Wulong - Stage Three

Ja käes see oligi, Wulongi viimane võistluspäev. Eelmisel õhtu söögilauas tõdesid poisid, et võistlusel teine ratas läks ikka lappama ja kaotus tuli suur, kuid ega jõudu polnud ka kusagilt, kõik andsid oma parima. Uuriti veel, et kas mul oli mõni hetk, kus oleks tahtnud öelda, et enam ei jõua või et kas peas kummitas küsimus, miks ma siin olen. Kahjuks tuli poisse kurvastada, sest isegi, et need tõusud olid ropult rasked, ei tekkinud kordagi mõtet, et ma ei jõua. Lihtsalt kohustus kogu aeg liikuda ja nii ruttu kui saad, oli pigem see, mis rõhus. Loomulikult oli jalg punases, kuid sellist tunnet ei olnud, et ma nüüd enam sammugi edasi ei jõua minna. Ja et miks ma siin olen, siis selle peale pole ma veel kordagi mõelnud, sest sellist kogemust ei ole võimalik just iga päev kogeda :) Rutiini tuleb tappa ja miks mitte ennast proovile panna ebamugavates olukordades, kuigi jah, nõrkushetki on ikka olnud, aga pigem enda vormi (ja kesise tehnilise rattasõidu) tõttu tiimi ees.

Viimane võistluspaik asus 30min bussisõidu kaugusel ja kuna start oli varasem kui tavaliselt, siis taaskord pikalt magada ei lastud. Stardipaik asus ~1800m kõrgusel, mis andis lootust, et selliseid ronimisi nagu eelmisel päeval oli, väga ei tule ja äkki on isegi rohkem allamäge. Kuna jätkuvalt oli sombune ja pilvine, siis oli harjumatult külm hommikupoolik, kuid sellegi poolest paksemalt riidesse ei pannud.

Viimase võistluspäeva kava oli järgmine:
- 1,5km jooksu
- 36,5km ratast (sh 300m ratta kandmist)
- 12km jooksu
- 8km kajak
- 7km jooksu
- 100m laskumine (2 peavad tegema)

Loomulikult algas jälle marulise jooksuga (õnneks siiski pigem allamäge) rataste poole. Esialgu näis 1,5km nii lühike maa, et selle jaoks ma ei hakanud isegi mitte vedamisvööd peale panema, aga poole maa peal, kui natuke tõusis, läks hingamine ikka raskeks ning jooksin lõpuni Arvil numbrisärgist kinni hoides. Distants 1,59km ja 7min.

Järgnes ratas. Kohe alguses oli üks korralik ülesmäge sutsakas ning Sander asus taaskord oma tuttavale positsioonile. Liikusime hästi, kuni tuli ärakeeramine kruusateele ja algas allamäge osa. Oh jeerum. Eelmiste päevade vihm oli teinud oma töö ning seda soppa ja pori oli ikka igal pool ning rada kivine, mudane, vesine, loikudega, auto rööbastega jne. Kõikvõimalikud eriti nõmedad asjad koos. Sander tõmbas, kus võimalik, aga kuna nii kehv pinnas oli, siis ukerdasin ka ise üles. No ja laskumised, nendega kaklesin ka korralikult, mistõttu liikusime jälle teistega võrreldes rahulikumalt. 

Mingi aeg läks eriti keeruliseks laskumiseks ning mina loobusin ja tulin rattalt maha. See vist oligi tegelikult see lõik, kus eeldati ratta kandmist. Piisavalt järsult allamäge, libe, suurte kividega ja päris kitsas ja käänuline rajake. Sain seal ikka korralikult rattaga võimleda. Edasi oli veidi ka tee peal sõitu, kuid valdavalt siiski terve etapp pigem pinnase teel. Ühes kurvis suutsin taaskord paremale küljele kukkuda, sest kurv tuli veidi ootamatult, samuti kivid ja kokkuvõttes ajasin käigud sassi ja siis ei saanud enam jalga lahti. Mäletan, et kukkusin pikali ja kuna jalg oli veel pedaali küljes, siis tegi veel ratas 180kraadi pöörde vastassuunda. Õnneks luud-kondid terved ning ka verd polnud kuskil näha, aga see eest olid kivid valusad ja koos kõigi varasemate kukkumistega mõlemad reie küljed nüüd potisinised. Koperdasin taas ratta peale ja sõitsime edasi. Järske nukke jätkus ja vedamismootorit ka.

Vaikselt hakkasin tundma, et vasak jalg kuidagi kahtlaselt palju liigub, kuigi on pedaali küljes. Ütlesin ka poistele, et mul jalg kuidagi kahtlane, kuid väga välja ei tehtud :) Kuniks ühel hetkel ütlesin, et mul on vasak jalg pedaali küljest lahti tulnud ilma et ma oleks vabastavad nõksu teinud. Poisid arvasid, et pole hullu ja sõidame aga ikka edasi, niigi aega kaotatud. Aga kuna parasjagu oli tõus ja kõik sopane, siis oli päris keeruline lahtise jala ja klipiga sõita. Pidasime kinni ja kuigi poisid arvasid, et raudselt on ka kruvid läinud, oli kergelt üllatus, et need on kenasti kinga küljes alles. Rõõmu ei jätkunud kauaks, sest kingakinnitus oli ju klipi küljes kinni ja seda olevat sealt niisama ikka väga raske kätte saada. Ilmselgelt tabas kõiki ahastus, välja arvatud vist Arvit, kes keeldus uskumast, et niisama ei ole võimalik kätte saada. Sel ajal, kui arutasime, et kes mis rattaga edasi sõidab, pusis Arvi klipi kallal ja oh imet, ta saigi selle sealt lahti. Kruvisime siis jupid kokku ja jätkasime sõitu, boksipeatus ~5min. Kuigi enne klipi jama olime möödunud ühest tiimist, kes tegeles rehviga, meile nad järgi ei jõudnud.

Eks edasi oli jätkuvalt üks kannatamine ja ootus, millal lõpuks saab ratas läbi. Ühel laskumisel üritasin julge olla ja kividest jagu saada, mis ka õnnestus, aga preemiaks viskas esiratas üllatavalt suure kivimüraka mulle täpselt parema sääreluu peale. Veri väljas ja valu trotsides väntasin edasi. Jäänud oli vast veel 3-4km lõpuni, kui kauguses silm püüdis ühe eesliikuva tiimi kinni. Ja teravamad tuvastasid, et tegemist on meie sõber lätlase Andrise tiimiga. See oli küll meeldiv üllatus, sest meil oli nende ees edu ainult 9-12min. Nii et peale kõike seda ratta jama on keegi ikkagi ka meie poolt?!? Panime hoogu juurde ja hakkasime vahet vähendama. Õnneks sai ka see vastik sopatee läbi. Jäänud oli vast veel 2km ja olime tõusul, kui minu tagarehv hakkas tuttavat häält tegema. No ei ole võimalik. Jälle. Ja sellisel hetkel. Just siis, kui me olime tagasi mängus. Ma olin ikka korralikus ahastuses, et miks jälle minu ratas ja kus see sai katki minna. Mis seal siis ikka, jälle rehvivahetus. Õnneks kõik vahendid olid kenasti olemas. Kusjuures õhukummi pigistades ei saanudki aru, kus see auk oli. Aga pooltühi see igastahes oli. Loomulikult sai ka veel rattakinnitusega jännatud. Boksipeatus ~6min. Veidi veel allamäge ja oligi selleks korraks rattaga kõik. Kokku 35,32km ja 2h35min (kusjuures kell näitab, et moving time-i oli 20min vähem).

