ning kiire spurt vahetusalasse. Kokku alates startist 3,8km ja ~17min.

Me oleme juba ratta peal. Foto: korraldajatelt

Ratas oli ilus kuni majade vahelt keerasime mäe kallakul asuvatele aiamaade vahelisele teele, kus hakkas peale ronimine. Minu üllatuseks mind kummi ei võetudki, nii et väntasin ise nii tugevalt kui jõudsin. Ilmselgelt oli see poistest aeglasem tempo. Tegelikult oli antud rajalõik üsna ebameeldiv üldse vedamiseks, sest oli piisavalt kitsas rada ning kohati ka liiga võsane, mistõttu sai palju ka käe kõrval ratast lükatud. No ja loomulikult ikka tõusvas joones, kohati päris järsu nurgaga. Laskumised olid sama ebameeldivad. Õnneks kogu distants võsa vahel ei kulgenud ning mõne tõusu sain ka kummis sõita. Ühe kukkumise suutsin ka taas teha, kui Timmo vahetult minu ees veidi takerdus kivi taha ning ma ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Ma küll keerasin klippe päris palju "pehmemaks", aga reageerimiskiirus vedas alt. Jätkuvalt veretult, kuid kummalisel kombel sadul ja lenks olid viltu; jälle mõned tehnilised minutid. Kokku aeglased 32km ja ~2h.

Mõnikord harva oli ka asfaldtee. Foto: korraldaja fotograaf

Kohalikku rahvast ka pildile. Foto: korraldaja fotograaf

Muhe papi! Foto: korraldaja fotograaf

Kui vahetusalasse lõpuks jõudsime, siis oli seal ootamatult palju rahvast. Selgus, et laskumisega on mingid tehnilised probleemid ning aja kokkuhoiu mõttes peab ainult üks tiimiliige laskuma. Rain pani end valmis ja ootasime edasi. Möödus veel kümmekond minutit, kuni lõpuks teatati, et kogu jooks-laskumine-jooks jäetakse ära ning tiimid lastakse rajale vahepunkti tuldud aegade järgi. Meie saime oma pool tundi oodata.

Köied sassis? Foto: korraldaja fotograaf

Taaskord ratta selga ning jätkuvalt ei tahetud mulle väga tempot dikteerida :) Egas jalga oli juba ka treenitud ning tõusunurgad talutavad, ainult et tempo oli minulik. Kohe alguses üks tiim läks meist mööda (koos alustasime) ja rohkem vist õnneks mitte, sest olime juba üsna tagapool. Maastik oli pigem off-road ja terves ulatuses sõidetav. Kokku 8,3km ja 32min.

Rattaetapi lõpp. Foto: korraldaja fotograaf

Vahetusalas, ees ootab viimane etapp. Foto: korraldaja fotograaf

Viimase ala ajal hakkasid ka vedamismootorid täiskäigul tööle. Kõige pealt Joosep, aeg-ajalt sekundeeris Timmo ning mõne aja pärast lülitus Joosepi kõrvale Rain, kes tõstis ka tempot. Taaskord üllatusin, kui tõusul eesliin kõndima hakkas, samas oli see hea koht joogipudeli ringi saatmiseks.

Foto: korraldaja fotograaf

Võistkond, kes oli rattas meist möödunud, nemad saime üsna varsti kätte ja jäid ka kohe maha, edasi kulgesime uhkes üksinduses. Umbes 2-3km enne lõppu hakkasid uued punaseljad paistma, silm haaras 3 tiimi. Teadagi tuli tempot hoida kui mitte veel tõsta, sest koht vajas kõvasti parandamist. Rada oli asfaldil ja valdavalt allamäge. Minu jaoks oli tempo piiri peal ja kannatas minna küll, ainult parem põlv hakkas vahepeal valu tegema. Õnneks siiski hetkeliselt. Kaks tiimi saime kätte, kuid kolmanda jaoks oli lõpujoon liiga lähedal, jäime napilt hiljaks. Distantsiks 10,6km ja 49min.

Foto: korraldaja fotograaf

Võistlusrada läbi küla, nooled näitavad suunda. Foto: korraldaja fotograaf

Lõpp on lähedal, meie olime veel lähemal. Foto: korraldaja fotograaf

Lõpujoone ületus oli vägagi oodatud. Hoolimata lühikesest tööpäevast oli pingutus korralik ja võistlus väsitav. Kuna jõudsime lõppu samal ajal kui toimus kiiremate autasustamine, siis pikka lõõgastust ei saanud lubada, vaid tuli kribinal-krabinal kiirelt bussile tormata, et saaks varasema transpordiga hotelli. Kokku 54,41km ja 3h 44min ning tasuks 12. koht.

