Extar 24h Põlvamaal

Narva xdreamist järgmisel päeval kirjutas Lauri, et ta on mind maha ärinud oma tiimikaaslastele Erikule ja Tiidule, kes nüüd tahavad minuga Extarile minna. Ja et ma olevat põhimõtteliselt nõus :) Loomulikult on sellisele võimalusele ja pakkumisele väga keeruline "Ei" öelda, eriti kui sellise tasemega poisid (ikkagi eelmise hooaja xdreami A-raja võitjad ja pidevad poodiumil käijad) ise tahavad sinuga 24h võistlema minna. Ilmselgelt tuli jaatav vastus emotsiooni pealt. Ma plaanisin see hooaeg rahulikumalt võtta ja ma ei olnud kevadel peale Birke katsumust suurt trennigi teinud. Aega oli nüüd tubli 7 nädalat tippvormi jõudmiseks...

Kui ma aprilli lõpu nädalavahetusel esimese pikema 68km sõidu tegin, siis oli see väga raske, ning ahastus ja ebakindlus hakkas võimust võtma. Arnega konsulteerides sain eesmärgiks järgneva 2 nädala jooksul 2x100+km ratast sõita ning siis lisaks veidi joosta. Samas kui ma ette lugesin, et mis üritused mul kõik veel plaanis on (just oli olnud ~7h Narva xdream, siis oli tulemas 6h rogain, nädal hiljem 4h rogain ning võib olla ka siis veel Rummu xdream, nädal enne Extari), siis ta soovitas rõhku panna pigem taastumisele ja puhkamisele, sest suusakilomeetreid kogunes mul talve jooksul päris palju ja küll ma hakkama saan. Jajah, kerge öelda, aga mina olen see, kes peab 24h nende poistega vastu pidama. Kergemaks ei teinud ka poiste linnalegendid, sest kõik kes kuulsid, et ma nendega Extarile lähen, muigasid ning ütlesid, et need poisid sõidavad su ribadeks :)

Lisaks treenituse vähesusele vaevas mind ratta dilemma. Ma tean, et mul on väga vana ratas ja vist oma 3 hooaega olen mõelnud uue soetamisele, aga siiani polnud ostuni jõudnud. Samas ei olnud ma vaimustuses uue ratta soetamises ainult ühe võistluse tarbeks, sest ma ei olnud jätkuvalt kindel, kui palju ma xdreamil osalen ja niisama sõitmiseks on mu praegune ratas täiesti piisav. Jällegi konsulteerisin targematega ning käisin isegi mõningaid rattaid vaatamas-proovimas, kuid otsuseni ei jõudnud. Lisaks ostumõttele oli alternatiiviks ratta laenamine/rentimine, aga kust ma leian väga hea ratta, mis on sobilik minu pikkusele, oli paras pähkel.
Nii ma siis pea iga õhtu olin piisavas stressis, et vormi ei ole ja ratta teemat ei suuda ära otsustada. Õnneks teise 100km sõidul suutsin välja mõelda, et B-rajal SysPrinti tiimis osalev Sergei on minu pikkune ja tal võiks olla väga hea ratas. Kõne Sergeile ja 3 minutiga oli vaat et minu suurim probleem lahendatud. Superluks! Tundsin end kui lotovõitja :))

Varustus koos, sain rahulikumalt keskenduda vormi timmimisele. Vastupidavust ja jooksu aitas treenida rogainidel osalemine:

14.05 oli Libahundi rogain, mis seekord toimus hoopiski Soomes, Helsingi lähistel Sipoonkorpis. Ajapiir oli 6h ning maastik graniidine, Ragnari ja minu jaoks esimene välisvõistlus. Iseesesest oli äge ettevõtmine, kuid meile ei sobi nii pikk raja planeerimine. Seekord oli aega lausa terve laevasõit ja rohkemgi. Me vist 2/3 sellest ajast üritasime midagi klappima saada, kuid lõpuks tuli ikka kiirustama hakata ja ilmselgelt oli siin eelis kogemustega orienteerujatel. Kõige optimaalsem planeering vist ei saanud, ja üldjoontes saime punktid enam-vähem hästi kätte; loomulikult tuli sisse ka ikka päris mitu korralikku punkti otsimist. Lõpus jäime ka veidi ajahätta ning tuli viimased 20-30min otse finiši poole spurtida. Enesetunne oli enam-vähem, kuid kiirusest jäi veel puudu. Kokku tuli ~6h ning 35km jooksu, segastes 11, üld 26. Järgmisel päeval tegin ka oma teise 100km rattasõidu, enesetunne oli üllatavalt hea ja jalad kannatasid kenasti sõita.

Õigel ajal finišis :) Foto: Mairolt Kakko

Nädala pärast pühapäeval, 22.05, oli XTspordi kevarogain Laulasmaal. Ajaraamiks 4h. Seekord oli aega planeerimiseks 5min, ning need sobivad meile paremini. Panime paika suuna ja esimese jupi ning ülejäänud planeerime jooksvalt. Kuna maastik oli sile ja enamasti mööda teid, siis oli tempo päris hea. Suuri apsakaid ei teinud, aga oleks tempo veel kõrgem olnud, oleks võinud suuremat ampsu planeerida. Enesetunne oli mul seekord väga hea ning kannatas lõpuni tempot hoida. Kokku tuli ~4h, 37km jooksu ning tulemuseks selle hooaja esimene poodium - segaste III, üld 9.

Tehtud! Foto: Edith Madalik

Rummu xdream oli täpselt nädal enne Extari. Kuna Ragnarile xdreami konsteptsioon ratta tõttu ei passi, siis leidis Aivo meile uue tiimiliikme ja super osava kaardilugeja, Alar Viitmaa.