Järgnev jooks oli selline korralik trail run. Esimeses pooles rohkem ikka ülesmäge ja siis pärast ikka väga korraliku allamäge. Terve jooksu olin Sanderil kummis, seekord ka allamäge osa. Ju see oli ka etapi edu võti, sest tuli liikuda eesjooksjaga samas tempos, ei saanud mugavaks minna. Kui olime lõpuks mäest alla saanud ja veel ~2km tasasemal pinnal joosta, siis nabasime kinni sõber lätlase Andrise tiimi. Usutavasti oli meil kõigil kergendus, sest teadsime, et kajakis oleme võrdsed ja jooksus pigem nobedamad ehk peaksime igal juhul nendega võrreldes oma kohta üldarvestuses säilitama. Jäänud olid veel ainult venelased. Nende kaugusest polnud teadlikud ja üldarvestuses olid nad meist 24min maas. Aga rattas on nad nobedamad ja meil oli asju juhtunud. Kokku 11,92km ja 1h21min.

Kimasime kajakki ning selgus, et see on edasi-tagasi kaks ringi. St käänusel jõel oli 2km lõik, mida me siis edasi-tagasi sõitsime. See andis väga hea ülevaate, kui kaugel keegi on ja seletas ära, miks me liidreid nägime. Ja venelasi ei paistnud kusagil, väike kergendus. Lisaks ei olnud me veel näinud üldarvestuses 9-10min kaugusel Saksa-Šveitsi tiimi märganud. Ju siis mõlemad tiimid olid need, kes jooksus viga tegid ning jooksid pöörde asemel otse edasi. Me olime ka sama viga tegemas, kui ~50m õigest kohast hiljem Arvi ütles, et märgistusi enam ei ole (rada on päris tihedalt märgistatud punaste lintidega). Kiirelt tagasi ja saime reele.

Muidu jällegi ilus sõit väiksemate mägede vahel. Seekord püsisime kenasti poiste kannul, sest Arvi oli eelmise päevaga paadi tunnetuse kätte saanud ja lisaks olime osavad kurvilõikajad. Ja nagu Arvi veel ütles, "Britt tõmbab nagu oleks olümpial" :) Isegi, kui see oli huumor, oli tore. Mina pigem lähtusin sellest, et taganttulijad järgi ei jõuaks ja kuna tegemist oli ikkagi viimase sõiduga enne viimast etappi, nii et polnud enam midagi varuks vaja hoida. Võrreldes esimese ringiga olimegi teisega taganttulijatega (sh ka venelastega) edumaad suurendanud. Juhhei!!! Kokku 9km ja 1h.

Nüüd ei jäänud muud üle, kui võistlus ära viimistleda viimase jooksuga. Oli teada, et kuskil enne lõppu tuleb 2 liikmel 100m laskumine teha. Meil pikka arutelu sel teemal polnud, ja Arvi ning Rain osutusid valituks. Jooks kulges enamasti sujuvalt allamäge, korralik off-road, kivine ja kurviline. Väsimatu Sander hoidis jälle tempot. Lõpuks jõudsime sellisesse kohta nagu Wulong Karst parki. Täiesti müstiline paik. No ja loomulikult olime meie all ja laskumine oli päris tipust. Neid treppe oli palju, kohe väga palju. Õnneks siiski päris üles ei pidanud minema, vaid nii poole peale. Seal pandi aeg seisma ning laskujad said liftiga (jah, keset parki on lift :)) ülesse. Meie jäime Sanderiga turistide horde jälgima (ja imestama, et kuidas me küll nendest pärast mööda saame) ja paika imetlema. Millegi pärast läks päris palju aega ning jõudis juba jahegi hakata. Tagumised tiimid jõudsid ka kohale, aga kuna aeg seisis, siis polnud hullu, meie edumaa oli alles. Üks küsis ka korraldajalt, et palju veel lõpuni on ja kas on ka veel ülesmäge vaja minna, siis vastuseks sai rõõmustava sõnumi, et 2-3km ja no uphill. See tegi endalgi meele heaks. Lõpuks hakkasid ka meie poisid kõrgelt ülevalt paistma, veidi takerdusid, kuid lõpuks siiski ilma probleemideta jõudsid kenasti alla. Rakmetest vabaks ning asusime turistide vahel treppidest alla jooksma. Üsna kurt ja ükskõikne on see Hiina turist.

Liftist vasakul on laskumiskoht.

Lifti järjekorras.

Ja sealt nad tulevad!

Miks ma küll olin nii sinisilmne, et ma uskusin korraldajat no uphill osas?!? Kui olime veidi maad jooksnud, siis keerasime peateelt väiksemale, kus mõne aja pärast algasid taaskord lõputud trepid. Kui Sander poleks mind seal motiveerinud oma tempoga, siis ma vist oleks sinna treppidele jäänud. Nii mugav oleks olnud öelda, et nüüd tõesti enam ei jõua, jalg on nii läbi, aga ei antud armu ja vedamiskumm oli viimase pingeni venitatud, sest tegelikult natuke nagu jõudis ka. Tegelikult viimase kahel päeval pani pingutama ka Sanderi ponnistus. Et kui tema jõuab ennast ja mind liigutada, siis ma võiks vähemalt iseendaga hakkama saada ja mõelda, et äkki ma ei jõua. Lisaks motiveeris teadmine, et pärast seda on kohe-kohe ka finiš. Nagu päris finiš, enam ei pea järgmine päev uuesti võistlusjoonele minema. Kui lõpuks valgus treppide taga paistis, oli kergendustunne suur. Jäi veel üle monteeritud sillast üles-alla joosta ja oligi lõpusirge. Kokku lõputuna tundunud 2,8km ja 18min ning kogu päeva peale 66,33km ja 6h3min.

Lõpujoone ületamine on mul alati peale väga suurt pingutust üsna emotsioonitu. Hea on teada, et pingutus sai läbi ja nüüd saab puhata, aga suurt rõõmu kohe ei tunnegi. Nii ka seekord. Mul oli loomulikult hea meel, aga õige emotsioon tuleb alles kunagi hiljem. Siis, kui esimesed raskuse tunded on üle läinud ja saad veidi rahulikumalt seedida, mida kõike sai korda saadetud. Ja see oli minu jaoks ikka meeletu eneseületus. Tulla sellise viimase hetke pakkumisega ja kannatada, pingutada 4 päeva järjest. Kui keegi peaks nüüd mul tööl ütlema, et ta on hullult pingutanud ja vaeva näinud ja on väsinud, siis oioioi... Liiga mugavad ollakse. Aga Wulong oli äge, kuid ka ropult raske. Siinkohal suurimad tänusõnad väsimatule Sanderile, kes tegi ikka tööd kahe eest. Kniks!

Kokkuvõttes platseerusime 11ndale kohale. 10ndale kaotasime 9min. Poisid tegid märkuse, et ratta jama peale läks 11min, nii et kui seda poleks olnud, siis oleks 10ndad olnud. Samas jälle, kui see tiim (Saksa-Šveitsi) poleks ära eksinud, siis usutavasti ei oleks me neid ka kätte saanud. Või vähemalt nii palju neist varem lõpetada, et kokkuvõttes paremad oleksime. Seetõttu on jällegi oleks sama mis poleks ja seiklusspordis ikka juhtub asju. Päris üks-ühele tõlgendada ei saa. Aga olen ka nõus, et ratta jamasid oli liiga palju. Ja kõik vist ainult minu omaga... Ehk siis teinekord vist ei tasuks otse poest rattaga võistlusele tulla :)

Arvi tundis ennast päris kehvasti ja ei jõudnudki lõpetamisele :(

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Stage Three tulemused.

Koondtulemus kirjas.

Koondtulemus pildis.

Wulong - Stage Two

Stage Two oli minu jaoks kõige vähem ootatud etapp ja samas tahtsin, et oleks see juba möödas. Nimelt oli sel päeva ees kaks rattasõitu - esimene 20km ja teine 42km. Arvestades, mis mõnu juba eelmisel päeval pakuti, ei saanud see ometi lihtsam tulla, vaid raudselt serveeritakse parimad palad. Samuti andis raskusest aimu eeldatavad sõiduajad.