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Stage One tulemused.

Koondtulemus pildis.

Wulong - Stage Three

Ja käes see oligi, Wulongi viimane võistluspäev. Eelmisel õhtu söögilauas tõdesid poisid, et võistlusel teine ratas läks ikka lappama ja kaotus tuli suur, kuid ega jõudu polnud ka kusagilt, kõik andsid oma parima. Uuriti veel, et kas mul oli mõni hetk, kus oleks tahtnud öelda, et enam ei jõua või et kas peas kummitas küsimus, miks ma siin olen. Kahjuks tuli poisse kurvastada, sest isegi, et need tõusud olid ropult rasked, ei tekkinud kordagi mõtet, et ma ei jõua. Lihtsalt kohustus kogu aeg liikuda ja nii ruttu kui saad, oli pigem see, mis rõhus. Loomulikult oli jalg punases, kuid sellist tunnet ei olnud, et ma nüüd enam sammugi edasi ei jõua minna. Ja et miks ma siin olen, siis selle peale pole ma veel kordagi mõelnud, sest sellist kogemust ei ole võimalik just iga päev kogeda :) Rutiini tuleb tappa ja miks mitte ennast proovile panna ebamugavates olukordades, kuigi jah, nõrkushetki on ikka olnud, aga pigem enda vormi (ja kesise tehnilise rattasõidu) tõttu tiimi ees.

Viimane võistluspaik asus 30min bussisõidu kaugusel ja kuna start oli varasem kui tavaliselt, siis taaskord pikalt magada ei lastud. Stardipaik asus ~1800m kõrgusel, mis andis lootust, et selliseid ronimisi nagu eelmisel päeval oli, väga ei tule ja äkki on isegi rohkem allamäge. Kuna jätkuvalt oli sombune ja pilvine, siis oli harjumatult külm hommikupoolik, kuid sellegi poolest paksemalt riidesse ei pannud.

Viimase võistluspäeva kava oli järgmine:
- 1,5km jooksu
- 36,5km ratast (sh 300m ratta kandmist)
- 12km jooksu
- 8km kajak
- 7km jooksu
- 100m laskumine (2 peavad tegema)

Loomulikult algas jälle marulise jooksuga (õnneks siiski pigem allamäge) rataste poole. Esialgu näis 1,5km nii lühike maa, et selle jaoks ma ei hakanud isegi mitte vedamisvööd peale panema, aga poole maa peal, kui natuke tõusis, läks hingamine ikka raskeks ning jooksin lõpuni Arvil numbrisärgist kinni hoides. Distants 1,59km ja 7min.

Järgnes ratas. Kohe alguses oli üks korralik ülesmäge sutsakas ning Sander asus taaskord oma tuttavale positsioonile. Liikusime hästi, kuni tuli ärakeeramine kruusateele ja algas allamäge osa. Oh jeerum. Eelmiste päevade vihm oli teinud oma töö ning seda soppa ja pori oli ikka igal pool ning rada kivine, mudane, vesine, loikudega, auto rööbastega jne. Kõikvõimalikud eriti nõmedad asjad koos. Sander tõmbas, kus võimalik, aga kuna nii kehv pinnas oli, siis ukerdasin ka ise üles. No ja laskumised, nendega kaklesin ka korralikult, mistõttu liikusime jälle teistega võrreldes rahulikumalt. 

Mingi aeg läks eriti keeruliseks laskumiseks ning mina loobusin ja tulin rattalt maha. See vist oligi tegelikult see lõik, kus eeldati ratta kandmist. Piisavalt järsult allamäge, libe, suurte kividega ja päris kitsas ja käänuline rajake. Sain seal ikka korralikult rattaga võimleda. Edasi oli veidi ka tee peal sõitu, kuid valdavalt siiski terve etapp pigem pinnase teel. Ühes kurvis suutsin taaskord paremale küljele kukkuda, sest kurv tuli veidi ootamatult, samuti kivid ja kokkuvõttes ajasin käigud sassi ja siis ei saanud enam jalga lahti. Mäletan, et kukkusin pikali ja kuna jalg oli veel pedaali küljes, siis tegi veel ratas 180kraadi pöörde vastassuunda. Õnneks luud-kondid terved ning ka verd polnud kuskil näha, aga see eest olid kivid valusad ja koos kõigi varasemate kukkumistega mõlemad reie küljed nüüd potisinised. Koperdasin taas ratta peale ja sõitsime edasi. Järske nukke jätkus ja vedamismootorit ka.