Koostöö klappis väga hästi ning algusest peale olime segavõistkondade esimeste hulgas hoolimata paarist pisiveast. Otsustavaks sai viimane rattaetapp, kus tegime mõned prohmakad, kuid suutsime taastuda ning kolmandat kohta enam käest ei andnud hoolimata tagant poolt maruliselt lähenevatest jälitajatest. Minul oli jooksus tunne väga hea, rattas hakkas alaselg korralikult tunda andma, nii et sõitmine oli valulik. Õnneks Aivo aitas õigetel hetkedel ning saime hakkama. Küll aga Extari silmas pidades tegi see veidike murelikuks. Lõppkokkuvõttes olime rajal 6:57,58 ja 81km, tulemuseks A-raja poodiumi debüüt - sega III, üld 11.

Foto: Anneli Reinolt

Ja siis oligi käes Extari nädal. Seekord toimus see Põlvamaal Taevaskojas, põhimõtteliselt minu vanadel treeningradadel. Taaskord jagati välja ka EMV tiitlid segavõistkonde arvestuses.
Kuna mul oli juba ammu soov tööst väike puhkus võtta, siis ajatasin kaks asja kokku ning sõitsin lõunasse juba teisipäeval. Rummus sain ka Sergei käest ratta ning lisaks väiksele jooksule tegin ühe rattaga ja klippidega taastutvumise sõidu. Me olime otsustanud klippidega peale minna, aga minu viimane klippidega sõit jääb vist selle sajandi algusesse :)

Oma uute tiimikaaslastega tegime kergema rattasõidu enne Rummu xdreami, seal sain kindlust juurde, et punt on õige ja võib metsa minna küll.

Kerget furoori tekitas ka meie tiimi nime muudatus. Esialgu oli Erik meid kirja pannud Uzavas Racing nime all, aga kuna mu isale see ei passinud (Miks teil nii kummaline nimi on? No kui ei meeldi, maksa kinni ja paneme uue :)) ning ta oli nõus meie osaluse kinni maksma, siis saime võistluspäeva hommikul endale sponsori ning seega ka uue nime - Starter Nordsil.

Võistlus algas reedel kl 19 ning ees ootas 6h jooksu, 8h kanuud ning 10h ratast.

Rajaskeem.

Alustasime jooksuga ning stardis anti kätte väga valge kaart. Peale oli märgitud ainult lisaülesande punkt, kus ootas meid puzzle - see on üks minu lemmikumatest :)

Stardist saadud kaart. Foto: XTsport FB

Kokkupandud kaarti seekord endale ei saanud, vaid tuli meelde jätta või üles joonistada. Erik hammustas läbi, et tuleb kohe ujuma minna, sest sealt saab kaardi ja siis on lihtsam edasi toimetada.

Lisaks kaardile märgitud punktidele võis otsida joontelt lisapunkte. Foto: XTsport FB

Enne veel põikasime läbi punktist 1 ning siis Saesaare tammi juurde punkti 6. Ujumisdistants vastaskalda punktini oli pealtvaatajale hinnangul oma 200-300m, seega edasi-tagasi päris korralik maa. Õnneks meil oli 3 korralikku madratsi+pump kaasas ja saime nobedalt käidud. Kuna lisavarustus kaalus omajagu, siis parseldasime 3-st 2 maha :). Jooks kulges üpriski hästi ning tagasi VK-sse (võistluskeskusesse) jõudsime päris hea varuga, kus saime rahulikult rattaetapiks valmistuda.

Pimeduse ja pori tõttu (vist juba sadas ka) ei olnud see minu lemmik etapp, küll aga nautisin kingadega sõitu. Rajavalikut ei oska suurt kommenteerida. Meie vist kõige kahtlasem valik oli läbi Ahja jõe edasi-tagasi punktis 16 käimine - jõe sügavamas kohas tuli liikuda kikivarvastel ratas pea kohal, pikematel poistel oli nõksa lihtsam :)
Kõige ennastületavaks punktiks oli minul punkt 22, kus tuli esimest korda ronida puu otsa. Jalas rattakingad, kõige alumised oksad ~2m kõrgusel, siis oli alguses kerge hirm sees, et kas ma ikka jõuan sinna puu otsa. Kuna ma olin otsustanud, et hädaldama ei hakka ja printsessi ei mängi, vaid teen kõik vajaliku kaasa, siis süda ja jalg värisedes sai poiste abil punkti võetud.

Etapi lõpu poole hakkas mul paremalt alaselg päris korralikult tunda andma ning valu kiirgas ka paremasse reielihasesse. Õnneks punkti 23 tabamisega olime veidi kärsitud ning tuli ratas käe kõrval punkti poole liikuda, kuid seljale mõjus see hästi. VK-sse liikudes tegime ka väikese ekslemise, kuid üldjoontes minu meelest jällegi viisakas etapp ning kui seljavalu välja arvata, siis oli tunne jätkuvalt väga hea.

Väikesed fragmendid tuli leida suurelt kaardilt. Foto: XTsport FB.

VK-s oli meil esimene söögipaus, kus ootas meid varasemalt valmis tehtud kiirpastad. Kuigi suurt isu veel polnud, sõin kõik ausalt ära, sest minul oli see esimene 24h võistlus ning jäljendasin kõike, mida kogenenumad tegid. Lisaks järjekordne riietevahetus ja suurem asjade kaasapakkimine, sest ees ootas 10h pingutust, millest 8h tuli kanuus veeta.

