 |
| Foto: Aldis Toome |
Kui keegi meist kolmest oleks ebausklik, siis võiks kogu öise xdreami Pärnu etapi ebaõnnes stardinumbrit süüdistada. Õnneks või kahjuks ei ole ning tuleb tõdeda, et mõnikord lihtsalt läheb teisiti. Tegelikult arvuliselt palju vigu ei teinud, aga ajaliselt... märkimisväärselt :) Eesti spordiajakirjanike üks standardküsimus oleks siin kohal paslik - mis siis juhtus?
Üldjoontes enne starti oli kõik ilus ja kena, ainuke murekoht oli Alari põlv, mille ta oli nädala alguses korralikult katki kukunud, et kas see peab vastu. Ise ta väitis, et nüüd juba kõndida kannatab ja väga paistes ei paistnud olevat. Igaks juhuks pakkisime mõned valuvaigistid kaasa.
Start anti rannast ning rajameister oli vähemalt alguse värskendavalt lahendanud. Kõik 3 rada, A, B ja C saadeti otse merre 220 meetrit ja siis tagasi kaldale, kus sai preemiaks kogu võistluse kaardi. Kui korraldajatel oli arvamus, et läheb suuremaks lahtiriietamiseks ning asjade kaldale jätmiseks, siis massipsühhoosis tormasid kõik (võib olla siiski mõni mõistlik ka leidus :)) pea ees lainetesse. Loomulikult oli tuul suutnud kohati korraliku laine ka tekitada, mis lühematel kaotas kenasti pinna jalge alt. Suhteliselt ebameeldiv algus, hoolimata et vesi oli mõnusalt soe. Trügimist oli korralikult ja mehine võitlus käis punkti võtmisel. Kuidagi sain piiksu kätte, kuid päris keeruline oli sealt tulema saada. Ühelt poolt tõmbas laine tagasi ning teiselt poolt surus mass. Ju ma olin eriti abitu ja hädalise näoga, kui taamalt Matkaspordi Siiri hõikas, et tõmmake/aidake Britt välja vms. Vee all ma ei olnud, küll aga inimmassi. Kniks!
Poolel teel kaldasse kontrollisin igaks juhuks, kas mu pealamp on töökorras. Peale mitmekordset katsetust valgust ei tekkinud. Sama lampi kasutasin ka Extari läbimisel ja seal probleeme polnud. Hakkasin omasid otsima ning õige pea märkasin Alarit. Esimese asjana küsisin, et kas tal lamp töötab. Proovis paar korda, samuti pime. Siis saime Aivoga kokku ning oh õnne, tema lamp töötas. Pole paha, vähemalt kaarti näeb lugeda.
Kui Alar oli silmnähtavalt endast väljas lambi jama tõttu, siis mind lambi teema väga ei morjendanud, sest ma olin vahepeal veel avastusi teinud, ning tõdenud, et koti lukuta välistaskusse pistetud batoonid on ujuma läinud (õnneks särgitaskutesse peidetud geelid olid alles) ning nendega koos kaasa pakitud kilejakk. Vot selle viimase avatus tegi mind eriti kurvaks. Nagu kohe ikka väga-väga.
Kuna Aivo oli ainuke, kellel kahjustusi ei olnud, siis aitas ta Alaril lampi tööle saada. Mina uurisin senikaua kaarti ning kuna järgmine etapp oli eraldi jooksmine, siis valisin enesele variant B ja ütlesin poistele, et ma lähen võtan B-punktid ning saame kokku sillal. Kui nende juurest lahkusin, siis Alar rääkis autovõtmete otsimisest stardialast ning jõe äärde pargitud autost uue lambi toomist.
Seekordne hajutus/eraldi jooks oli minu meelest veidi mõttetu. Punktid olid nii lähedasti koos, et need, kes ise orienteerumisega ei saa hakkama, nende tõttu ei pidanud erilist vaeva nägema. Saadad lihtsalt 50-100m teise suunda ja ütled, et oota seal teeristi juures vms. Sesmõttes meeldis mulle eelmise aasta öise eraldi jooks rohkem, seal saadeti igaüks erinevasse ilmakaarde. Kanuude massistarti oleks ka tavalise jooksuga vältinud. Või mis iganes selle etapi eesmärk oli.
