Kuidas ma sinilindu püüdmas käisin

Üldiselt ma pean maratonijooksjaid puhta hulludeks ja enesepiinajateks. Joosta järjest nii palju kilomeetreid ja enamus neist tempokalt, ei ole normaalne. Seetõttu olin ma kogu aeg arvanud ning rääkinud, et mina seda lollust ei tee. Ometi läks nii, et ühel kenal septembri pühapäeval seisin ma stardijoonel enese jaoks väljakutsuva eesmärgiga.

Ajaraamid sättisin järgmiselt (targemate kommentaaride ja enese soovide järgi): alla 3:30 on imeline tulemus, 3:30-3:40 väga hästi, kuni 3:45 hästi ja üle 3:45 ebaõnnestumine. Vabandused kõigi ees, kes jooksid üle 3:45 aegu, te olete siiski väga tublid, päriselt.

Spetsiaalset ettevalmistust ma ei teinud. Liigutasin end nii palju, et xdreamil tiimi ilmselgem nõrgim lüli ei oleks ja enesetunne oleks mõnus. Seepärast oli ka kahtlus, kas ma ikkagi suudan nii tempokalt kogu distantsi läbida. Natuke enesekindlust lisas Rakvere Ööjooks, kuid mida lähemale pühapäev jõudis, seda rohkem hakkasin enese võimekuses kahtlema. Viimase nädala elasin tegelikult jooksu režiimis - keha harjutamiseks käisin jooksmas hommikuti ning magama läksin kl 21-22 ajal tavalise 00-01 asemel. Kas sellest nüüd otseselt kasu oli, kuid vaimule sobis hästi.

Kuna stardinumber oli mul 1009 ja starti tulin teadlikult viimastel minutitel, siis sai päris tagant alustatud. Plaan oli alguses joosta 3:30 grupis ja kui tempo on liiga kiire, siis tagasi tõmmata; kiiremini kindlasti mitte. Kuskil 1km peal jõudsin pundile järgi ning kogu aeg jooksin tempomeistri vahetus läheduses.

Esimene ring möödus üllatavalt kergelt ja kiiresti. Imekombel suutsin hoida pea mõtetest tühjana ning liigse optimismi vältimiseks kummitas peas lause "So far so good". Teise ringi alguses hakkasin tundma paremat tagumist reie- ja säärelihast, kuid ei midagi hullu. Ajapikku hakkas rohkem tundma andma ning lisaks ka vasak jalg. Samas, enesetunne oli jätkuvalt hea. Mitte küll kõige kergema sammuga, aga siiski hea tundega jõudsin tagasipöördesse, kus mõned eraldusid grupist tempo lisamisega. Ma ei julgenud nii optimistlik veel olla ja otsustasin siiski jääda tempomeistri juhtimise alla.

Ma ei tea, kas mina olin joogipunktides liiga kiire või tempomeister hoopiski aeglane, aga juba alates esimesest punktist suutsin ma alati nobedam olla ja pidin tempo alla laskma, et grupp järgi oodata. Esimest korda mõtlesin proovida grupist lahkuda peale viimast Pirita silla punkti. Mõned sajad meetrid hiljem jõudsin arusaamisele, et seda kõige keerulisemat osa ei maksa siiski üksinda ründama minna, vaid ikkagi tiksuda grupis ja Russalka juures vaadata, kuidas tunne on. Kui jõuan, siis tõstan tempot, kui ei, siis liigun grupis. Teise variandina mõtlesin, et olen grupis kindlasti kuni Suurtüki tänavani ja sealt edasi võiks proovida Norra lõppu teha. Suurt minutitevõitu nii hilise spurdiga ei tuleks, kuid iga sekund oleks võit siiski.