Järgnev ~2h jooksuetapp oli "kiiksuga". Kaardile oli märgitud korridor, kus pidi liikuma GPS. St igal tiimil oli GPS seade küljes, millega nende liikumist sai jälgida. Ise valid, kas üks liige läbib üksi terve raja või vahetatakse vms. Ühel hetkel Tiit teatas, et Erik sõi vist pastat lõvikonserviga, sest ta on otsustanud selle korridori üksi läbida ning meie võime punktist 28 otse kanuusse sammuda. Õnneks päris üksi ei pidanud Erik siiski minema, vaid sai pundistuda teiste tiimide lõvidega.

Kanuualasse jõudes panime koheselt selga koorikud, et oodates väga külm ei hakkaks ning ära ei vettiks. Ajaviiteks proovisime Tiiduga kõik erinevad pakutavad kanuud mugavaima kaaslase leidmiseks järgnevaks 8h-ks. Valituks osutus võrkistmetega kanuu, mis oli üpris mugav variant nii pikaks sõiduks, millega oleks kannatanud vist saunaleili pepualuseta ka sõita.

Ühel hetkel tuli Tiit kavala näoga ning ütles, et mine vaata vahetulemusi sealt tagumise auto juurest. Jõudes kohale ning leides oma võistkonna teiselt kohalt, olin meeldivalt üllatunud. Mitte et ma meie tiimis kahelnud oleks, aga arvestades konkurentsi, siis oli see väga-väga rõõmustav vaatepilt.

Rahvast muudkui saabus, kuid Erikut jätkuvalt mitte. Kui suurem lõvide punt lõpuks kohale jõudis, tegi veidi murelikuks, et meie oma nendega ei olnud. Arupärides saime vastuseks, et Erikule ei passinud teiste rajavalik ning oli läinud oma teed. See tegi veel murelikumaks. Ootasime ja vaatasime ärevalt tulijate poole. Etapi kontrollaeg hakkas samuti vaikselt läbi saama. Kui oli jäänud veel 8 minutit, saabuski lõpuks Erik, kes teatas, et ei suutnud viimast punkti üles leida.

Kuigi kanuu kaardi sai kätte alles siis, kui kõik 3 liiget olemas, olime teiste juurest näinud, et ees ootab pikk sõit, ikka kole pikk. Õnneks oli sellesse esmapilgul lõputusse sõitu erinevaid elemente lisatud:

- 2 esimest punkti tuli ise kaardile märkida. Meil läks siin mõlemaga nihu ja lisapunkte ei saanud :(

- 3 lisapunkti sai väikeste jooksusutsakate eest. Väga meeldiv vahepala. Kuna istumisest hakkasin kergelt kangeks jääma, siis oli eriti mõnus vahelduseks joosta. Ühe sellise jooksusutsaku lõpus tegime ka ühe singipirukapausi :)

- Saesaare järve kallastele oli seatud 6 punkti, millest 3-s oli reaalselt ka SI-jaam. Ehk siis oli taas võimalus 3 lisapunkti noppida. Kui ei viitsinud kõike eraldi läbi käia, oli tehtud üks sukeldumispunkt, kus sai teada, millised need 3 on. Kuna ei mina ega Tiit ei soovinud sukelduda (jäi arusaam, et kõik 3 liiget peavad sukelduma 1+m sügavusele, alles siis saab teada), siis käisime kõik 6 eraldi läbi. Paraku leidsime siiski ainult 2; ju kolmas jäi lihtsalt märkamata.

Kui me kanuud alustasime viimaste seas, siis kulgesime vee peal nii edukalt, et jõudsime põhituumikule kenasti järgi. Jõgi oli päris käänuline ja kivine ja oksaline, kuid Eriku juhendamisel ja Tiidu tüürimisel saime kõikidest takistustest kenasti mööda. Vihma sadas ka kogu aeg, kuid tuleb tunnistada, et väga ei mäleta, et häirivalt külm oleks olnud. Jope valik oli hästi õnnestunud ja kapuuts oli parim sõber, kuid püksid polnud parim valik; oli tunda, et oled pesuni märg :)

Peale Saesaare tammi eriti kivine lõik, kell 5:41. Foto: Edith Madalik.

Kanuu stardis hõigati, et paar lisaülesande punkti avatakse kl 8. Selle teadmisega suutsime Eriku veidi segadusse ajada, mistõttu Saesaare punktides ei kulgenud meil kanuuetapp kõige mõistlikuma trajektooriga. Kui tegelikult oleks võinud Maarjaküla punkti võtta nö kanuuga, siis meie otsustasime sinna pärast jooksuga minna. Õnneks ajapuudust ei olnud ja väga suurt ringi sellega ei teinud. Küll aga kulutasime väga palju aega Maarjakülas õige puu leidmisele, ja kui lõpuks leidsime, siis ootas meid järjekordne puu otsa ronimine :)

Kell 8:28. Foto: Edith Madalik.

Kanuust VK-sse jõudes tegime korraliku pausi, pea 45min. Sõime järgmise topsipasta, seekord sooja ning vahetasime riideid, niipalju kui kellel neid veel järgi oli. Kuna mina olin terve elamise kaasa pakkinud (tulin varakult lõunasse ja ilmateadet ei usaldanud ja isegi lubati öökülma, siis igaks juhuks võtsin iga ilma jaoks 1-2 komplekti riideid kaasa), siis sain terve garderoobi välja vahetada ja oi kui mõnus kuiv tunne oli :) Seda küll ajani, mil märg number läks uuesti selga, läbimärjad kindad kätte ja rattakingad jalga. Tiit hiljem rääkis, et tal oli tugev enese motiveerimine, et peale kanuud soojast toast uuesti õue jõuaks. Väljast poolt sellisest probleemist aru küll ei saanud, vähemalt minu pettis ära :)

Peale kanuud ootas meid veel 3 etappi - ratas, jooks, ratas. Kuna mind oli eelmise rattasõidu lõpus kimbutanud seljavalu, siis profülaktika mõttes võtsin sisse ühe Diclac valuvaigisti.