Seekordne hajutus/eraldi jooks oli minu meelest veidi mõttetu. Punktid olid nii lähedasti koos, et need, kes ise orienteerumisega ei saa hakkama, nende tõttu ei pidanud erilist vaeva nägema. Saadad lihtsalt 50-100m teise suunda ja ütled, et oota seal teeristi juures vms. Sesmõttes meeldis mulle eelmise aasta öise eraldi jooks rohkem, seal saadeti igaüks erinevasse ilmakaarde. Kanuude massistarti oleks ka tavalise jooksuga vältinud. Või mis iganes selle etapi eesmärk oli.
Punktide noppimise kõrvalt lammutasin oma lambi juppideks ja üritasin tuulutades ja puhudes seda kuidagi kuivatada. Punktid sain kenasti kätte ning kuna sillale jõudsin meist esimesena, siis jätkasin oma lambi turgutamist. Ma ei tahtnud uskuda, et nüüd, kui mul võimalik esimest korda normaalse valgusega lampi kasutada, see lihtsalt ei tööta. Nii ebaõnnelik ei saa olla. Panin jupid kokku ja vajutasin nuppu. Tea, kas rolli mängisid inseneripaberid või lihtsalt õnn, igal juhul sain lambi tööle. Nüüd ei jäänud muud üle, kui oodata omasid ning ajaviiteks uurida kaarti.
Rahvast muudkui tuli ja tuli ning isegi esimesed kanuud hakkasid silla alt juba läbi sõitma (järgmine etapp oli kanuu), aga poisse ikka veel ei paistnud. Mõni aeg hiljem jõudis kohale Aivo. Nüüd jäi siis üle veel Alarit oodata. Aeg aina tiksus ja kanuud muudkui voorisid silla alt läbi. Lõpuks jõudis ka Alar kohale ning jumal tänatud, et kuidagi tuli jutuks, mis varianti ta võttis. Selgus, et nad olid Aivoga mõlemad A-punkte võtnud, kuigi Aivo oli Alaril palunud C-d võtta. Väike arutelu, kes läheb uuele ringile, aga kuna Aivo oli parajasti hõivatud asenduslambi välja võlumisega, siis tuli Alaril uuesti teele asuda.
Järgnes jälle üpris pikk ootamine. Numbrid hakkasid ka päris koledaks minema, nii tagaotsas polegi vist veel olnud, ka B-raja viimane ots hakkas juba jooksu lõpetama. Vähemalt oli hea meel selle üle, et olime taas kolme valgusallikaga. Lõpuks jõudis ka Alar ning kuna ta oligi mingil ajal autovõtmete järgi käinud ja auto parklale olime nüüdseks tunduvalt lähemale jõudnud, siis enne kanuusse suudnumist käis ta meelerahuks oma tagavara lambi järgi. Võrdluseks võib tuua, et kui sega esivõistkonnad tegid selle jooksu 15min, siis meil läks tublid 45min.
Järgnes jälle üpris pikk ootamine. Numbrid hakkasid ka päris koledaks minema, nii tagaotsas polegi vist veel olnud, ka B-raja viimane ots hakkas juba jooksu lõpetama. Vähemalt oli hea meel selle üle, et olime taas kolme valgusallikaga. Lõpuks jõudis ka Alar ning kuna ta oligi mingil ajal autovõtmete järgi käinud ja auto parklale olime nüüdseks tunduvalt lähemale jõudnud, siis enne kanuusse suudnumist käis ta meelerahuks oma tagavara lambi järgi. Võrdluseks võib tuua, et kui sega esivõistkonnad tegid selle jooksu 15min, siis meil läks tublid 45min.