Vaikselt hakkasin tundma, et vasak jalg kuidagi kahtlaselt palju liigub, kuigi on pedaali küljes. Ütlesin ka poistele, et mul jalg kuidagi kahtlane, kuid väga välja ei tehtud :) Kuniks ühel hetkel ütlesin, et mul on vasak jalg pedaali küljest lahti tulnud ilma et ma oleks vabastavad nõksu teinud. Poisid arvasid, et pole hullu ja sõidame aga ikka edasi, niigi aega kaotatud. Aga kuna parasjagu oli tõus ja kõik sopane, siis oli päris keeruline lahtise jala ja klipiga sõita. Pidasime kinni ja kuigi poisid arvasid, et raudselt on ka kruvid läinud, oli kergelt üllatus, et need on kenasti kinga küljes alles. Rõõmu ei jätkunud kauaks, sest kingakinnitus oli ju klipi küljes kinni ja seda olevat sealt niisama ikka väga raske kätte saada. Ilmselgelt tabas kõiki ahastus, välja arvatud vist Arvit, kes keeldus uskumast, et niisama ei ole võimalik kätte saada. Sel ajal, kui arutasime, et kes mis rattaga edasi sõidab, pusis Arvi klipi kallal ja oh imet, ta saigi selle sealt lahti. Kruvisime siis jupid kokku ja jätkasime sõitu, boksipeatus ~5min. Kuigi enne klipi jama olime möödunud ühest tiimist, kes tegeles rehviga, meile nad järgi ei jõudnud.

Eks edasi oli jätkuvalt üks kannatamine ja ootus, millal lõpuks saab ratas läbi. Ühel laskumisel üritasin julge olla ja kividest jagu saada, mis ka õnnestus, aga preemiaks viskas esiratas üllatavalt suure kivimüraka mulle täpselt parema sääreluu peale. Veri väljas ja valu trotsides väntasin edasi. Jäänud oli vast veel 3-4km lõpuni, kui kauguses silm püüdis ühe eesliikuva tiimi kinni. Ja teravamad tuvastasid, et tegemist on meie sõber lätlase Andrise tiimiga. See oli küll meeldiv üllatus, sest meil oli nende ees edu ainult 9-12min. Nii et peale kõike seda ratta jama on keegi ikkagi ka meie poolt?!? Panime hoogu juurde ja hakkasime vahet vähendama. Õnneks sai ka see vastik sopatee läbi. Jäänud oli vast veel 2km ja olime tõusul, kui minu tagarehv hakkas tuttavat häält tegema. No ei ole võimalik. Jälle. Ja sellisel hetkel. Just siis, kui me olime tagasi mängus. Ma olin ikka korralikus ahastuses, et miks jälle minu ratas ja kus see sai katki minna. Mis seal siis ikka, jälle rehvivahetus. Õnneks kõik vahendid olid kenasti olemas. Kusjuures õhukummi pigistades ei saanudki aru, kus see auk oli. Aga pooltühi see igastahes oli. Loomulikult sai ka veel rattakinnitusega jännatud. Boksipeatus ~6min. Veidi veel allamäge ja oligi selleks korraks rattaga kõik. Kokku 35,32km ja 2h35min (kusjuures kell näitab, et moving time-i oli 20min vähem).

Järgnev jooks oli selline korralik trail run. Esimeses pooles rohkem ikka ülesmäge ja siis pärast ikka väga korraliku allamäge. Terve jooksu olin Sanderil kummis, seekord ka allamäge osa. Ju see oli ka etapi edu võti, sest tuli liikuda eesjooksjaga samas tempos, ei saanud mugavaks minna. Kui olime lõpuks mäest alla saanud ja veel ~2km tasasemal pinnal joosta, siis nabasime kinni sõber lätlase Andrise tiimi. Usutavasti oli meil kõigil kergendus, sest teadsime, et kajakis oleme võrdsed ja jooksus pigem nobedamad ehk peaksime igal juhul nendega võrreldes oma kohta üldarvestuses säilitama. Jäänud olid veel ainult venelased. Nende kaugusest polnud teadlikud ja üldarvestuses olid nad meist 24min maas. Aga rattas on nad nobedamad ja meil oli asju juhtunud. Kokku 11,92km ja 1h21min.