Kui teisel võistluspäeval andis esimese päeva asfaldijooks reie- ja säärelihastes tunda, siis vist järgmise päeva ratas oli piisavalt hea kerimine, sest lihased olid pigem vähem valulikud. Loomulikult oli jalas tunda väsimust hotellis treppe kõndides.

Etapi start asus linnas Wulong, 40min bussisõitu allamäge. Kuna tegemist oli tööpäevaga ja mõned inimesed siin riigis ikka töötavad ka, siis jäime liiklusummikusse, kuid õnneks korraldajad olid mõistlikud ja paindlikud ning start läks sujuvalt vähemalt 15min edasi. Esialgu arvasin, et ikka kl 9 tuleb joonele asuda, aga nähes, et mingit suuremat kogunemist ja võistlejate kokku ajamist ei toimu, siis sai rahulikumalt võtta.

Võistluse sisu oli seekord järgmine:

- jooks 0,5km

- kajak 9,5km

- ratas 20km

- jooks 6km

- ratas 42km

- jooks 4km

Esimene jooks oli tormijooks kajakkidesse aerude, vestide ja kiivritega. Kuna kajakisõit kulges kiirevoolulises, kergelt kivises ja keeristega jões, siis oli kohustuslik ka peakate. Üks tiim arvas, et vahest ikka pole vaja, aga kui tahtsid stardialasse siseneda, siis ei lastud. Õnneks olime ju Hiinas ja siit saab vist 100m raadiuses kõike. Või vähemalt leiad kellegi, kes sulle vajaliku asja organiseerib. Nii läks ka neil ja starti astuti eriti uhkete läikivate ehituskiivritega. Kuna hilisemate jooksude jaoks oli vaja kaks paari tosse (etapid algasid erinevatest kohtadest) ja nagu enamusel meist, oli ka minul kaasas 2 paari spordisusse. Arvi ja Sander läksid rattakingadega, mina siiski vabaaja tossudega. Rain oli meil kõige paremini varustatud. Arvi võttis ka minu aeru, et mul oleks lihtsam ning see vist oli kõige leebem stardijooksudest ja kummita. Kokku 1km ja ~6min.

Foto: korraldajatelt

Kajakis oli kohustulik kanda põlle ning meil läks omajagu aega, et neid sinna korralikult peale saada. Hiljem sõites ja piltidelt oli näha, et kuigi tegemist oli kohustuliku elemendiga, olid paljud stardist väljunud seda paika panemata. Võib olla siis panid sõidu käigus peale. Igal juhul mul tuli mõne lainega ikka korralikult vett peale. 

Jõel liikusime tänu voolule küll nobedasti, aga ikkagi olime teistest ja oma poistest aeglasemad. Võib olla oli eilne pikem sõit kätes, sest veidi iseloomutult möödus see liikumine. Veekeeriseid oli päris palju ja nõudis Arvilt suuremat tüürimispingutusi. Meie ees käis kaks paati ka ümber, üks see sama eelmise päeva vene sõimupaatkond. Õnneks olid valvekaatrid kohe käepärast ning aitasid nad kuivale. Kokku etapp 9,83km ja 40min.

Kajakisõit tehtud, kiirelt paadist välja ning 400m üles tee peale vahetuspunkti, kus ootasid meid rattad. Eesolijad olid kuskil 1-2min kaugusel, tagant oli ka väike vahe. Ees ootas 20km väntamist ning Sander jälle pulti. Rada kulges kui mitte ainult, siis peaasjalikult ülesmäge. Ju meie tempo oli hea, sest mõne aja pärast saime kätte oma põhirivaali sõber lätlase Andrise tiimi (nende iga päeva eesmärk oli eestlasi võita) ja liikusime mõnda aega koos. Järsematel nukkidel suutsime nad ikkagi maha raputada väsimatu Sanderi töö tulemusel. Etapi viimases kolmandikus tulid veel ühed seljad vastu, kus Saksa-Šveitsi tiimi meesliige liikus väga vaevaliselt. Nendega pikka pidu polnud ning järgmisesse vahetuspunkti jõudsime mõne minutilise eduga. Kokku 21,26km ja 1h30min, tõusumeetreid 988! ning alla kõigest 136m.

Foto: korraldajatelt.

Järgnes jooks, kus alustasime ja lõpetasime samas vahepunktis. Tuli joosta külasse ning sealt ringiga tagasi. Sanderi taastumiseks vedas vahelduseks Arvi, ja siis Rain. Tempo oli viisakas ning esialgu pigem ülesmäge, külast tagasitulles rohkem pigem allamäge ning rohkem off-road. Kedagi kätte ei saanud ja jälitajatega hoidsime ka vahet. Kokku 7km ja 44min.

Taaskord ratta peale ning nüüd ootas ees tõeline katsumus, kõige pikem ratta distants. Sander asus taas vedama. Kuna allamäge ma kummis ei sõitnud ja maastik oli vahepeal piisavalt üles-alla, siis ühel sellisel üles-alla lõigul jäin veidi käiguvahetusega hiljaks ning sättides vedamiskummi suutsin ikkagi esimese kukkumise teha vasakule küljele. Õnneks suhteliselt kohapealt (hästi ei saanud ka jalga lahti), nii et suurt häda ei midagi. 

Rassisime aga muudkui ülesmäge ning ühel hetkel hakkas asi ikka väga käest ära minema. Tõusunurk muutus juba päris järsuks ja mul hakkas vaikselt Sanderist kahju. Üksasi on seal ise üles saada, aga hoopis teine asi on seal kedagi veel lisaks üles tõmmata. No ega ma ka tirri ei lasknud, vaid ikka väntasin, aga need lõppematud tõusud olid koledad. Need alistasid isegi Sanderi! Ikkagi inimene. Jumal tänatud. Proovisid veel teised ka vedada, aga ei midagi. Eelnevad päevad ja esimene rattasõit olid kõigi jalgadesse jälje jätnud. Minu õnnetuseks oli veel pea pool maad minna, aga lootus oli, et millalgi need tõusud lõppevad ja algab allamäge osa. 

Vahepeal möödus meist taas Saksa-Šveitsi tiim, kelle väsinud mees oli vist jooksuga kosunud ja liikus paremas tempos. Ühe järsema betoontee kurvis tegin teise kukkumise, kus nurk läks suureks ja üritades jalga lahti saada, et kasvõi jooksuga edasi minna, takerdusin ja kukkusin seekord paremale küljele kurvist kergelt kraavi poole. Õnneks jälle suhteliselt koha pealt ning ei midagi hullu. Hambad ristis kannatasin ja väntasin edasi. Ühe tõusuga mõtlesin, et hea küll vast seal kurvis lõppeb tõus ja punnitan sinnani, aga kui kurvini jõudsin ja nägin, et veel tõuseb ja mitte sujuvalt, vaid ronides, siis andsin alla ja lükkasin ratast käe kõrval. Natuke pelgasin ka järjekordset kukkumist juba, sest nurk on järsk ja äkki ei saa jalga vajalikul hetkel lahti. Üks auto tuli ka meil tagant ning isegi sellel oli raskusi nendest ülijärskudest betoontee kurvidest ülessaamisega. Aga kõik mis ei tapa, teeb ainult tugevaks. Ja ükskord peavad need tõusud ka lõppema!!! Kokku tulin vist 3 korda ratta pealt maha, poisid ka liitusid, sest neil ei ole ju mõtet sõita, kui mina nagunii kõnnin. Ma ei suutnud uskuda, et nii palju läheb ülesmäge ja nii järsult, see oli ikka ropp. Õnneks rohkem tiime meist mööda ei läinud.