Esimene ratas oli suures osas joon-o koos lisaülesannetega Mammaste suusakeskuses, siis taas veidi ratast ning siis ronimisülesanded viljahoidlate juures. Kui joonelt leidsime kõik punktid, siis Mammastes loobusime jões 100m ujumisest, millega jäi 1 lisapunkt saamata. Viljahoidlas tuli mul jälle ennast ületada. Redel, mille kaudu ülesse punkti tuli ronida, algas piisavalt kõrgelt, nii et oli taas abi ja usku vaja. Veidi pusimist ja käidud oligi. Olles veel õhinas oma saavutusest, tabas mind eriti meeldiv üllatus, mis veel pikaks ajaks suunurgad ülespoole hoidis ;)

Kell ~12. Foto: Edith Madalik

Viimane jooksuetapp oli minu meelest kõige keerulisem ja eriti teravat mõistust vajav - reljeefi järgi orienteerumine. Kui meil peaasjalikult luges kaarti Erik ja Tiit sekundeeris ratta lõikudes ning mina targutasin siis, kui kanti tundsin, siis jäi Erik taaskord omapead. Suutsime teha päris mitmeid auringe punktide ümber enne kui pärale jõudsime ning kavas olnud viimase punkti võtmisel kaldusime ikka väga-väga teise kohta, mistõttu sellest lõpuks loobusime. Tagant järgi targutades oleks võinud kasvõi kompassiga suunda jälgida, vahest oleks abiks tulnud, aga reljeef valmistab mulle juba päevakutel aeg-ajalt probleeme, rääkimata siis valgest kaardist, kus on ainult kõrgusjooned + ~20h ärkvelolekut koos füüsilise pingutusega, nii et selles osas poleks minust suurt kasu olnud :( 

Kuna väga palju tunde oli juba seljataga, siis kogu jooksuetapp kulges valdavalt kõndides, teede osad jooksime-sörkisime. Enesetunne oli jätkuvalt hea. 

Kui päris viimasele rattaetapile asusime, siis oli jäänud lõpuni ~3h. Tundus nagu eriti vähe aega. Vahetusalast väljasõites tuli turgutada Eriku tagarehvi, mis oli pooltühjaks läinud. Alguse poole tegime ka ühe ekslemise raja otsimisel, kuid kõike arvesse võttes, ei midagi märkimisväärset. 

Pool etapist oli üles ehitatud samale loogikale, mis oli kasutuses Saesaares kanuu ajal - punkte on kaardile rohkem märgitud, kuid reaalselt on SI-jaam ainult teatutes. Kui jõuad ja viitsid, siis võid kõik läbi sõita, kui ei, siis tuleb minna "infopunkti". Kuna mõni neist asus liiga kaugel, pidasime enamasti targemaks punktid järjest läbi sõita; mõnikord näkkas alles viimases, mõnes kohe esimeses. Lisaks oli kaardil nö peidetud punktid, mille asukoha said teada teise punkti juurest. 

Umbes tund enne lõppu said poisid demonstreerida ka rattarehvi vahetuse oskust, kui Eriku varasemalt probleemne tagarehv suutis pihta saada eriti terava kiviga.

Kui peaaegu terve ürituse jooksul oli vihma sadanud ja temperatuur üpris kesine, siis oli rõõm suur, kui lõpuks päike välja tuli. Eks see andis ka lisamotivatsiooni Kiidjärve paadisilla punkti võtmiseks, kus korraldajad olid punkti nii hästi paigaldanud, et kuivalt seda võtta ei olnud võimalik. Õnneks vesi oli soe ja aega riietumiseks samuti. 

Võimalik, et meie rattaplaan ei olnud kõige optimaalsem, sest tuli veidi edasi-tagasi sõitmist, aga sellise kellaaja kohta väga ei nuriseks. Meil sai plaan täidetud ~35min enne lõppaega ning kerge ahvatlus oli minna ühe punkti järgi, aga poisid arvasid, et pigem kindlapeale otse finišisse, kui hakata riskima. Lisaks oli Eriku tagarehv kahtlaselt pooltühi. Natuke proovisime ka puhtalt legendi järgi ühte punkti leida, aga nii palju õnne ei olnud ja jõudsime lõpuks 20min varem kohale, kus kõiki lõpetajaid väga uhkelt vastu võeti - aplaus, vahuvein ja poseerimine kaameratele.

Tehtud!!! Foto: Edith Madalik

Tulemuseks saime 4nda koha, lõpuajaga 23h 40min ja läbisime ~200km, Erik ja Tiit veidi rohkem. Kui esimene koht läks kindlalt favoriitidele (ACE Adventure Racing Team, 98 punkti), siis edasi oli väga tihe rebimine. II ja III koht said võrdselt 90 ja meil 89. Sealt edasi tuli 2 punktiline vahe :) Ja teades, mis prohmakaid tegime, kui lihtsalt see punkt kaotsi läks ja palju varem teistest lõppu jõudsime, siis see 1 punktiga II koha kaotus oli valus. Aga oleks on sama hea kui poleks ja seekord läks nii. Kokkuvõttes on tegelikult 4s koht ka väga hea sellises konkurentsis ja tegelikult oli see minul esimene nii pikk võistlus (siiani oli pikim 8-9h) ning tiim täiesti uus.

Kui mul oli enne starti teadmatus, et kas ja kuidas ma lõpuni vastu pean, kas läheb väga raskeks vms, siis teagi, kas oli algaja õnn või nii hea tiim või nii hea (raja)korraldus, aga kordagi ei tekkinud vaimu nõrkust ega mõtet, et miks ma siin olen, miks ma seda teen. Põnevust oli kogu aeg (jah, isegi selles lõputus kanuus), tahtmist ja jaksu samuti. Kusjuures läbilõikavat külma ei tundnud kordagi. Eks vappeid ikka oli, eriti kui seisma jäid, kuid need ei olnud häirivad ega demotiveerivad.