Kimasime kajakki ning selgus, et see on edasi-tagasi kaks ringi. St käänusel jõel oli 2km lõik, mida me siis edasi-tagasi sõitsime. See andis väga hea ülevaate, kui kaugel keegi on ja seletas ära, miks me liidreid nägime. Ja venelasi ei paistnud kusagil, väike kergendus. Lisaks ei olnud me veel näinud üldarvestuses 9-10min kaugusel Saksa-Šveitsi tiimi märganud. Ju siis mõlemad tiimid olid need, kes jooksus viga tegid ning jooksid pöörde asemel otse edasi. Me olime ka sama viga tegemas, kui ~50m õigest kohast hiljem Arvi ütles, et märgistusi enam ei ole (rada on päris tihedalt märgistatud punaste lintidega). Kiirelt tagasi ja saime reele.

Muidu jällegi ilus sõit väiksemate mägede vahel. Seekord püsisime kenasti poiste kannul, sest Arvi oli eelmise päevaga paadi tunnetuse kätte saanud ja lisaks olime osavad kurvilõikajad. Ja nagu Arvi veel ütles, "Britt tõmbab nagu oleks olümpial" :) Isegi, kui see oli huumor, oli tore. Mina pigem lähtusin sellest, et taganttulijad järgi ei jõuaks ja kuna tegemist oli ikkagi viimase sõiduga enne viimast etappi, nii et polnud enam midagi varuks vaja hoida. Võrreldes esimese ringiga olimegi teisega taganttulijatega (sh ka venelastega) edumaad suurendanud. Juhhei!!! Kokku 9km ja 1h.

Nüüd ei jäänud muud üle, kui võistlus ära viimistleda viimase jooksuga. Oli teada, et kuskil enne lõppu tuleb 2 liikmel 100m laskumine teha. Meil pikka arutelu sel teemal polnud, ja Arvi ning Rain osutusid valituks. Jooks kulges enamasti sujuvalt allamäge, korralik off-road, kivine ja kurviline. Väsimatu Sander hoidis jälle tempot. Lõpuks jõudsime sellisesse kohta nagu Wulong Karst parki. Täiesti müstiline paik. No ja loomulikult olime meie all ja laskumine oli päris tipust. Neid treppe oli palju, kohe väga palju. Õnneks siiski päris üles ei pidanud minema, vaid nii poole peale. Seal pandi aeg seisma ning laskujad said liftiga (jah, keset parki on lift :)) ülesse. Meie jäime Sanderiga turistide horde jälgima (ja imestama, et kuidas me küll nendest pärast mööda saame) ja paika imetlema. Millegi pärast läks päris palju aega ning jõudis juba jahegi hakata. Tagumised tiimid jõudsid ka kohale, aga kuna aeg seisis, siis polnud hullu, meie edumaa oli alles. Üks küsis ka korraldajalt, et palju veel lõpuni on ja kas on ka veel ülesmäge vaja minna, siis vastuseks sai rõõmustava sõnumi, et 2-3km ja no uphill. See tegi endalgi meele heaks. Lõpuks hakkasid ka meie poisid kõrgelt ülevalt paistma, veidi takerdusid, kuid lõpuks siiski ilma probleemideta jõudsid kenasti alla. Rakmetest vabaks ning asusime turistide vahel treppidest alla jooksma. Üsna kurt ja ükskõikne on see Hiina turist.

Liftist vasakul on laskumiskoht.

Lifti järjekorras.

Ja sealt nad tulevad!

Miks ma küll olin nii sinisilmne, et ma uskusin korraldajat no uphill osas?!? Kui olime veidi maad jooksnud, siis keerasime peateelt väiksemale, kus mõne aja pärast algasid taaskord lõputud trepid. Kui Sander poleks mind seal motiveerinud oma tempoga, siis ma vist oleks sinna treppidele jäänud. Nii mugav oleks olnud öelda, et nüüd tõesti enam ei jõua, jalg on nii läbi, aga ei antud armu ja vedamiskumm oli viimase pingeni venitatud, sest tegelikult natuke nagu jõudis ka. Tegelikult viimase kahel päeval pani pingutama ka Sanderi ponnistus. Et kui tema jõuab ennast ja mind liigutada, siis ma võiks vähemalt iseendaga hakkama saada ja mõelda, et äkki ma ei jõua. Lisaks motiveeris teadmine, et pärast seda on kohe-kohe ka finiš. Nagu päris finiš, enam ei pea järgmine päev uuesti võistlusjoonele minema. Kui lõpuks valgus treppide taga paistis, oli kergendustunne suur. Jäi veel üle monteeritud sillast üles-alla joosta ja oligi lõpusirge. Kokku lõputuna tundunud 2,8km ja 18min ning kogu päeva peale 66,33km ja 6h3min.