Järgnev etapp oli linnulennult 9km kanuud Pärnu jõel. Kui vahetusalasse jõudsime oli jäänud veel 3 kanuud kaldale. Kas tegelikult ka veel kaks A-raja võistkonda tuli või olimegi viimased, seda ei tea. Igal juhul saatsid patrullpaadid meid päris tihti ja üsna uhkes üksinduses sai sõidetud mõnda aega. Lõpu poole jõudsime ka paarile paatkonnale järgi.
Kanuule järgnenud rattaetapp oli teine löök meie etteastele. Mitte et me rattaga ei oskaks ega jõuaks sõita, sellega muret polnud. Isegi hakkas tunduma, et jõuame juba suuremale pundile kannule. Kuni tulid kaks punkti rabas. Selleks ajaks, kui meie sinna jõudsime, oli raba juba suht pime, st suurem mass oli juba läbi käinud, või siis tulid teise punkti juurest. Igal juhul me suutsime esimesest punktist vist mitu korda mööda käia ning autiire teha, kuniks lõpuks ikkagi otsustasime tagasi rataste juurde minna ning sealt uuesti suuna ja sammuga tulla. Kui mina ja Alar kaldusime paremale, siis Aivo jäi omapead tatsama. Vedas, et tema kompass paremat suunda näitas, sest nii saime lõpuks ka selle punkti kätte.
Teise punkti saime veidi kiiremini kätte, kuid sellega tuli ka natuke vaeva näha. Tagasi rataste juurde minnes tuli vastu üks tiim, kes küsis, et kuhu poole see esimene punkt jääb. Ma nii väga tahtsin neile öelda, et parem keerake ots ringi, teil on maru keeruline seda üksi rabas leida, eriti kui väga osavad orienteerujad ei ole. Kui lõpuks taas ratta selga saime, siis ei jäänud muud üle, kui täiskäik sisse, ja minek. Tegelikult oli see meeldiv, et keegi meist sellise koleda alguse peale käega ei löönud ja ikkagi pingutasime edasi.
Kui sega esivõistkonnad tegid rattaettapi 70-80min, siis meil kulus lausa 127min. Eriti irooniline oli ühe konkurendi kommentaar, et raba oli maru igav - mine lihtsalt mööda valgust ja punkt käes :)
Rattasõidu vahele oli mõnusalt pitkitud erinevaid jooksu etappe. Esimene oli valik aerokaardi järgi, kus 9-st punktist tuli võtta 6. Meil osutus valituks 60-68-67-66-65-61. Üldiselt leidsime kõik kenasti üles, viimasega oli veidi vaja ringi vaadata. Eks meie ajaks oli ka juba piisavad lohad sisse joostud. Kergelt pani muretsema Alari põlv. Ta küll kordagi ei kurtnud, aga oli näha, et nüüdseks juba lonkab joostes ja järelpärimise peale ütles ka, et veidike annab tunda.
Teine jooksuots oli foorumis palju kõneainet pakkunud joon-o, kus tuli leida 4 punkti. Meie ajaks oli vahetusala ratastest põhimõtteliselt tühi, nii et nõu polnud kelleltki küsida. Punktid olid paigutatud piisava suure vahega, nii et aeg-ajalt tekkis kahtlus, et äkki on mõni vahele jäänud. Kuigi alguses ragistasime päris palju võsas, siis esimesed 2 punkti saime probleemideta kätte. Paraku ei läinud nii hästi kolmandaga. Kaldusime vajalikus kohas natuke liiga paremale (kusjuures ise saime aru) ning seetõttu läksime pärast igaks juhuks veidi nö õiget teed pidi tagasi, kuid jõudes selle võpsikuni arvati, et nii segasesse kohta rajameister ikka punkti ei pane. Jooksime mööda joont edasi, kuni suhteliselt raja lõpus avastasime end neljanda punkti ees. Ilmselgelt oli kohe teada, kus kolmas punkt peidetud oli. Tagasi võpsikusse ja siis kiirelt neljas punkt ja siis taas ratta selga.