Allamäge osa oli hea, kuni betooni pealt keerasime kruusateele ja mis lõpuks läks kohati päris kiviseks ja "künkaliseks". Jalad punases ja kere väsinud, olin piisavalt ebakindel, et pigem rahulikult laskuda. Sander, Rain sõitsid eespool, Arvi pidas valvet ja juhendas. Tegelikult meeldivad mulle need kivised, konarlikud allamäe lõigud kohati isegi vähem, sest ülesmäge on nagunii kõik aeglased ja ajakaotus ei tule nii suur, aga allamäge kui oled aeglane, siis võid päris korralikult kaotada. Nt meie põhirivaal sõber lätlase Andrise tiim oli meist antud rattaetappis 11min kiirem. Usutavasti vast midagi läks ka ülessõitmisel kaduma, sest nende tiimi vedur töötas ja kordagi ei kõnnitud, aga nende naine oli parajalt bad ass laskumistel. Meie õnneks oli ka neil vähemalt üks rehvivahetus. No ja et veel draamat lisada, siis tegin ka ühes suuremate kividega kurvis kolmanda kukkumise, sest hoo olin maha pidurdanud ja selliseid mürakaid ma ei oodanud ja jälle ei saanud hästi jalga lahti. Seekord siis korralikumalt paremale puusale, kuid jätkuvalt veretult. Veel mõned lõputuna tunduvad kilomeetrid ja tuligi kauaoodatud vahetuspunkt. Kokku 47km (5km rohkem kui kirjas oli!!!) ja 3h. Usutavasti TOP3 kõige raskem asi, mida olen teinud, kui mitte lausa TOP1.

Punkti jõudes teatas Arvi, et üks tiim on 1-2min kaugusel, arvatavasti Andrise oma. Kiire vahetus, jook-söök ja punuma. Lahkusime enne, kui jälitajad punkti jõudsid. Jooks oli lühike ja nobe. Valdavalt allamäge off-road metsas, kuniks jõudsime tee peale, et siis aiamaalappide vahel finišisse spurtida. Jälitajad järgi ei tulnud ning kedagi ei õnnestunud endal ka kinni napsata. Lõpetamine oli korralik enesega rahulolu, sest vaatamata kõigele siiski sai tehtud ja päev üle elatud.
Kokku 90,88km ja 6h34min.

Üks etapp veel minna! Ja siis 10 päeva puhkust enne järgmisi võistlusi :)

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Stage Two tulemused.

Koondtulemus ajas.

Koondtulemus pildis.

Wulong - Stage One

Kuna esimene võistlus toimus samas linnas, kus elasime ning oli ainult jooks, siis bussisõit oli lühike ja varustust ei olnud vaja pakkida. Kuid kõik järgnevad etapid asusid eemal ja sõltuvalt päevast tuli kohalejõudmiseks 40-70min bussis loksuda ning eelneval õhtul komplekteerida ka õiged asjad õigetesse kastidesse. Lisaks siis veel tagasisõit hotelli, riiete- ja rattapesu ning uuesti siis ka järgmise päeva varustus kokku panna. 

Kõik see tegelikult võttis päris palju aega ja energiat ja koos õhtusöögiga sai lõpuks puhkama päris hilja. Näiteks rattapesuks oli meil küll kolm pesurit, aga kuna oli ainult üks sissevooluga veevoolik, siis töötas neist üks. Ja kui on 23 4-liikmelist tiimi, siis ilmselgelt on ootejärjekord piisavalt pikk, ja siis veel mõni eriti pedant pesija. Ilm oli ka kõik need päevad nii niiske lakkamatu saju tõttu (ok, päris 24/7 ei sadanud, ja rohkem tibas kui kallas), et reaalselt midagi ära ei kuivanudki.

PESE MIND!

Korraldajate poolt on antud tiimile brošüür, kus lisaks muule on kirjas iga etapi distants, eeldatav läbimisaeg ja mis asjad millisesse kasti tuleb pakkida. Selle järgi saab siis planeerida, kus vahetusalas mida selga-jalga panna ning kuidas sööki-jooki varuda. Teatud kellaajaks peavad (21-22 ajal) peavad olema kastid kaanetatud ja equipment room pannakse lukku, eelkõige vast siiski turvalisuse huvides.

Stage One kirjeldus.

Stage One kirjeldus

Equipment room.

Stage One algas Furong koopa juurest, mis eeldas 70min bussisõitu ja päris varast ärkamist, kuna start anti kl 9. Seekord oli eraldistart 1min vahedega ning eelmise päeva tulemuse alusel.

Kuigi bussiga oleks ka päris ülesse saanud, lasti meil nautida gondlisõitu. Foto: Arvi

Mööda seda jõge-järve kulges ka kajakisõit. Foto: Arvi

Asjatoimetused enne starti. Foto: Arvi

Võistlus koosnes järgmistest etappidest:
- koopa jooks 2km
- kajak 20km
- jooks 8,5km
- ratas 23km
- jooks 0,7km
- laskumine 50m
- ujumine 0,3km

Olgugi, et oli eraldistart, läks kohe sisse täiskäik. Koobast ma kahjuks suurt imetleda ei saanud, sest spetsiaalselt meie jaoks oli valgustus välja lülitatud ja kuna minu pealamp oli suhteliselt ausõna peal kiivri küljes (alla ei mahtunud), siis väga ringi uudistada ei julgenud ning ega polnud ka aega ega energiat. Tempo oli taas korralik ja ülesronivaid treppe lõpmatult. See ikka hävitas korralikult jalga ning ma ei jõudnud ära oodata, millal me sealt ükskord välja saame. Sest kuna järgmine etapp oli kajak ja start anti päris kõrgelt, siis tuli sealt ülevalt vee äärde kuidagi saada ja allamäge ometi nii hull ei saa olla. Lõpuks ütleski Rain, et nüüd hakkab allapoole minema ja kaugel ei olnudki enam väljumine koopast. 

Kuna eelmisel päeval oli sadanud (ja vist ka öösel), siis veekogu äärde minev trepp oli piisavalt libe, et end vigastada, aga vajadusel sai tuge käsipuust. Tagant tulijatest keegi meid enne kajakki kätte ei saanud, küll aga jõudsime ise ühtedele järgi ning jäime natuke nende taha ootama. Teeninduspoiss ei olnud ka just kõige kiiremate liigutustega.

Kogu etapp 0,72km (ilmselgelt koopas ei trackinud, usutavasti see ainult treppidest allatulek) ja 16min.

Kajakisõit oli imeline. Oleks tahtnud sõita rahulikult, teha pause ja nautida. Aga ei, tuli kütta. Paadid jaoatasime samamoodi nagu eelmine ja järgmised korrad - Sander Rainiga ja mina Arviga. Kuna antud alustel puudus variant paate mugavalt ühendada, siis sõitsime eraldi ja meie jäime poiste omast taha poole. Päris palju auru läks Arvil ka tüürimisele, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Erinevalt ühest vene paatkonnast, kus naine ja mees sõnalesid ikka korralikult ja valjult ja ropult. Muig. Paar eile ebaõnnestunud tugevat tiimi sai meid ka kätte, aga see oli eeldatud. Mina nautisin sõitu, sest oli teada, et kõik järgnev on kordi raskem. Kokku tuli sõit 25,41km ja 2h32min.

Kuna ümber ringi olid meeletud mäed, siis ma hirmuga mõtlesin, et raudselt kuskilt tuleb meil üles minna, vaevalt läbi orgude pääseb. Enese üllatuseks tuli kõige pealt jooks, mis oli pigem väga äge kividel turnimine. Selline kanjoni moodi. Jälle etapp, kus oleks hea meelega nõks aeglasemalt liikunud. Ok, poisid arvavad siinkohal, et me nagunii liikusime juba jalutamistempos ja eks neil on ka veidi õigus, sest tagant tuli veel tiime järgi. Ma ei tea, mis värk mul nende kividega on, aga mingi blokk tuleb peale ja liigun päris ettevaatlikult. 