Ei olnud ka suurt nälga, kuid usutavasti tänu ilmale oli tarbimist vähem. Joogist kokku umbes 3,5l spordijooki, mõned lonksud kokat. Söögiga tegin nii, et iga tund tarbisin midagi, nii igaks juhuks. Lõpu poole harvemini. Kokku tuli 2 topsi pastat, 8 SIS geeli, 2x50gr snickersi, 1 Corny müslibatoon, 3x35gr proteiinibatooni, 1 maxim eneriga batoon, 2 kirju koera kommi, 1 singipirukas + arbuusi ja pähkleid.

Alguses oli veidi harjumatu võistluse kontseptsioon, et kiirus ei ole kõige olulisem, vaid pigem teha hea rajaplaneering, nii et enesele sobiliku tempoga jõuad võimalikult palju punkte noppida. See, kas sina jooksed raja läbi 1h-ga ja teine võistkond võtab samad punktid 2h-ga kui ajapiir on 2h, oli minu jaoks uudne. Ehk siis alati ei olegi vaja panna, võib ka rahulikumalt kulgeda ja ikka edukas olla :)

Kokkuvõttes mulle väga-väga meeldis. Mul oli superluks tiimikaaslased ja aitäh ja kniks, et nad mu oma tiimi võtsid; nendega läheks iga kell uuesti metsa. 

Kiitused ka rajameistritele, sest mulle väga sümpatiseeris, et tegelikult oli suudetud 24h päris väikesele alale ära mahutada ja ükski etapp ei olnud tuim ega igav kulgemine. Loodus oli lõunaeestilikult mitmekesine ja parimate paladega. Minu jaoks ka mõnusalt kodune.

Kui palju nurinat oli ilma üle, siis ma võib olla eelistan pigem just sellist külma, vihmast kui +25 läitsakut. Tuleb lihtsalt õiged riided selga panna :)

Päris kõigile seda üritust ei soovita, aga kellel vähegi huvi, siis nendel soovitan küll ära proovida. Midagi vahelduseks halli argipäeva :)

Nopped poiste kommentaaridest:

Erik: "Reljeefijooksu poognad tulid ikka karmid. Kahjuks ei jagunud mul särtsu lõpuni orienteerumisega hakkama saada. Sinna üks punkt, kanuutorkamist ei saanud pihta, C tähega punkti jäi kaldalt märkamata ja GPS jooksu peal ei jõudnud viimasesse punkti. Need lihtsad vead maksid 5 punkti.

Ühtteist leiaks veel, aga see kõik on “paberil”. Emotsioon ühest vingest seiklusest jääb hea. Karm oli, nii rada kui ilm. Aga arvan, et saime hästi hakkama ja hoidsime spiriti lõpuni üleval."

Tiit: "Emotsioon on väga tugev!

Järgmine kord, kui on külm, meenutad seda ja tõenäoliselt enam ei ole ;)"

Järgmiste kordadeni! Foto: ema

Debüüt A-rajal

Kõige pealt põgus selgitus, mis sai võistkonnast K-kuubis.

Eelmise hooaja lõpus teatas Arne, et oli tore, aga temale nüüd aitab. Mina hakkasin vaikselt alla andma kiusatusele A-rada proovida ja kui sai avalikuks, et esimene etapp on Narva (=Kreenholm), siis olin enam kui kindel, et tahan minna. Iseasi, kust tiimi saan. Lõpuks kujunes nii, et Narva jaoks kloppisime kokku sama tiimi Aivo ja Ragnariga, millega saavutasime eelmise hooaja lõpus XT Bingo segaste võidu, siis veel Prügikala nime all. Aivo ajas välja ka väikese sponsorluse nii et uueks tiimi nimeks sai Compressport.

Kelmikas lisaülesanne, kus paruka kandmine tõi lisapunkte :)

Kuna Birke maraton oli igasuguse spordiisu röövinud ja mingit motivatsiooni suurt trenni teha ei olnud, tuleb tunnistada, et nii kehva ettevalmistuse pealt ei olegi vist varem xdreami starti läinud. Jooksnud olin ~45km, orienteerinud ~20km ning ratast jõudsin sõita korra, ja sedagi ~46km. Samas oli Ragnar teatanud, et tema tuleb osalema ja nautima ning tegemist ka sprindiga, siis andis see lootust, et vahest vean välja.

Üritus algas rattaralliga, mis mulle üldiselt ei meeldi, ning stardis oligi küsimus, kas kütta esitiimide järgi või navigeerida ise. Sujuvalt osutus valituks viimane ning Aivo juhtimisel asusime teele. Õige pea keerasime paremale ja poiste vahel tekkis arutelu, kas ikka sai õige tee valitud. Samal ajal hakkas juba eespool paistma pikemale tiirule läinud ratturid, võtsime neile järgi ja tegime siiski ühe autiiru ümber kooli ja haigla, kuni jõudsime Kreenholmi värava ette, kus kõik punkti otsisid. Naised saunas rääkisid, et korraldajatel oligi kuri plaan, et esimese ringi ajal punkti veel väravasse välja ei panda, kuid enne teiselt ringilt naasmist oli unustatud punkt välja tuua. Ja siis kuskilt ilmus äkki müstiline käsi, mis punkti nähtavale tõi?!? Meeletu sagimise tulemusel õnnestus meilgi punkt kätte saada ning peale väikest arutelu otsustasime viimase auringi ka vahele jätta (ei tea, kas keegi suutis veel ühe tiiru teha?) ning seada rattad veehoidlasse, kus ootas kanuu.