Rattaralli läks meil kokkuvõttes hästi. Esimesse punkti saime põhimõtteliselt otse minna (veidi sekeldust oli õige teeotsa tuvastamisega), sest Pärnusse sõites olin märganud valgusfoori posti küljes ühte punkti. Numbrit täpselt ei mäletanud, aga kuna asukoht klappis, siis ütlesin poistele, et on vaja minna Kaubamajaka kanti. Suurima vea, kui seda saab üldse nii nimetada, tegime vaatetorniga. Õnneks läbi mere me ei hakkanud murdma nagu mõned tugevamad :), kuid õige torni tuvastamisega kulutasime veidi aega, kuni lõpuks legendist lugesin, et tuleb veel 3000m edasi minna. Taamal paistis ka õige torn ning valisime lähenemiseks autotee.
Jäänud oli veel rulluisu etapp 2 silla jooksu radadel (?) ning koos väikese lisaülesandega jooksuots. Veidike segadust tekitas rulli etappi sissepõimitud lisaülesande tekst, kuid väikese abiga saime sellest ka jagu. Kõige pealt tuli noppida kaardile märgitud punktid ning punktides oli kaardid, kust sai teada järgmiste 4 punkti asukohad. Rajameister rullidele ei halastanud ning kohati oli ikka päris kole teekate. Aga mõnus vaheldus, mina nautisin väga.
Enne finiši poole suunavõtmist tuli teha veel siseorienteerumist vangla ruumides, kus igaüks pidi üles leidma 4 punkti. Kaardile oli kirja pandud punkti asukoht koodina, nt E01-12, mis siis tähendas maja E, korrus 1 ja tuba 12. Kus mis maja ja tuba asus ja kuidas sinna sai, oli kirjas vangla väravas oleval kaardil. Ehk siis sai pisut ka mälu-o teha. Punktid käes, tuli millegi pärast veelkord läbi joosta rulluisu vahetusalast ning siis jäigi veel viimased 4 punkti enne lõppu + lisaülesanne. Kui jooksuga probleeme polnud, siis mul tuli kerge tõrge 4m (?) kõrguselt aknast alla hüppamisega. All ootas küll suur täispuhutud padi, kuid natuke mõtlema ikkagi pani, kuigi ma teadsin, et tuleb kohe minna ja hüpata. Veidi kogumist ja valjuhääli sai sealt alla tuldud. Loomulikult maandusin nii nagu ei soovitatud ja sain põlvest kerge lõuahaagi, mis hiljem avaldus kanges kaelas.
Kokkuvõttes läbisime ~88km ning aega võttis see 9tundi ja 35min, mis andis üldarvestuses 23. ja segastes 7. koha. Numbriliselt ei peaks rahul olema, aga kuna etapp mulle üle pika aja sümpatiseeris (eriti just etappide vahelduvus), siis mina jäin küll rahule ja kiidan rajameistrit. Ja kui veidi excelit teha ning oma prohmakad maha arvestada, siis liikusime tegelikult päris hästi. Lihtsalt seekord läks niimoodi.
PS Sina, kes sa mu jaki üles leidsid (läbipaistvasse zip kotti pakendatud tumelillakas nutsakas), palun anna mulle endast märku!
Rattasõidu vahele oli mõnusalt pitkitud erinevaid jooksu etappe. Esimene oli valik aerokaardi järgi, kus 9-st punktist tuli võtta 6. Meil osutus valituks 60-68-67-66-65-61. Üldiselt leidsime kõik kenasti üles, viimasega oli veidi vaja ringi vaadata. Eks meie ajaks oli ka juba piisavad lohad sisse joostud. Kergelt pani muretsema Alari põlv. Ta küll kordagi ei kurtnud, aga oli näha, et nüüdseks juba lonkab joostes ja järelpärimise peale ütles ka, et veidike annab tunda.