Turnida ja ronida sai mõnusalt ja vajadusel poisid kenasti aitasid. Võib olla on mul vaja parema haakuvusega susse, et ma usaldaks neid rohkem ja liiguks kiiremini... Õnneks jõuti meie järgi natuke enne kanjoni lõppu ja sealt edasi sai Sander mulle tempot dikteerima hakata. Ronisime korralikult ülespoole ja oh imet, rahvas hakkas väsima. Kõige pealt väsis ühe tiimi mees ära ning võeti tuure maha. Liikusime teisega edasi ning mingi hetk toimis meil Sanderiga koostöö hästi ja laugema tõusuga jätsime ka teise tiimi maha. Mulle kuidagi istuvad need eriti rasked tõusud, just jalgsi ja no kui keegi veel ees sikutab ka, siis kannatas minna küll. Vahetusalasse jõudsimegi piisava varuga, et "esimestena" sealt lahkuda. Etapiaeg ~1h40min ja 12,25km.

Rattaetappe ma pelgasin kõige rohkem, sest ma tean, kui halb ma tehniliselt olen. Kui ülesmäge hoiab tempot vedamiskumm, siis allamäge tuleb ise vajutada. Minul see on aga selline tubli harju keskmine. Õnneks antud etapil oli "lihtne ratas", 450 tõusumeetrit ja 900m langust. 

Päris kohe ratta alguses, kui tõusule järgnes langus, lasin veidi õnnetult oma parima sõbra, vedamiskummi, lahti (üldiselt laskumistel ei sõida kummis), misjärel see Sanderil kodaratesse läks ja siis kassett selle juppideks purustas. Oijahh, ma kohe oskan... Suqiani võistlusel ma veel mõtlesin, et huvitav, kas see lahtilaskmisel kodaratesse ei lähe. Nüüd ma siis tean. Sander jäi maha ning tagant tulnud tiim ütles, et ketiga juhtus midagi, aga hakkas liikuma. Ja kihutasid nelja tuule poole. 

Päris pikalt oli tegelikult allamäge betoonteel (jah, neil on teed betoonkattega) ja seal liigub enam-vähem. Kui tuli kivisem ja künkalikum, siis seal ma olin ettevaatlikum. Õnneks rada oli ka selline kergelt üles-alla looklev ja seega väga suurt puudust lõhutud vedamiskummist ei tundnud. Vajadusel tõugati või istusin Arvil kummis. Poisid olid mind hoiatanud, et kui on märg, siis need betoonteed on kole libedad ning kus rohekas sammal peal, siis see on nagu must jää ja ära seal küll pidurda. Öeldud, tehtud, kurve võtsime rahulikult, mõni rahulikumalt :) Ja et ma ikka paremini aru saaksin, siis Rain ühes kurvis, õnneks vaiksema hoo peal, demonstreeris viisakalt, kuidas ratas võib alt minna. Luud-kondid terved, kuid natuke vähema nahakihi võrra vaesem (kraapis oma parema küünarnukilt ja puusalt naha maha), sõitsime edasi. Kedagi kätte ei saanud ja keegi õnneks meid ka mitte. Etapi aeg 1h18min ja 25km.

Lõpp oli üldiselt vormistamine - veidi jooksu allamäge sillale (9min ja 1km, see on koos vahetusega), siis sillalt laskumine 50m alla jõkke-järve ja sealt 300m ujumist. Ma olen küll seinal ronimas käinud ja sealt alt julgestusega "laskunud", kuid iialgi varem pole niimoodi laskunud, et ise juhid kiirust. Nii mina ja Sander olime selles suht algajad, mistõttu me läksime esimestena. Loomulikult ma suutsin veel veidi kõhelda ja natuke muretseda ja öelda, et ma kardan. Teagi, kust see tuli, sest tegelikult õiget hirmu sees polnudki. Tuli üle silla ääre minna ja hakata köit järgi/peale andma. Alla ma ei vaadanud, pigem toimetasin köiega. Päris raske oli teine ja üldse ei tahtnud liikuda. Minu suurim hirm oli, et ma ei suuda kiirust kontrollida ja panen otsejoones alla. Kuigi ma laskusin kaheksaga (mitte ATC-ga), oli topelt köis, mis tegi liikumise kontrollitavamaks. Olles veidi olukorraga harjunud, andsin hoogu juurde ja tegelikult oli väga äge sealt alla tulla. Lõpu lasin taas rahulikumalt, sest maandumine oli vesine. 

Kiirelt igaks juhuks haak Sanderi külge ja koos ujusime lõpu poole. Arvi ja Rain on laskumises pigem vanad kalad ja nemad tulid kiirelt alla. Ujumisega jõudsid meile järgi ja lõpu trepid jooksime juba koos. Etapi aeg 7min ja 0,25km (vist ainult trepi osa).

Kogu võistlus 64,56km ja 6h04min.

Sealt keskelt laskusime alla, ujusime vasakule paatidest jõe poolt mööda ja siis treppidest üles. Foto: Arvi

Kuna võitjad olid ammu finišis ja vahetult pärast meie lõpetamist toimus autasustamine, siis tuli kiiresti riided vahetada, et jõuda kojusõidu bussile. Muidu oleks vist pidanud ootama jääma, millal järgmine bussi täis kokku saadakse. Võistlus ise oli super looduse ja vaadetega, mulle väga meeldis.

Raja profiil kella järgi: 

Võistluse tulemused:

Koondtulemus:

Wulong - ilu ja valu

Kui ma oleksin teadnud, mis mind ees ootab või mida Wulong tähendab või millised tõusumeetrid ja tõusunurgad mind ees ootavad, milline maastik...kui ma vaid oleks teinud kodutööd mitte paberile peale vaadates arvanud, et on tehtav, kui vaid oleks küsinud, googeldanud, mis võistlusega on tegu... võimalik, et siis ma kirjutaksin hoopis SEB maratoni kokkuvõtet :) 

Hirm selliste numbrite ees oleks olnud piisavalt suur ja teadmine, et ma olen treeninud pigem siledatel pindadel, enamasti hea kattega teedel, siis oleks iga mõistusega inimene öelnud, Tänan, aga ei. Pealegi on tegemist ikkagi tiimi spordiga ja tegelikult ei peaks üks võistkond kannatama vähemtreenitud liikme tõttu. Ma olen pea peale iga võistlust pidanud vestlusi oma lähedastega, et äkki poisid eeldasid minust paremat esitust ja et teen ikka nende elu raskeks ja kõhklusi-kahtlusi on palju olnud. Just tempo tõttu. Et mind peab vedama, aitama tempos püsida. Fakt on aga, et mina olen alati endast 110+% andnud, isegi kui olen enamasti kummis olnud ja tehnikaga ei ole ma šaboteerinud. Lihtsalt minu vorm on täna selline.

Aga siis täpsemalt, mis on Wulong. 

Wulong on üks piirkond (ja nimeliselt ka linn) meeletult ilusa ja väga mägise loodusega. Ülejäänu info leiab googlest :) 

Aga antud võistlus toimus paberite järgi 14. korda ning kannab nime "Fairy Mountain Cup". Koosneb 4-st võistlupäevast - Proloog, Stage One, Stage Two, Stage Three. Iga päev on uus võistluspäev koos 3 parema autasustamisega, kuid iga päeva tulemus läheb arvesse koondtulemusse. Ehk siis kui üks päev aia taha läheb, siis jääb ikka šanss võitjaks tulla. Üks põhjus, miks see ka nii hinnatud ja populaarne on, peale lummavate vaadete ja eluraske profiili, on auhinnarahad. Koondarvestuse võitja tiim saab nt auhinnaks 25k USD. Ja kui eelnevatel päevadel oled ka nobe olnud (võitja tasu oli vist 5k USD), siis täisõnne korral võib 4-liikmeline tiim teenida 5k+5k+5k+5k+25k USD raha. Pole ju paha :) Osade proffide jaoks on see päris oluline sissetuleku koht, mistõttu on õnnestumine eriti oluline ja pinge suur. 