Paraku rikkus kogu minu plaanid tempomeistri sõnavõtt 35-36km vahel teatega, et tal on krambi ilmingud ja soovitas jäldiga ise kella. Üks musta särgiga mees eraldus grupist. Mõned minutid hiljem tuli minu jaoks hävitav teade peajuhilt: "Mul on krambid, jookske ise edasi. Võtke sellele musta särgiga mehele sappa, tema jookseb 3:30 tempos." You must be kidding!?! See musta särgiga mees on juba ju oma 50m ees, ja korraga läksid jalad eriti raskeks. Kui ma olin peaaegu kõigeks valmis ja läbi mõelnud, siis sellist käiku ma poleks osanud uneski oodata. Kohe alguses, kui tempomeister 3ndal km-l võsas käis, siis mõtlesin, et kas grupis on ka nö tagavara jooksja juhuks, kui midagi peaks juhiga juhtuma. Oli mul siis vaja seda kurja välja kutsuda. Igal juhul minu hea jooks muutus sekundiga korralikuks pingutuseks. Ühtäkki tundus sama tempo hoidmine meeletu väljakutse.

Grupist ma kedagi kaasa ei saanud (tagasi ei vaadanud, võib olla keegi jooksis väikese vahega järgi, igal juhul kõrval ega kuklas polnud kedagi), ühe mehe, kes varem eest läks, sain ka hiljem kätte ja sinna ta jäi. Tempot üritasin jälgida kellaga ning kiirelt vaadates-arvutades tundus, et suutsin tempot 5:00-5:05 hoida kuni vanalinnani. Sealt edasi kella ei vaadanud. Arvatavasti tuli väike tempo langus siiski tõusvatest meetritest, mis olid jalgades ikka väga tunda. Enne silda tuli esimest korda küsimus, et mida ma küll siin teen :D Õnneks vaim ja enesetunne oli piisavalt tugev, et eirata jalgade seisukorda ja pea uuesti tühjendada. Viimased 2-3km tundusid ikka meeletult pikad, ja nähes silti "41 km" oli küll mõte, et see on vales kohas, sest siit on ju nii palju veel minna.

Viimased meetrid viimasel tõusul. Aitäh pildi eest, Hannes!

Uuesti vaatasin kella vahetult enne lõpusirgele pööramist ning ees olid numbrid 3:31... Tavaliselt oleks ma vist pettunud olnud, aga olles viimased 6km nii meeletult ennast ületanud, olin õnnelik, et see "lollus" sai tehtud ja ikkagi väga edukalt. Sellise treenintuse pealt selline tulemus oli parim, mis ma sel päeval joosta suutsin. Las need 1:42/1:22 jäävad teiseks korraks.

Nähes teisi pikkade nägudega ja krampides, istusin ma peale maratoni alles kodus kl 14:30, siis ka kerge hirmuga :) Kuigi samal päeval sai ka korralikus massaažis käidud, olid järgmised 2 päeva ikka väga lühikesed reielihased. Hoolimata tavalisest 1,5 suuremast jooksusussist tuleb vist siiski loovutada vasak suurevarba küüs, mis esimesel päeval tegi põrguvalu ja käia sai ainult lahtise jalatsiga. Õnneks hooaja preemiareis tõi mind piisavalt sooja kliimasse.

Kohe peale maratoni ei olnud emotsiooni, et niipea tahaks uuesti maratoni joosta. Kuid arvatavasti ei läheks ma järgmisel korral ka veel lihtsalt läbima, vaid pigem teeks korraliku spetsiaalse ettevalmistuse ja rihiks veel kõrgemaid piire. Will see!