Lõpujoone ületamine on mul alati peale väga suurt pingutust üsna emotsioonitu. Hea on teada, et pingutus sai läbi ja nüüd saab puhata, aga suurt rõõmu kohe ei tunnegi. Nii ka seekord. Mul oli loomulikult hea meel, aga õige emotsioon tuleb alles kunagi hiljem. Siis, kui esimesed raskuse tunded on üle läinud ja saad veidi rahulikumalt seedida, mida kõike sai korda saadetud. Ja see oli minu jaoks ikka meeletu eneseületus. Tulla sellise viimase hetke pakkumisega ja kannatada, pingutada 4 päeva järjest. Kui keegi peaks nüüd mul tööl ütlema, et ta on hullult pingutanud ja vaeva näinud ja on väsinud, siis oioioi... Liiga mugavad ollakse. Aga Wulong oli äge, kuid ka ropult raske. Siinkohal suurimad tänusõnad väsimatule Sanderile, kes tegi ikka tööd kahe eest. Kniks!

Kokkuvõttes platseerusime 11ndale kohale. 10ndale kaotasime 9min. Poisid tegid märkuse, et ratta jama peale läks 11min, nii et kui seda poleks olnud, siis oleks 10ndad olnud. Samas jälle, kui see tiim (Saksa-Šveitsi) poleks ära eksinud, siis usutavasti ei oleks me neid ka kätte saanud. Või vähemalt nii palju neist varem lõpetada, et kokkuvõttes paremad oleksime. Seetõttu on jällegi oleks sama mis poleks ja seiklusspordis ikka juhtub asju. Päris üks-ühele tõlgendada ei saa. Aga olen ka nõus, et ratta jamasid oli liiga palju. Ja kõik vist ainult minu omaga... Ehk siis teinekord vist ei tasuks otse poest rattaga võistlusele tulla :)

Arvi tundis ennast päris kehvasti ja ei jõudnudki lõpetamisele :(

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Stage Three tulemused.

Koondtulemus kirjas.

Koondtulemus pildis.

Wulong - Stage Two

Stage Two oli minu jaoks kõige vähem ootatud etapp ja samas tahtsin, et oleks see juba möödas. Nimelt oli sel päeva ees kaks rattasõitu - esimene 20km ja teine 42km. Arvestades, mis mõnu juba eelmisel päeval pakuti, ei saanud see ometi lihtsam tulla, vaid raudselt serveeritakse parimad palad. Samuti andis raskusest aimu eeldatavad sõiduajad.

Kui teisel võistluspäeval andis esimese päeva asfaldijooks reie- ja säärelihastes tunda, siis vist järgmise päeva ratas oli piisavalt hea kerimine, sest lihased olid pigem vähem valulikud. Loomulikult oli jalas tunda väsimust hotellis treppe kõndides.

Etapi start asus linnas Wulong, 40min bussisõitu allamäge. Kuna tegemist oli tööpäevaga ja mõned inimesed siin riigis ikka töötavad ka, siis jäime liiklusummikusse, kuid õnneks korraldajad olid mõistlikud ja paindlikud ning start läks sujuvalt vähemalt 15min edasi. Esialgu arvasin, et ikka kl 9 tuleb joonele asuda, aga nähes, et mingit suuremat kogunemist ja võistlejate kokku ajamist ei toimu, siis sai rahulikumalt võtta.