Kanuupunktid otsustasime võtta päripäeva + pärast siis veel see väiksem paun. Suuri apsakaid tegelikult ei teinud, küll aga tulid mõned trajektoorist kõrvalekalded. Etapile lisas kõvasti värvi seiklemine Narva "Veneetsia"-s, tänu millele see etapp liiga pikk ei tundunudki ja oli täitsa talutav.

Foto: Liina Jõgisu

Uuesti ratta peale ning tagasi Kreenholmi. Seal ootas meid päeva pärl - eraldi jooksuetapp majade labürindis. Hoolimata sellest, et esimene maja ei klappinud lisakaardil oleva maja plaaniga ja keegi suurt midagi aru ei saanud, jagasime punktid ning igaüks asus jahile. Ma üritasin ikka plaani klappima saada, et teaks, kust sisse minna, aga no mitte üldse ei saanud aru. Vahepeal olin jõudnud juba maja taha ning avastanud, et on veel üks maja. See asja lihtsamaks ei teinud ning lõpuks tuli tarkus kohale vaadata põhikaarti. Juba sekundid hiljem oli selge, et õige maja on üle jõe ning lootsin, et vahest ka teised ikkagi avastavad õige maja. Loomulikult suutsin ma endale valida minu meelest kõige keerukama punkti, mis asus III korrusel. Siinkohal võib vist jätta mainimata, kui palju ja mitu korda ma peaaegu kõik majad suutsin läbi joosta, kuid kuskilt ei leidnud õiget lähenemist. Ma olin veendunud, et läheneda tuleb IV korruse kaudu, kuid kuidas sinna jõuda, seda ma läbi ei hammustanud. Kuna aega oli piisavalt kulunud, siis uskusin, et teised juba ammu ootavad mind ning lähen küsin neilt abi. Tee peal kohtasin endist kolleegi Juhani, kes on minust ilmselgelt kirkam kriit, sest tema oli lahenduse leidnud ning andis juhised punkti jõudmiseks. Üks päev ma sulle selle heastan ;) Veelkord üles alla jooksu ning lõpuks jõudsin kohtumispaika.

Nagu arvata oli, siis poisid olid mind juba mõnda aega ootanud ning andsid kiired juhised, mis tuleb teha tõukerattaga. Jagasin küll infot, kuidas sinna saladuslikule III korrusele jõuab, aga nagu ikka telefoni mängus läheb osa juttu kaduma, siis Aivolt jõudis Ragnarile veidi teine info ning saime teda järgmises kohtumispaigas taas oodata. Õnneks Ragnar tuli kordades kiiremini lisainfot küsima, kui ei suutnud õpetuse järgi kohale jõuda ja sealt maalt edasi läks meil päris hästi ja nobedasti. Jooksuetapi lõpetas lisaülesanne, kus 1 liige pidi tornist köie abil alla laskuma. Alt oli juba piisavalt jube seda jälgida, väga ei oleks tahtnud ise seal äärel peal olla.

Selle torni vasakpoolsest osast tuli alla tulla. Foto: Liina Jõgisu

Järgnev rattaetapp läks ka kenasti kuni punktini, kus tuli pildilt tuvastada objektid. Omast arust vaatasime piisavalt pikalt ja hoolsasti, kuid ometi valmistas torni punkti leidmine meeletut keerukust. Tegime päris mitu autiiru ümber ühe aia, mis tegelikult oli päris vale koht. Ühe autiiru tegemise ajal kihutas meist mööda Nike, kes jõudis öelda, et minge elektrijaama poole. Saamata täpselt aru, mida nad ütlesid või sellega mõtlesid, tegime ikka kohusetundlikult oma autiiru lõpuni. Siis kuskilt tuli mõte, et läheks lihtsalt mööda ühte edasi, ning lõpuks hakkas ka teisi rattureid vastu tulema. Saime kindlust, et seekord oleme õigemal teel. Veidike seiklemist ning lõpuks jõudsime otsitud tornini. Järelejäänud rattasõit oli minule kõige raskem osa kogu võistluse juures. Ju andis tunda liigne treppidest jooks ning vähene treenitus. Igal juhul polnud ammu jalad nii tuimad ja rasked olnud ning poisid said päris rahulikult sõita. Õnneks polnud ratast palju jäänud.

Rattale järgnenud peamiselt Kreenholmi alal toimunud viimane jooksuetapp õnnestus meil väga hästi ning parandasime oma kohta märkimisväärselt. Jooksu oli rikastatud erinevate elementidega - ühe maja soklikorrusel peegelpildis kaardiga orienteerumine, mälu järgi punktivõtt, paberlennuki lennutamine ühest maja otsast teise ja joonorienteerumine.
Kuna mul oli peegelpilt kanuus lahendatud ja teekonnad selged, siis majja sisse minnes tuli ainult asukoht selgeks teha ning edasi liikusime täiesti automaatselt punktist-punkti. Mälu töötas hästi, samuti lendas lennuk piisavalt nobedalt. Joonorienteerumisel saime vihjeid ja Ragnar oli rattast tulles märganud, kus punkt asus, aga olles eelmine aasta disklahvi saanud keelualasse sattumisega, siis ma millegi pärast arvasin, et kogu joon on kohustuslik läbida ning ei lubanud poistel otse punkti minna :) Segastes sellega kohta  ei kaotanud, ainult naiste võitjatele jäime nüüd ühe meetriga alla :)
Lõppajaks 6:06:53, segastes 8, üld 21, kilomeetreid 46,56.