Kuna väga palju Suqiani võistluse rahvast tuli ka Wulongi, siis oli korraldajate poolt kenasti buss lennujaama ja lennujaamast organiseeritud. Lennupiletid tuli ise soetada. Mulle andis see võimaluse terve päeva hingata ja elada meistersportlaste rütmis ning loota, et midagi jääb ka mulle külge :) Peaaegu terve päev läks jälle reisimisele. Kui me juba saabudes rongijaamas oma transporti ootasime, siis Arvi ütles ka, et Hiina on muidu äge ja tore, aga jube väsitav on see reisimine, mis võtab meeletult aega ja energiat. Ja kogu aeg see lahti-kokku pakkimine.

Sander ja meie pagasid, taamal teised sportlased. Foto: Arvi

Kui Suqiani jõudsime mõnusa varuga, siis Wulongis tuli starti minna juba järgmisel päeval. Esimese päeva sisustas peaasjalikult jooks, sest tegemist oli proloogiga - ühisstardist 1,5km jooksu, siis tooli kandmine, kus kolm kannavad ja üks istub, seejärel 2,4km jooksu ja lõpetuseks 10km orienteerumist, soovi korral GPS-ga.

Nagu ikka, avati võistlused pidulikult tantsu ja tralliga. Lavale kutsuti kõik olulised ametnikud, sõna sai võistlejate esindaja, kes luges ette meie vande peaasjalikult inimlikult ja viisakalt võistelda jms ning samuti olid kõik võistkonnad lava ette üles rivistatud. Ja siis korralikult pildistajaid. Täitsa nagu päris.

Kõik olulised ametnikud.

Enne starti.

Hotellist starti sõites saime aru, et esimene jooks saab olema linnatänavatel ülesmäge, ja tooli kandimine osaliselt samuti kergelt tõusvas joones. See ei tõotanud just head, aga vähemalt ilm oli halastavam kui Suqianis. Kergelt hakkas isegi enne starti tibama ja tegelikult järgmised 4 päeva järjest muudkui sadas, alguses küll vaiksemalt ja viimasel päeval juba päris korralikult. Selline tüüpiline Eesti suveilm.

Kui start oli kõlanud, siis tõmmati tempo kohe ruttu üles; esimesed olid vist juba kadunud. Mina jooksin Raini tuules ning ametlikult on esimesed 500m keelatud abistavalt joosta. Kui see maa sai läbi, siis ilmusid igalt poolt kummid välja. Kui tõusunurk läks järsemaks, läksin ka mina kummi peale ja edasi oli puhas kannatamine. Selle lühikese maa peale oli planeeritud 2 tõusu, nii et kui ühest tõusust said veel üles, siis järgmisega keerati vinti juurde. 

Minu õnneks olin mina tiimi kõige kergem liige, mis tähendas, et toolikandmise ajal sain mina puhata. Millised õnnistavad 500m! Tooli etapp tehtud, tuli edasi jooks. Kui esmajoones näis, et nüüd läheb allamäge, siis nii blond ei maksa olla. Loomulikult keeras rada asfaldilt hoopis kruusa peale ning järgnes off-road jooks, valdavalt ikka ülesmäge. Jätkuvalt kummis ja nüüd vedas Sander. Õnneks mõnele tiimile jõudsime ka järgi. Puhas kannatamine! 

Lõpuks jõudsime mäe kõrgemasse punkti, kus saime kaardi ning algas 10km orienteerumist. Kõige pealt tuli mäe otsast alla saada ja teagi, kas halastati või just kontrolliti sportlaste mõttelist kohalolekut, igal juhul oli vähemalt mitusada meetrit treppi allamäge, millest polnudki nii lihtne alla joosta, sest aeg-ajalt kippus silme eest kirjuks minema. Favoriidi tiimist suutis ka end üks liige trepi peal vigastada, mis tegi natuke ettevaatlikumaks. 

Orienteerumisega meil ilmselgelt probleeme ei olnud ja GPS seadet ka ei vajanud. Tempo hoidsime üleval ja punkte võtsime täpselt. 2 tugevat tiimi tegid ka viga, mistõttu meie koht aina paranes. Alguses oli rada taaskord pigem ülesmäge, tuli jälle kannatada ning viimased 3-4km olid puhas uhamine allamäge, mööda asfaldit. Ja see oli esimene kord, kui ma ütlesin Sanderile, et võib tempot tõsta! Eespool paistnud seljad hakkasid ka vaikselt lähenema, ja pingutus-kannatus kandis vilja. Viimasel kilomeetril saime ühe kohaliku tiimi kätte ning ~300-400m enne lõppu noppisime ka venelaste pundi. Skalbid olid õite magusad. Lõpuks tuli ka päästev finišijoon. Igal juhul endomondo andmetel tuli minul siit jooksust 5km rekordaeg :) Kell näitas numbreid 12,35km ja 1h04min. Kokkuvõttes kasutasime tugevate ebaõnnestumist meile antud võimaluse ära ning platseerusime tugevale 9ndale kohale! Võitjatele tuli kaotust 8min ja esikolmiku hõivasid seekord üllatuslikult Hiina võistkonnad. 

Aga see oli alles sissejuhatus ja nagu öeldi, õige võistlus algas järgmisel päeval.

Pärast jooksu jätkuvalt naerusuil :)

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Koondarvestuse stend. Tugevad tiimid - 2xThule, O2B, Toread ja teised :)

Toread jättis vigastuse tõttu 2 punkti võtmata ja sai 30+30min trahvi.

Rahvusvaheline seiklusspordi debüüt

Selleks ajaks, kui massid Eestimaal selle aasta viimasele xdreami etapile Jüris startisid, oli meil juba võistleldud. Ühtlasi oli see ka minu rahvusvaheline debüüt seiklusspordis, kus joonel olid oma ala professionaalid ja kõnekate tiitlitega pärjatud meistrid. Toimumiskohaks Suqian, Hiina.

Võistluslinna jõudsime paar päeva enne starti. Kuigi lennud läksid kõigil probleemideta (Rain ja mina lendasime üle Pariisi paberite järgi Air France-ga, aga tegelikkuses AirBaltic+China Eastern; Sander ja Arvi tulid Aeroflotiga üle Moskva), ja meie, kui hilisemad saabujad, jõudsime isegi 10min plaanitust varem kohale, jäi ikkagi ~1,5h väheseks, et jõuda lennujaamast metrooga rongile. 

Sulandume massi. Foto: Arvi

Piletid saime ümber vahetada tõrgeteta vähem kui 1h hiljem väljuvale rongile. Küll aga sõitis see ajaliselt kauem kui eelmine, mistõttu tuli loota, et korraldajate poolt vastutulnud ekipaažil jätkub viitsimist meid ära oodata, sest meil ei õnnestunud neile infot hilinemise kohta edastada. Loomulikult, kui peale 250km/h kihutamist kl 20:30 ajal lõpuks sihtkohta jõudsime, ei näinud ühtegi tuttava kirjaga plakatit ja kuna kõik olid näljased, siis enne tegutsemist otsustasime hoopis kohaliku kulinaariaga tutvust teha.

Silmavaade selgem, käisime veel läbi kõik exit kohad, aga ikka ei kedagi. Üritasime kuidagi korraldajatega kontakti võtta, aga tulutult. Ilmselgelt oli raske meid mitte märgata tänu meie massiivsele pagasile, mistõttu tuligi varsti üks tüüp ligi ja küsis, et kas oleme Suqiani minemas, et ta on ka. Kerge lootusekiir hakkas tekkima, et äkki saame temaga, kuid paraku mitte ja kui palusime korraldajale helistada, siis näis nagu küsiks presidendile helistamist. Jäime jälle omapead, kuniks tuli mõte kontakteeruda mõne teise võistlejaga ning öelda, et me ootame rongijaamas. Sealt saime ka infot, et keegi ikkagi meid ootab ka ning uuesti vaatama minnes oli tõesti nüüd silt olemas. Järgnes veel 1h bussisõitu, oh rõõmu! Hotelli jõudsime napilt enne südaööd.

Meie tagasihoidlik pagas.