Igavam info seniilsuse jaoks:

Ärkasin 6:20, 3 ülepannkooki karamelli+1-2 banaani+rohke soolaga sõin 6:50. Alguses plaanisin varem süüa, aga kartsin, et äkki saab liiga vara :) Kokkuvõttes läks toiduga seekord vist täkke, sest pistma ei hakanud ning 1h möödudes ei olnud veel kõht tühi.
Vedelikku tarbisin enne sööki ~1liiter + enne starti veel natuke.
Rajale pakkisin kaasa 6 geeli, millest jäi alles 1; esimese võtsin 1:15 peal, edaspidi 30-45min intrevalliga. Teinekord tuleks välja mõelda parem transportimisviis, sest lihtsalt vöö vahele pannes ei pruugi need sinna jääda. Sain 2 km nendega mässata, kuid lõpuks suutsin ära fikseerida.
Riietusest valisin lühikese varruka, ülepõlve püksid ning madalad õhukesed sokid, jalas roosa Kayano 19.

xdream@Haapsalu 06.09.2014

Juba niigi seiklusrikka hooaja lõpetas uudne stardilahendus - A ja B rada stardivad koos ühele rajale. Viimasele etapile lisas põnevust, kas ja kuidas rajameister on suutnud ~200+ võistkonda väikese Haapsalu peale laiali tõmmata ilma suuremate ummikute tekkimisega, mida lisaülesannetes ikka ette tuleb. Lisaks veel linnaliiklusest tingitult rohkem tavaliikujaid ja autosid.

Stardini on jäänud 1min 2sek - tublimad valmistuvad kaartide haaramiseks, edevamad teevad veel pilte. Aitäh Meelisele piltide eest!

Esimese asjana tuli hakata otsima tornide välismüüri siseküljele kinnitatuid X, Y, Z väärtustega silte. WTF?!? Mida, kust peab otsima??? Rahvas jooksis igasse ilmakaarde laiali samal ajal karjudes üksteisele, et saame siin kokku. Jeerum, milline segadus. Jaak üritas midagi selgitada minu küsimuste peale, mõne aja pärast pani Tilk teisele poole ajama ja Jaak saatis ka mind lõpuks Arnele järele. Tiir sai üpriski kiiresti tehtud (pole aimugi, kus Jaak ära käis, aga temalt tuli 2 väärtust) ja rehkenduse tulemus andis väärtuseks 8. Pilk kaardile ja leppisime kokku, et pakutavast 10st punktist jätame võtmata saare ehk 43 ja 50 kui kõige kaugema.

Tavaliselt me ikka kuulame, mida Jaak seletab, aga ju siis oli midagi eriti põnevat seal paremal.

Nagu vist enamusel, oli ka meie esimene valik 46. Õnneks oli järjekord tekkinud alles poole trepini ja saime enam-vähem ajaga punkti võetud. Järgmiseks lihtne 44, 42 juurde pääsemiseks tuli üle aia ronida. Siis pidi tulema 41, kuid millegi pärast jätkasime jooksu järjest rohkem 45 suunas. Kui jõudsime punkti ja poisid võtsid suuna veel rohkem lõunasse, katkes minu kannatus ja karjusin Jaagule, et miks te sinna lähete, kui me peame võtma 42 ja 41. Nähes-kuuldes, et ma ei rahune, selgitas Jaak, et me ju võtsime juba 42 ja 41 koos 43-ga jääb hoopiski vahele. No palju õnne! Oleks siis võinud mindki plaanimuudatustest teavitada. Järgnesid punktid 47, 49, 50, 48. Tagasi lossihoovi jõudes teavitati, et jõuab 5. tiim ja B-raja esimene. Sweet! Sellist tulemust ei osanud küll oodata. Meeldiv algus!

Seigeldes natuke linnatänavatel jõudsime kohustusliku lõigu alguseni koos ühe teise tiimiga, vist tulid järgi ja vist oli B-rada. Järgnev lisaülesanne oli minu lemmik. Äärmiselt kahju, et rajameister siin planeerimisega eksis ning antud ülesandest suurima pudelikaela tekitas. Meil olid ka ees mõned C-raja osalejad, kuid õnneks sellistes kohtades, kus neist sai kenasti mööda. Lisaülesanne ise eeldas rongi all roomamist, sisse-välja, läbi ja üle vagunite jooksmist, ühest vagunist teise hüppamist jms. Peaaegu nagu filmis! :D

Rongile järneval rattaetapil osutusid valituks punktid 51, 54 ja 55. Koos asusime teele ühe teise meeste tiimiga, kes punkti 54 sõites maha jäi ning vahepeal sai meist omakorda mööda tiim Nike. Jätkuvalt ühtegi tuttavat B-raja võistkonda polnud trehvanud.