Võistluse sisu oli seekord järgmine:

- jooks 0,5km

- kajak 9,5km

- ratas 20km

- jooks 6km

- ratas 42km

- jooks 4km

Esimene jooks oli tormijooks kajakkidesse aerude, vestide ja kiivritega. Kuna kajakisõit kulges kiirevoolulises, kergelt kivises ja keeristega jões, siis oli kohustuslik ka peakate. Üks tiim arvas, et vahest ikka pole vaja, aga kui tahtsid stardialasse siseneda, siis ei lastud. Õnneks olime ju Hiinas ja siit saab vist 100m raadiuses kõike. Või vähemalt leiad kellegi, kes sulle vajaliku asja organiseerib. Nii läks ka neil ja starti astuti eriti uhkete läikivate ehituskiivritega. Kuna hilisemate jooksude jaoks oli vaja kaks paari tosse (etapid algasid erinevatest kohtadest) ja nagu enamusel meist, oli ka minul kaasas 2 paari spordisusse. Arvi ja Sander läksid rattakingadega, mina siiski vabaaja tossudega. Rain oli meil kõige paremini varustatud. Arvi võttis ka minu aeru, et mul oleks lihtsam ning see vist oli kõige leebem stardijooksudest ja kummita. Kokku 1km ja ~6min.

Foto: korraldajatelt

Kajakis oli kohustulik kanda põlle ning meil läks omajagu aega, et neid sinna korralikult peale saada. Hiljem sõites ja piltidelt oli näha, et kuigi tegemist oli kohustuliku elemendiga, olid paljud stardist väljunud seda paika panemata. Võib olla siis panid sõidu käigus peale. Igal juhul mul tuli mõne lainega ikka korralikult vett peale. 

Jõel liikusime tänu voolule küll nobedasti, aga ikkagi olime teistest ja oma poistest aeglasemad. Võib olla oli eilne pikem sõit kätes, sest veidi iseloomutult möödus see liikumine. Veekeeriseid oli päris palju ja nõudis Arvilt suuremat tüürimispingutusi. Meie ees käis kaks paati ka ümber, üks see sama eelmise päeva vene sõimupaatkond. Õnneks olid valvekaatrid kohe käepärast ning aitasid nad kuivale. Kokku etapp 9,83km ja 40min.

Kajakisõit tehtud, kiirelt paadist välja ning 400m üles tee peale vahetuspunkti, kus ootasid meid rattad. Eesolijad olid kuskil 1-2min kaugusel, tagant oli ka väike vahe. Ees ootas 20km väntamist ning Sander jälle pulti. Rada kulges kui mitte ainult, siis peaasjalikult ülesmäge. Ju meie tempo oli hea, sest mõne aja pärast saime kätte oma põhirivaali sõber lätlase Andrise tiimi (nende iga päeva eesmärk oli eestlasi võita) ja liikusime mõnda aega koos. Järsematel nukkidel suutsime nad ikkagi maha raputada väsimatu Sanderi töö tulemusel. Etapi viimases kolmandikus tulid veel ühed seljad vastu, kus Saksa-Šveitsi tiimi meesliige liikus väga vaevaliselt. Nendega pikka pidu polnud ning järgmisesse vahetuspunkti jõudsime mõne minutilise eduga. Kokku 21,26km ja 1h30min, tõusumeetreid 988! ning alla kõigest 136m.

Foto: korraldajatelt.

Järgnes jooks, kus alustasime ja lõpetasime samas vahepunktis. Tuli joosta külasse ning sealt ringiga tagasi. Sanderi taastumiseks vedas vahelduseks Arvi, ja siis Rain. Tempo oli viisakas ning esialgu pigem ülesmäge, külast tagasitulles rohkem pigem allamäge ning rohkem off-road. Kedagi kätte ei saanud ja jälitajatega hoidsime ka vahet. Kokku 7km ja 44min.

Taaskord ratta peale ning nüüd ootas ees tõeline katsumus, kõige pikem ratta distants. Sander asus taas vedama. Kuna allamäge ma kummis ei sõitnud ja maastik oli vahepeal piisavalt üles-alla, siis ühel sellisel üles-alla lõigul jäin veidi käiguvahetusega hiljaks ning sättides vedamiskummi suutsin ikkagi esimese kukkumise teha vasakule küljele. Õnneks suhteliselt kohapealt (hästi ei saanud ka jalga lahti), nii et suurt häda ei midagi. 

Rassisime aga muudkui ülesmäge ning ühel hetkel hakkas asi ikka väga käest ära minema. Tõusunurk muutus juba päris järsuks ja mul hakkas vaikselt Sanderist kahju. Üksasi on seal ise üles saada, aga hoopis teine asi on seal kedagi veel lisaks üles tõmmata. No ega ma ka tirri ei lasknud, vaid ikka väntasin, aga need lõppematud tõusud olid koledad. Need alistasid isegi Sanderi! Ikkagi inimene. Jumal tänatud. Proovisid veel teised ka vedada, aga ei midagi. Eelnevad päevad ja esimene rattasõit olid kõigi jalgadesse jälje jätnud. Minu õnnetuseks oli veel pea pool maad minna, aga lootus oli, et millalgi need tõusud lõppevad ja algab allamäge osa. 