Järgmisel päeval monteerisime rattad kokku ja kui sai juba poistele hõisatud, et varem pole mul rattaga probleeme olnud, siis ilmselgelt kutsusin kurja välja. Etteruttavalt võib öelda, et nii palju jama pole mul veel kordagi olnud. Aga kõigest järge mööda. Esimese üllatusena oli üks tubeless kergelt tühi. Panime õhku juurde ja lootsime parimat. 

Kui võistlustrajektooriga tutvudes poisid aga rattakiirused 37km/h peale kerisid, siis sain kerge ehmatuse. Kas nii kiire hakkabki olema kõik see 38km??? Loomulikult öeldi, et nii kiire pigem ikka ei ole, aga on ka 35km/h ette tulnud ja eks kummi saab ka võtta. Noh, elame näeme. 

Õhtu poole tegime jooksu randa, et kajakkidega sina-peale saada. Ametlikult oli treeningaeg läbi, aga saime 5min. Minul isiklikult on kajakkidega hea suhe, ideaalset sõidustiili küll ei ole, aga paati ei karda ning aerutamisega saan enamasti kenasti hakkama.

Õhtul tuli pakendada varustus ning viia rattad vahetusalasse. Kui seal veel viimased bar-d rehvidesse sai pumbatud, hakkas susisema minu uue ratta tagarehv. Kartes kõige hullemat, otsustasime minu ratta tuua vahetusalasse hommikul, õnneks asus see 1km kaugusel hotellist. 

Varustuse pakkimine hotelli fuajees. Foto: Arvi

Kava järgi ootas meid siis ees 8km jooksu, 38km ratast, 10km kajakki ning lõpetuseks 2km ujumist. Viimast pelgasin kõige rohkem, sest ma olen keskpärane ujuja ning arvatavasti pikim järjest ujutud distants jääb heal juhul paarisaja meetri juurde. Poisid ütlesid küll, et Hiina värk, siin distantsid ei pea alati paika, aga õhtul google maps-s üle mõõtes sain ma samad numbrid. Eriti morjendas ujumise pikkus.

Buss stardialasse läks hotellist juba kl 7, mistõttu oli varajane ärkamine, Eesti aja järgi puhta öösel (Eestiga on +5h). 10min peale ärkvelolekut olid aga ärevad Sander ja Arvi ukse taga ning teatasid, et kogu võislus on hoopis vastupidi kui me olime eeldanud. Et algab ujumisest ja lõppeb jooksuga. Meie aga olime viinud päästevestid vahetusalasse, aga nüüd läks neid kohe alguses vaja. Kuna minu ratas tuli nagunii vahetusalasse viia, siis võttis Arvi sealt veel kaasa ka päästevestid ning sai korraldajatelt küüti starti. Peale minu vile unustamise bussi suurt märkmisvääret rohkem ei juhtunud. Rahvast oli välja aetud päris hulga ning toimus ka väike suurejooneline avamistseremoonia, millest seekord õnneks sportlased ei pidanud osa võtma.

Taamal stardiala.

Millise energiaga seatakse end stardi valmis :) Foto: Sander

Stardiks valmis! Foto: Arvi

Ja siis see algas. Rahvamass vette ja ujuma. Meie pundist oli kõige tugevam ujuja Sander ning selle tiitli preemiaks tuli tal need 2km koos minuga ujuda. Tema ees ja mina nii 3-4m tagapool kummis. Oli ikka suur abi küll ja oli tunda, et keegi sind sikutab ja tempos hoiab. Ma üldse ei kujuta ette, kui raske Sanderil võis olla, aga ma võin öelda, et ma ujusin nii hästi ja kiiresti kui ma suutsin. Ja võib olla peaks selle viimase 3 aasta iga sügise mõtte ka lõpuks teoks tegema, õppida korralikult ujuma, nt ka krooli. Sellepärast pole ma ka triatlonist huvitunud, sest ma tean, et kui mina ükskord veest välja jõuan, on kõik juba rattaetappi lõpetamas. Kell distantsi ei suutnud korralikult trackida, sest näitas numbriteks ainult 1,73km ja 47min50sek. 

Järgnes 10km kajakisõit, kus esimeses paadis oli Sander ja Rain ning nendel sleppis oli minu ja Arvi paat. Teagi, kui palju nad meid nüüd tõmbasid, üldiselt liikusime kohe nende kannul. Etapp kulges vahejuhtumiteta ning saime kätte ka 3 tiimi. Kokku näitas kell 10,84km ja 1h18min. Veest tulime välja koos ühe Hiina tiimiga. 

Ratta peale minnes käskis Arvi tagarehvi kontrollida, sest see oli hommikul jällegi veidi tühi olnud, mistõttu oli veidi õhku juurde pumbanud. Ja loomulikult eile välja öeldu - mul ei ole siiani rattaga probleeme olnud - kutsuski vist kurja välja, rehv oli pool tühi. Ruttu pump välja ning õhku juurde. Arvi pumpas sellise kiirusega, et pumbaots murdus ära. Õnneks oli rehv peaaegu täis ja kihutasime edasi. Jõudsime vast 500m sõita, kui tagarehv hakkas järjest rohkem häält tegema, kuniks oli päris soss. Ilmselget enam polnud mõtet pumpamisega piirduda, vaid tuli õhukumm sisse panna. Suurim mure oli loomulikult pumba puudumine, kuid esialgu planeerisime ballooniga täis saada. Peaaegu nagu juba õnnestus, aga ballooni lahti ühendamine ebaõnnestus. Kaugemalt hakkasid paistma jälitajad ning õnneks oli üks neist meie sõber lätlane Andris, kellel juhtus ka pump kaasas olema ja oli nõus jagama (see kõik toimus meeletul kiirusel mitte nii, et nad jäid seisma, vaatasid ja uurisid mis meil juhtus, siis andsid pumba ja läksid edasi :)). Et veel vähe jama oleks, siis loomulikult valmistas probleeme ka tagaratta kinnitus, mis kindlasti on väga lollikindel lahendus, aga kiiruga on seda vaat et võimatu kinni saada. Vähemalt kui pole varem eriti kokku puutunud.

Edasi jätkus meeletu kihutamine, umbes nii 37km/h ja mina kummis, sest minule käib ilmselgelt selline tempo sellise distantis peale isegi tuules sõites üle jõu. Et meil liiga hästi ei läheks, siis kuskil 10ndal kilomeetril hakkas minu tagarehv jälle häält tegema ja muudkui tühjenema. Ma olin ahastuses. Ei ole võimalik, jälle. Ja minu ratas. Kuidas on võimalik siledal asfaldil kumm katki sõita?!? Mis siis ikka, kummivahetus number 2. Usutavasti paigaldasime eelmise veidi kiirustades, mistõttu see venitiili vms kohast oli katki läinud; arvas Sander. Seekord oli meil vähemalt pump olemas :) No ja ratta kinnituse süsteemist polnud ikka veel aru saanud. Päris mitu tiimi oli kogu selle rehvi jamade jooksul meist möödunud. Aga see ei vähendanud meie liikumiskiirust. Meie uhasime kuni lõpuni (loe: mind veeti kummis, enamasti Sander/Arvi vahetustega) ja õnneks rohkem tehnilisi viperusi ei juhtunud. Rada oli põhimõtteliselt sile.