Punktis 17 suutmata kiiresti pakutavast apetiitsemat valida, ostustasime hakata jälitama mõtlemise ajal möödunut tiimi, kellega jõuadsime koos punkti 56. Selgus, et tegemist on mehistunud A&T-ga.

Lennuväljal kihutades lendu ei tõusnud, aga ühele tiimile saime järgi küll, max kiirus 40+.

Punktis 20 tekitas segadust Vaude Matkaspordi edasi-tagasi kihutamine erinevates suunades ning valituks osutus rattaralli variant 1. Vaude kadus kiiresti silmapiirilt ning A&T jäi ühel hetkel mõtlema. Meie hakkasime mõtlema peale ühe suure tee ristmiku kruusateel, et äkki on kuskil mõni ring sisse planeeritud nagu neil ikka tavaks on. Üldjuhul on rattaralli meile komistuskiviks, kahjuks ka seekord, kuid lõpuks ringtee pilti silmates otsustasime läheneda punktile 21 "tagant" poolt.
Esimesele ringteele lähenedes märkasime ühte tiimi ja lähemale jõudes selgus, et tegemist B-rajaga ning veteranide tiimiga. Juhhei! Või siis mitte... Kuna me neid varem näinud pole, siis tekkis mul tahtmatult kahtlus, et teised olid taaskord nutikamad. Punkti 21 jõudsime kenasti koos.

Crash-boom-bang. Punktist 21 äratulekust mäletan teele vasakule keeramist, Jaaku kohe minu ees koos ühe halli vastusõitva Audiga. Pidurid blokki, Jaak sai Audist kenasti mööda, mul nii hästi ei läinud. Lootus see aasta ilma ratta kukkumiseta hakkama saada jäigi lootuseks. Lärmaka karjatuse saatel tuli kena lend vasakule küljele, ratas kuhugi eemale. Kuidas täpselt mis, ei mäleta, kukkumine käib alati nii kiiresti. Audi pääses kriimudeta ja sõitis edasi. Verine peopesa ehmatas hetkeks küll ära, sest tavaliselt läheb ikka küünarnukk jms, siis kiire kontroll rohkem vigastusi ei tuvastanud peale valusa õla, kriimustatud küünarnuki ja valusa puusa. Isegi riided jäid terveks. Ja veel hommikul mõtlesin, et ehk neid rattakindaid ei ole vaja ja jätan koju. Rattal oli ka vaja ainult kett peale panna, muu kõik töökorras. Läks napilt ja hästi! Hoolimata minu lärmakusest märkas Arne meie puudumist alles peale ringteed :) Punkti 22 abivalmid kohtunikud tahtsid mind küll tohterdama hakata, aga saades vastuseks "Pole aega ja ei ole hullu" kommenteerisid omavahel, et need esiotsa tiimid ongi sellised vms :)

Kanuu. Vahetusalas saime järgi lisaks veteranidele veel ühele tiimile. Keegi meist nii nutikas ei olnud, et kolmas üldse kaldale jätta. Punktid võtsime järjestuses 63, 61, 59, 60, 62 ja 64.
60sse lähenesime ülevalt, ei teagi, kas õige või vale otsus. Igal juhul oli vesi nii madal, et sõuda ei saanud ning poisid asuvasid kanuud vedama. Minul kästi istuda, et muidu veel väsitan end ära. Milline teenindus! Kanuu etapil nägime juba rohkem B-raja võistkondi, aga kuna igaüks valis oma trajektoori ise, siis ei saanud aru, kui kaugel keegi on. Teel punkti 64 tegin poistele ettepaneku, et ma lähen jala vahetusala poole ning nad võiks kahekesi punkti järgi minna. Mõni hetk vaikust, ja kamandatigi paadist välja. Päris jala kaldale ei jõudnud, poisid tegid tubli tööd. Veteranid olid siiski juba eest kadunud, nende lahendus 60le lähenemiseks oli järelikult parem.