Teine jooksuots oli foorumis palju kõneainet pakkunud joon-o, kus tuli leida 4 punkti. Meie ajaks oli vahetusala ratastest põhimõtteliselt tühi, nii et nõu polnud kelleltki küsida. Punktid olid paigutatud piisava suure vahega, nii et aeg-ajalt tekkis kahtlus, et äkki on mõni vahele jäänud. Kuigi alguses ragistasime päris palju võsas, siis esimesed 2 punkti saime probleemideta kätte. Paraku ei läinud nii hästi kolmandaga. Kaldusime vajalikus kohas natuke liiga paremale (kusjuures ise saime aru) ning seetõttu läksime pärast igaks juhuks veidi nö õiget teed pidi tagasi, kuid jõudes selle võpsikuni arvati, et nii segasesse kohta rajameister ikka punkti ei pane. Jooksime mööda joont edasi, kuni suhteliselt raja lõpus avastasime end neljanda punkti ees. Ilmselgelt oli kohe teada, kus kolmas punkt peidetud oli. Tagasi võpsikusse ja siis kiirelt neljas punkt ja siis taas ratta selga.
Rattaralli läks meil kokkuvõttes hästi. Esimesse punkti saime põhimõtteliselt otse minna (veidi sekeldust oli õige teeotsa tuvastamisega), sest Pärnusse sõites olin märganud valgusfoori posti küljes ühte punkti. Numbrit täpselt ei mäletanud, aga kuna asukoht klappis, siis ütlesin poistele, et on vaja minna Kaubamajaka kanti. Suurima vea, kui seda saab üldse nii nimetada, tegime vaatetorniga. Õnneks läbi mere me ei hakkanud murdma nagu mõned tugevamad :), kuid õige torni tuvastamisega kulutasime veidi aega, kuni lõpuks legendist lugesin, et tuleb veel 3000m edasi minna. Taamal paistis ka õige torn ning valisime lähenemiseks autotee.
Jäänud oli veel rulluisu etapp 2 silla jooksu radadel (?) ning koos väikese lisaülesandega jooksuots. Veidike segadust tekitas rulli etappi sissepõimitud lisaülesande tekst, kuid väikese abiga saime sellest ka jagu. Kõige pealt tuli noppida kaardile märgitud punktid ning punktides oli kaardid, kust sai teada järgmiste 4 punkti asukohad. Rajameister rullidele ei halastanud ning kohati oli ikka päris kole teekate. Aga mõnus vaheldus, mina nautisin väga.
Enne finiši poole suunavõtmist tuli teha veel siseorienteerumist vangla ruumides, kus igaüks pidi üles leidma 4 punkti. Kaardile oli kirja pandud punkti asukoht koodina, nt E01-12, mis siis tähendas maja E, korrus 1 ja tuba 12. Kus mis maja ja tuba asus ja kuidas sinna sai, oli kirjas vangla väravas oleval kaardil. Ehk siis sai pisut ka mälu-o teha. Punktid käes, tuli millegi pärast veelkord läbi joosta rulluisu vahetusalast ning siis jäigi veel viimased 4 punkti enne lõppu + lisaülesanne. Kui jooksuga probleeme polnud, siis mul tuli kerge tõrge 4m (?) kõrguselt aknast alla hüppamisega. All ootas küll suur täispuhutud padi, kuid natuke mõtlema ikkagi pani, kuigi ma teadsin, et tuleb kohe minna ja hüpata. Veidi kogumist ja valjuhääli sai sealt alla tuldud. Loomulikult maandusin nii nagu ei soovitatud ja sain põlvest kerge lõuahaagi, mis hiljem avaldus kanges kaelas.
Kokkuvõttes läbisime ~88km ning aega võttis see 9tundi ja 35min, mis andis üldarvestuses 23. ja segastes 7. koha. Numbriliselt ei peaks rahul olema, aga kuna etapp mulle üle pika aja sümpatiseeris (eriti just etappide vahelduvus), siis mina jäin küll rahule ja kiidan rajameistrit. Ja kui veidi excelit teha ning oma prohmakad maha arvestada, siis liikusime tegelikult päris hästi. Lihtsalt seekord läks niimoodi.
PS Sina, kes sa mu jaki üles leidsid (läbipaistvasse zip kotti pakendatud tumelillakas nutsakas), palun anna mulle endast märku!
 |
| Foto: Aldis Toome |