Vahepeal möödus meist taas Saksa-Šveitsi tiim, kelle väsinud mees oli vist jooksuga kosunud ja liikus paremas tempos. Ühe järsema betoontee kurvis tegin teise kukkumise, kus nurk läks suureks ja üritades jalga lahti saada, et kasvõi jooksuga edasi minna, takerdusin ja kukkusin seekord paremale küljele kurvist kergelt kraavi poole. Õnneks jälle suhteliselt koha pealt ning ei midagi hullu. Hambad ristis kannatasin ja väntasin edasi. Ühe tõusuga mõtlesin, et hea küll vast seal kurvis lõppeb tõus ja punnitan sinnani, aga kui kurvini jõudsin ja nägin, et veel tõuseb ja mitte sujuvalt, vaid ronides, siis andsin alla ja lükkasin ratast käe kõrval. Natuke pelgasin ka järjekordset kukkumist juba, sest nurk on järsk ja äkki ei saa jalga vajalikul hetkel lahti. Üks auto tuli ka meil tagant ning isegi sellel oli raskusi nendest ülijärskudest betoontee kurvidest ülessaamisega. Aga kõik mis ei tapa, teeb ainult tugevaks. Ja ükskord peavad need tõusud ka lõppema!!! Kokku tulin vist 3 korda ratta pealt maha, poisid ka liitusid, sest neil ei ole ju mõtet sõita, kui mina nagunii kõnnin. Ma ei suutnud uskuda, et nii palju läheb ülesmäge ja nii järsult, see oli ikka ropp. Õnneks rohkem tiime meist mööda ei läinud.

Allamäge osa oli hea, kuni betooni pealt keerasime kruusateele ja mis lõpuks läks kohati päris kiviseks ja "künkaliseks". Jalad punases ja kere väsinud, olin piisavalt ebakindel, et pigem rahulikult laskuda. Sander, Rain sõitsid eespool, Arvi pidas valvet ja juhendas. Tegelikult meeldivad mulle need kivised, konarlikud allamäe lõigud kohati isegi vähem, sest ülesmäge on nagunii kõik aeglased ja ajakaotus ei tule nii suur, aga allamäge kui oled aeglane, siis võid päris korralikult kaotada. Nt meie põhirivaal sõber lätlase Andrise tiim oli meist antud rattaetappis 11min kiirem. Usutavasti vast midagi läks ka ülessõitmisel kaduma, sest nende tiimi vedur töötas ja kordagi ei kõnnitud, aga nende naine oli parajalt bad ass laskumistel. Meie õnneks oli ka neil vähemalt üks rehvivahetus. No ja et veel draamat lisada, siis tegin ka ühes suuremate kividega kurvis kolmanda kukkumise, sest hoo olin maha pidurdanud ja selliseid mürakaid ma ei oodanud ja jälle ei saanud hästi jalga lahti. Seekord siis korralikumalt paremale puusale, kuid jätkuvalt veretult. Veel mõned lõputuna tunduvad kilomeetrid ja tuligi kauaoodatud vahetuspunkt. Kokku 47km (5km rohkem kui kirjas oli!!!) ja 3h. Usutavasti TOP3 kõige raskem asi, mida olen teinud, kui mitte lausa TOP1.

Punkti jõudes teatas Arvi, et üks tiim on 1-2min kaugusel, arvatavasti Andrise oma. Kiire vahetus, jook-söök ja punuma. Lahkusime enne, kui jälitajad punkti jõudsid. Jooks oli lühike ja nobe. Valdavalt allamäge off-road metsas, kuniks jõudsime tee peale, et siis aiamaalappide vahel finišisse spurtida. Jälitajad järgi ei tulnud ning kedagi ei õnnestunud endal ka kinni napsata. Lõpetamine oli korralik enesega rahulolu, sest vaatamata kõigele siiski sai tehtud ja päev üle elatud.
Kokku 90,88km ja 6h34min.

Üks etapp veel minna! Ja siis 10 päeva puhkust enne järgmisi võistlusi :)

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Stage Two tulemused.

Koondtulemus ajas.

Koondtulemus pildis.