Ride&roll etapp. Jaak rullidega võttis A punktid, Arne B ja mina C. 32C võtsime koos, 32B võttis Arne rattaga, mina jooksin senikaua edasi, 33B Arne jala, 33C mina rattaga. Stiiliks pulgal sõit. Jaak oli piisavalt nobe ning ootas meid juba vahetusalas.

Viimasele jooksuetapile minnes olime jõudnud kannule väsimusmärke näitavale veterandide tiimile, keda pidasime oma raja esimesteks ja neist umbes samakaugel eemal näis olevat tiim ACE. Et etapp liiga igavaks ei läheks, korraldasin korraliku stseeni tänaval Jaaguga kurjustades, et ta valele tänavale keeras ja mind ei kuula. Sellepärast ma kaarti enamasti ei loegi, sest punases olles kaob taju :)

Vahetult enne roostiku saimegi veteranid kätte ja vapralt võtsime Randy juhtimisel punktid 38, 39 ja 40. Kuna veteranidest oli üks rohkem väsinud, siis saime punktist 40 kiiremini minema ja tegime nendega vahe sisse. Lossi juurde jõudes oli meil kerge segadus, et millist väravast minna ja tuli kaardilt järgi vaadata. Saime aru, et tagumisest, kuid keerasime üks vahe natuke liiga vara. Kiirelt tagasi tänavale, kuid juba olid veteranid taas mängus. Varasemalt olime kokku leppinud, et tirime Jaagu üles. Ei teagi, miks nii sai otsustanud, numbrite järgi olen mina siiski meie tiimi kergeim liige, kuid Jaak on meil tavaliselt selliseid üksikuid ülesandeid sooritanud.
Koos jõudsime köieülesandesse. Meil oli segadused rakmetega, läksid korralikult risti ja tuli uuesti panna. Korraga oli ülestirimisel 4 tiimi. Isegi näis, et saime Jaagu kõige kiiremini üles, kuid...Ei saa alla. No ei tule. Veteran oli juba peaaegu all, kuid Jaak veel üleval. Karjusin Arnele, et anna järgi, kuid tal juba peod põlesid; ta ei pannud pikki kindaid. Lõpuks saime Jaagu ka alla (aitäh instruktorile, kes Jaagul päris alla kukkuda ei lasknud), kuid teised on juba kaugemal. Uskumatuid sprinteriandid ka viimasel hetkel ei ilmnenud.

Kui Jaak ja Arne rõõmustasid kohe, siis peale mõningast kivil istumist jõudis ka minuni rahulolu saavutatu üle. Oli tore, olime tugevad - lõppaeg 4:56:30, võitjatel 4:32. AB raja kokkuvõttes üld 7, sega 1. B raja üld 2, sega 1. Tänu sellisele tulemusele tõusime ka hooaja B-raja üldkokkuvõttes uhkele 3ndale kohale, meie parim läbi aegade. On mille üle uhke olla!

PS rasked hetked rajal: minul esimene jooks, lõpus sain pistmisest lahti ja rütmi kätte. Arne küpsetas kanuu, kuid ratas taastab alati. Jaak kurtis nälja ja väsimuse üle viimases roostikus. Viimane mudas jalutuskäik oli korralik katsumus kõigile.

PPS Jaak on vist üks väheseid (kui mitte ainuke), kes on kaasa teinud KÕIK xdreami etapid aastast 2004 võistkonnas K-kuubis. Vasaloppetil teeniks selle eest vastava "teenetemärgi", mille omanikuks Arne see aasta sai.