Olgugi, et Kreenholmi territoorium oli äge, siis xdream on xdream ja A-rada ei lisanud ka emotsiooni juurde. Jätkuvalt on endal sära kadunud ning mott pigem maas. Näib, mis etappidele ja mis rajale see hooaeg veel jõuab. Vähemalt on A-raja debüüt tehtud :)

Kohustuslik pilt enne starti. Foto: Liina Jõgisu

Ametlik kokkuvõttev video: https://youtu.be/6BaiweVfXYU

Maratonide maraton

Ma ei ole aastast 2003 ühelgi talvel nii palju suusa kilomeetreid kogunud kui see talv, kuid ometi oli märtsis sõidetud legendaarne Norra suusamaraton Birkenbeiner selle aja kõige raskem asi, mida ma teinud olen.

Ettevalmistused algasid tegelikult juba novembris, kui koos SK Serviti noorsportlastega viibisin 2 nädalat lumelaagris Levil. Eelkõige kolleegid küll muigasid, et mis puhkus see on, kui kogu aeg trenni teed, kuid ausalt öeldes pole ma ammu paremini puhanud. Iga päev on küll rutiinselt sama tegevus, kuid viibid värskes õhus, ümber ringi super talveilm, midagi mõtlema ega organiseerima ei pea ehk täielik aju puhkus.
Tegemist oli üpriski spontaanse ja viimase hetke ettevõtmisega, kuid õnneks oli noorsportlaste bussis just täpselt 2 vaba kohta. Ilmaga vedas 120+%. Kui esimesel õhtul ja järgmisel päeval tuli veel nukrat kunstlume rada lihvida, siis õnneks teise päeva õhtul hakkas lund sadama ning põhimõtteliselt vahelduva eduga sadas peaaegu 2 nädalat ning lund oli põlvini ja rohkemgi.

Jaanuari lõpus sai viibitud nädal Austrias-Itaalias, kuhu haakisin end kaasa konkurentpanga meistersuusatajatega, kes olid minemas Euroopa pankade talimängudele.
Kui esialgu oli plaan kena loodust ja talveilma nautida ning kilomeetreid koguda, siis otsustasin end ka osalejaks registreerida. Vahetult peale talimänge oli mõte teha Marcialonga, kuid kuna sinna ei saanud stardikohta, siis tuli plaani hoopis Dolomitenlauf klassikamaraton. Paraku lumega polnud seal kiita. Maratoni tuli sõita 4 ringi, kokkuvõttes võib rahule jääda nii olude kui ka tulemusega. Ajaks 2:24:20, oma klassis II, naistes 8/70.

Dolomitenlauf Classic 2016.

Vaade stardile ja finišile autoparklast :).

2 päeva hiljem toimus Interbancario klassika start siledal kunstlume ringil, kus enesele üllatuseks tulin enda vanuseklassis võitjaks. Ülejärgmine päev toimus Val Di Fiemmes uisu distants, samuti 2x2,5km kunstlumel, rada juba tõusude ja langustega. Kuigi tõusud on minu "nõrkus", siis natuke tänu õnnele tuli seal ka ikkagi esimene koht. Paremat debüüti oleks patt tahta :) Kuna olin oma pangast ainuke, siis ametlikku teatetiimi välja panna polnud, kuid viimasel hetkel klopsisime siiski pundi kokku ja osalesime meeste teatevõistluses, pundis 1 mees, 2 naist :) Viimaseks ei jäänud, kuhugi keskele platseerusime. Kuigi ma kartsin 3x2,5km läbimist, sest eelmisel päeval oli päris raskeks teine tõus läinud, siis teate ajal oli enesetunne kõige parem ja tõusud täiesti talutavad.

Klassika stardisirge :)

Val Di Fiemme.

Tartu Maraton mul kavas polnud, seega väga ei morjendanud, et see ära jäi. Küll aga sai nädal varem seal luusimas käidud ning võhikuna oleks võinud küll kiruda, et miks selliste lumeoludega see ära jäi. Aga kui ikka mass peale lasta, siis on natuke teine tera :)

Birke toimus märtsi teises pooles, täpsemalt 19.03, mistõttu ettevalmistushooaeg venis päris pikaks ning järjest keerulisem oli leida motivatsiooni pikemate trennide jaoks suhteliselt nigela lumekattega suusarajal, mis oli jäine, kiire ja sile, ainult paaristõuge. Või siis tegin terve trenni ainult vahelduvat käte abil, et natukenegi koormust saada. Lisaks harjutasin end 3,5kg lisakiloga. Lõppeks oli enne maratoni suusatatud ~1120km.

Birkele läksime omal käel lennuki ja rendiautoga, aga majutuse, suusa transpordi ning registreerimise võtsime EWK käest. Starti liikusime siiski kohaliku bussiga, mis võimaldas varajast ärkamist kompenseerida ~2h unega. Tänu Dolomitenlaufeni suurepärasele tulemusele kvalifitseerusin 19ndast stardilainest 4ndasse, nii et rajale sain juba kl 8:15. Õnneks Birkel ei lasta 10k+ inimest korraga rajale, vaid lainetena iga 5min kaupa.