Vahetusalast 8km jooksule minnes oli nii ees kui taga piisavalt tühi maa ning esialgu jooksime selles meeletus palavuses (+32) viisakas tempos, isegi mina suutsin omal käel. Jooks oli samuti ainult asfaldil ning pikkade sirgetega ja üldiselt sile, mistõttu mõne aja pärast kaugel eemal hakkas paistma üks oranž punt. Ja nüüd tulid kummid välja. Esialgu üks ja Raini külge ja tempo läks üles (4:45? kanti). Vaikselt hakkasime lähenema ja lõpuks tuli ka Arvi tõmbama. Korraldajad olid mõnusalt 2km tagant teinud TP-d, kus lisaks veele sai jääveega švamme. Heaven! Ühes sellises punktis (vist 4ndal kilomeetril) saimegi kätte meie ees jooksnud tiimi. Mõne aja pärast silmasime järgmist oranži punti, aga nende jaoks oli rada liiga lühike. Jooksu kohta näitas kell 8km ja 38min. Hoolimata tempost ning palavusest oli jooks täitsa talutav; aga kas oleks kiiremini tahtnud minna, ei ole kindel :)

Lõppnumbriteks tuli 60,68km ja 4h24min. Kokkuvõttes saime 10nda koha, samas hiinlased kellega ratast koos alustasime olid 6ndad, nii et jaa...

Oranž: ujumine, kollane: kajak, sinine: ratas, punane: jooks; GPS on veidi nihkes

Finišis olid vist kõik veidike pettunud. Vähemalt olid kõigil pikad näod. Võib olla oli see pingutusest, võib olla tagasihoitud frustratsioonist. Minu jaoks uued inimesed võistelda (ma teadsin varasemalt oma uue tiimi liikmeid ainult nime pidi), nii et ei oska täpsemalt kommenteerida. Mina oli kõige rohkem löödud oma ratta pärast, et see kogu tiimile nii palju jama valmistas. Aga enda pingutuse üle olin ma üpriski rahul. Ma ei ole ammu nii intensiivselt liikunud ja kordagi ei tekkinud momenti, et appi-ma-enam-ei-jõua-kohe-suren-ära. Pigem oli asi mõtlemises ja sundimises ennast pingutama. Tagant järgi võib öelda, et see oli veel alles pingutuste algus, selline korralik sprinterlik soojendus järgnevaks :))

Kuidas ma Hiina sattusin

Kuidagi läks nüüd nii, et terve septembrikuu veedan Hiinas. Töölt võtsin küll puhkuse, aga lõõgastumisest on asi ikka väga-väga kaugel. Tegelikult tagant järgi ise ka täpselt aru ei saa, kuidas nii välja kukkus, ja ilmselgelt tulid otsused emotsiooni pealt.

Juuli lõpus uuris ACE Adventure Team-st Silver minu septembri lõpu plaanide kohta, et on võimalik, et neil on tarvis naisliiget Hiina xtrail-le. Ausalt öeldes oli mul alates juuli lõpust kuni novembrini iga nädalavahetus mingi sportlik ettevõtmine kavas, aga need ei lähe arvesse, kui selline pakkumine on kandikul. Pealegi ma olin õhinas juba puhtalt küsimisest ning olles ära näinud ürituse lehe ja tutvustava video ei olnud vaja pikalt mõelda, et pakkumisega nõus olla. 

Pärnu xdreamil pidime detailidest rääkima, aga enne starti polnud mahti ja pärast me lihtsalt lõpetasime nii hilja, et kiiremad poisid olid selleks ajaks minekut teinud :) Suheldud sai ka sotsiaalmeedia kaudu, kus lisaks mainis, et Rain ja Timmo on huvitatud ka sellele eelnevast 3-päevasest Stage Race seiklusspordiüritusest. See on siis 3 päeva järjest xdreami (orienteerumiseta!), st igal hommikul on uus võistluspäev. Esialgu ei osanud sellest suurt midagi arvata, eelkõige huvitas xtrail.

Kuna ma ei olnud ka küsinud, et mis seis siis naisliikmega on, siis oli mõnda aega teadmatus, kas olen ikkagi minemas, kuniks puht juhuslikult asjatoimetuste käigus sattusin majast välja lõunatama (seda juhtub väga harva) ning kontorilähistesse söögikohta sisseastudes oli täpselt minu ees Silver perega. Seal sain enese jaoks kinnituse, et on ikkagi minek. Oh rõõmu!!!

Konsulteerisin taaskord Arnega, et mida ja kuidas nüüd treenida (muidu teen ma oma tarkuse ja soovide ja laiskuse järgi) ja lugedes ette oma "võistluskava", siis tuli taaskord, et rohkem puhkust! Õnneks oli veidi ootamatult tekkinud reisiplaanidesse Norra külastus selle kõrgeima tipu vallutamisega (Galdhoppigen, 2469m), mis andis lootust ka veidi mägisemal pinnal jalga vormida. Paraku läks hoopiski nii, et öösel enne ärasõitu tuli palavik, kuid kuna ma jumaldan Norra loodust ja oleme nädal aega, siis läksin ikkagi kaasa lootuses kiirele paranemisele. Kahjuks kimbutas mind palavik suisa kolm päeva ja keha temperatuuri päeva maksimumid küündisid kuni 38,5 kraadini. Ehk siis treeningust ei tulnud midagi välja, tuli rahulikult matkata.

Kuna ma ei olnud selgesõnaliselt xtrail-le eelnenud üritusele "Ei" öelnud, siis plaaniti mind sinna ka osalema. Sel ajal, kui olin ülekuumenenult Norras, siis kirjutas Rain veel, et septembri alguses on ka 2 võistlust, kus neil naine puudu, ja et põhimõtteliselt saaks kuu aega Hiinas olla. Ilmselgelt kannustas mind rohkem tema jutu kokkuvõte "Seega kui palju vaba aega ja tahtmist ilusat loodust ja tasustatud puhkust nautida, siis anna märku." kui detailne kodutöö, et mis võistlustega tegemist on. Ilusa pildi mustaks plekiks sai ootamatult avastatud aegunud pass. Norrast jõudsin tagasi reedel ja et viisa rongile jõuda, oli passi vaja teisipäevaks. Hoolimata hoiatatud pikkadest järjekordadest "passilauas", tegi siinkohal PPA eeskujulikku tööd. 

Kui Norra käik tuli tööandjale veidi lühikese etteteatamisega, aga oli kõigest nädala, siis võib kujutada reaktsiooni, kui ma 22. augustil tööl mainisin, et suure tõenäosusega olen ma nüüd terve septembrikuu Hiinas (sel hetkel ma veel ei teadnud, kas pass saab valmis, aga ma uskusin PPA võimetesse :)). Samuti oli veel plaanis lahtine, kas me Rainiga tuleme vahepeal nädalaks Eestisse või mitte. Aga olles ära rääkinud ja näidanud, et kuhu mul on võimalus minna, siis elati pigem kaasa ning soovitati see nädal aega ka kohapeal olla mitte edasi-tagasi sõitmisele kulutada. Omalt poolt lubasin kaasa võtta tööarvuti, et kaugemalt ka oma panust anda. Õnneks puhkusepäevadega mul probleeme ka pole, nende järgi oleks mind väga hea meelega ära lastud. Nii et topelt kniksud tööandjale!

Kõigil nendel võistlustel on kindel varustus, mis peab igal võistlejal või tiimil kaasas olema. Minu suurim puudujääk oli ratas ja kuna nüüd oli plaanis 4 võistlust, siis selleks ajaks enam väga ei tahtnud kelleltki seda laenata ja ilmselgelt minu 26`` sajandiratas nendele võistlustele ei sobitu, siis tuli viimase hetke meeleheitlik poodlemine. Kahjuks või õnneks olid mul nüüdseks välja kujunendud väga kindlad parameetrid ja nõudmised ning arvestades aastaaega, siis väga valikut ei olnudki ja ainuke variant tundus päris okei olevat. Ülejäänu vajaliku laenasin siit-sealt abivalmitelt ja lahketelt, kniks!

Kokku sai siis järgmine ajakava selliste kaaslastega:

31.08 väljalend

03.09 Suqian Race - Rain Eensaar, Sander Linnus, Arvi Anton

05-08.09 Wulong - Rain, Sander, Arvi

??? vahepeal Eestisse

19-21.09 Wengan - Rain, Timmo Tammemäe, Joosep Tammemäe

24-28.09 xtrail - Rain, Timmo, Silver Eensaar

01.10 tagasi Eestis

Stay tuned!