Eestis lasin suusale libisemise ära panna, pidamise jaoks pakiti kaasa korralik varustus igasuguste kraadidega kliistrit. Tegelikult saaks vajaliku soetada ka maratoni expolt, hinnad peaaegu samad mis meil. Mina ladusin alla lõpuks 5 kihti (7 erinevat kliistrit), expo määrde esindajad rääkisid, et saaks kahe erinevaga tehtud :) Kokkuvõttes jäin pidamisega väga rahule, esimese 20km tõusu sain kenasti üles, isegi säästutehnikaga ning alles 38ndal kilomeetril, kui enam polnud võimalik varjus sõita ja pidamine olematu (mul olid all üpriski suured miinuskraadid), põikasin Swix-i määrdepunkti, kus järjekorda polnud ning teenindus kiire ehk ~1-2min jooksul olid suusad taas all ja sai sõitu jätkata. Küll aga võis natuke nuriseda libisemise üle, kuid see võis jääda ka suusa struktuuri taha, sest mul on ainult üks klassika suusapaar :)

Sõit ise oli paras katsumus. Hoolimata korralikust kilometraažist läks asi juba kannatamiseks päris varakult. Ma käisin ainult viimased 3 nädalat saalitrennis jõudu tegemas, kuid tegelikult oleks pidanud kohe sügisel triitsepsi ja piitsepsi tugevdamisega alustama. Puhtalt suusatamisest selle maratoni läbimiseks ei piisa. Vähemalt mitte Põhja-Eesti profiiliga. Et vähegi lõpuni välja vedada, siis läks ruttu käsi kõveraks ja puus maha.
Kui üldiselt Birket teatakse kui esimesed-20-km-puhtalt-üles-mäge maraton, siis tegelikult on oluline meeles hoida, et tuleb ka veel teine tõus, alates 30ndast kilomeetrist. Seega olin vaimselt sõidu ehitanud teise tõusule, st kui see on läbi, siis on põhimõtteliselt tehtud. Küll aga olin ära unustanud, kui pikk see teine tõus on :) Sõidu ajal arvutasin, et kui maraton on 54km ja viimased 14km sellest on allamäge (nii räägitakse) ning teine tõus algab 30ndalt, siis peaks see tõus olema 10km. Ja kui 35ndal kilomeetril hakkas laugemaid juppe tulema, olin ilmselgelt hämmingus ja ei julgenud loota, et nüüd ongi tõusudega kõik. Hiljem profiili vaadates selgus, et teine tõus ongi tegelikult ~5km ja sealt edasi vaikselt laugem, kergete tõusude ja laskumistega.

Üldiselt need esimene ja teine tõus ei ole seinad, vaid täiesti sõidetavad laugemad tõusud, kui oleks jälge, jõudu ja pidamist. Mul kahte esimest nappis, kolmandaga oli enam-vähem :) No ja kui lõpuks tõusust ülesse saad, siis ei lasta puhata, sest laskumised on üpriski kiired, kurvilised ja pikad. Päris mitmel laskumisel pidin püsti tõusma, sest ei jõudnud enam kükitada. Või siis, vaatamata minu suhteliselt eespool stardikohale, olid laskumised juba korralikult vallidesse sõidetud. Ma ei kujuta ette, mis olukord seal suure massi ajaks oli. Minu hämminguks nägin ka kahte pimesuusatajat koos oma saatjaga. Milline osavus, usaldus ja tahtmine peab neil ikka olema. Just need pikad ja keerulised laskumised, respekt!

Söögi osas olin kaasa võtnud SIS-geelid ning paar batooni. Kui natuke üle poole oli tehtud ja oli vaja peapaela kohendada, siis olid käed juba nii tühjad, et isegi see liigutus oli vaevarikas. Sain aru, et geelidest enam ei piisa, nüüd on vaja hakata päris toitu sööma, et vähegi jõudu taastada. Õnneks toidupunkte oli piisava tihedusega ning pakutav kraam söödav. Nii ma siis tiksusin vaikselt tõudest üles ning laugetel osadel üritasin ikkagi paaris lükata. Positiivse poole pealt suutsin ikkagi mõnedest mööduda ning tagant ka väga suured numbrid veel peale ei tulnud.
Eelmisel päeval olime käinud finišis rajaga tutvumas, seega olin teadlik, millised viimased 3-4km on. Suutsin seal veel päris mitmest kaaskannatajast mööduda ning lõpuks oligi käes kauaoodatud lõpusirge. Kuna olin rajale jätnud kogu füüsilise ja vaimse jõu (ma arvan, et viimase kolmandiku sõitsin puhtalt tahtejõu pealt), oli lõpp üsna emotsioonitu. Nii läbi olin. Midagi nii rasket polnud ma väga-väga ammu teinud. Vasaloppet tundus selle kõrval poisike. Ja ometi on inimesi, kes sõidavad Birket juba aastakümneid. Mul ei olnud ja siiani ei ole soovi seda uuesti sõitma minna.
Looduse poolelt ka midagi väga erilist ei pakutud, lõputud tõusud, kauguses näed platood, kuhu sa lõpuks jõudma pead ja kui sinna jõuad, siis on põhimõtteliselt tühjus. Õnneks meil vedas ilmaga, kuigi stardis oli miinuskraadid, siis päeva peale oli päikeseline, vähese tuulega ja soe.

Birke on samuti maraton, kus kõik lõpetajad ei saa medalit, vaid ainult ajaraami sõitnud nagu Vasal. Mulle öeldi juba enne starti, et ma pean ainult suusad alla panema ja lihtsalt lõpuni sõitma ning ongi medal olemas. Seetõttu oli natuke keeruline mingit eesmärki seada, rajal olles mõtlesin, et võiks siis alla 4h sõita, natukene motivatsiooni mitte päris alla anda ja natukene pingutada. Paraku olin siiski veidi aeglasem, aga ausalt öeldes peale sellist sõitu oli üsna suva, mis see aeg tuli. Ametlikult fikseeriti lõpuajaks 4:07:52, oma klassis 19, naistes 173 ja üldarvestuses 3138. Medali piiriks tuli 5:26:55, nii et oleks võinud rahulikult vabamalt võtta.

Kui aasta algus oli uskumatult edukas, siis Norras tuli tegelik vorm ja tase välja :)
Rohkem ma see hooaeg suuski alla ei pannud. Kuigi kere ja lihased oli juba järgnevatel päevadel taastunud, siis vaim oli totaalselt läbi, mitte mingit isu ei olnud enam suusatada ega üldse liigutada.