Disqualified@Paldiski

Novot siis, nüüd on see asi ka olemas. Polnudki mitte kunagi varem võistluste tulemuseks disklahvi saanud. Natuke nõme on, et pingutad 3h 42 ning preemiaks saad the-best-prize-ever, mida vist üldse annab saada, aga arvestades meie juhtumiste ajalugu, siis oligi see veel komplektist puudu. Ok, katkestanud ka pole, aga see on ainult enda teha ehk siis otseselt ei kuulu kategooriasse.

Foto: Meelis Toom

11 aasta jooksul oleme piisavalt kohtunikelt "peksa saanud" ja testinud nende reeglite järgmine vs kaastunne+inimlikkus võimekust ning tuleb tunnistada, et siiani on nad halastamatult hästi oma tööd teinud. Iseasi, kas kõik reeglid ja karistused on mõistlikud või tuleks mõni asi leebemaks teha. Aga ega enne ei teagi, kui pole juhtumit tekkinud. Näiteks korrigeeriti vahetusala punkti võtmata jätmine 45min pealt 15min peale, tiimi kohta.

Mis siis me valesti tegime? Olles läbinud väikese ringiga esimesed kohustuslikud vaba järjekorra valikuga 3 jooksupunkti Paldiski Muula mägedes, tuhlanud neljas mahajäetud majas, kus sai akendest sisse-välja hüpata, aia alt ronida (see oli kiireim tee ühte sinisesse majja), peaaegu pihta saanud  alla pudeneva lae materjaliga (ma tõesti loodan, et keegi sealt teiselt korruselt läbi ei kukkunud, alt oli päris kole vaade, kui rahvas ülemisel korrusel jooksis; neid keda saime, ka hoiatasime, aga põhimass oli ju alles tulemas).

Põrand, millel joostes alumisel korrusel lage pudenes. Foto: Meelis Toom.

Ratta vahetusalasse jõudsime vist täitsa esimestena. Kohe-kohe oli kannul Sportlandi tiim ja pika sirge lõppu jõudsimegi koos. Kuna tempomehed enamasti kaarti ei loe, siis võeti korraks hoog maha ja küsiti kuhu edasi ning saanud tagant poolt vastuseks, et mööda autoteed edasi kuni lõpuni ja siis vasakule, siis nii me liikusime. Enne raudteed nägime kollaste vestidega istuvaid kohtunikke ja kui raudtee ääres taaskord kaardilugejaid oodati, et kuhu edasi, siis teatas Jaak, et tulime läbi keeluala. Kerge arutelu jooksul jõudis ka järgi Rae Rebijate tiim, kes samuti küsis, et miks me kihutame ja läbi keeluala sõidame. Kuna kohtunikud midagi ei öelnud ega teinud, siis arvati, et vast halval juhul saame trahvi, heal juhul ei juhtu midagi. Märgistus kaardil polnud ka just väga üks-üheselt arusaadav, eriti arvestades võistlusmomenti, kaartide trükkimistäpsust ja loetavust. Alles pärast lõpetamist ja žürii otsust saime teada, mis on meie karistus :)

Tegelikult ma ei teagi, kas need samad kohtunikud oleks pidanud kohe meile seal samas disklahvi tegema, kuna tulime mööda keeluala, informeerima meid ning saatma tagasi, või siis jah, istuma kulmugi liigutamata. Ma küll ei tea, kas üldse on lubatud tagasi minna ja viga parandada? Kui ei ole, siis võiks ju öelda ja tiim saab ise otsustada, kas teevad võistluse niisama lõpuni või tulevad maha. Või kuidas üldse tuvastada, kes ja kus rikub keeluala? Sesmõttes on GPS anduritega tiimid jah jälgitavad, aga ülejäänud? Ja kui keeluala on kuskil metsas, siis saad loota ainult oma südametunnistuse ja tähelepanelike kaasvõistlejate peale.

Kui nüüd lugeda Paldiski võistluse juhendit, siis on seal tõesti punaselt ja suurelt kirjas:

Keeluala on KEELUALA, selle reegli rikkujad seavad seekord tõsiselt ohtu oma tervise ja elu.

Ei oleks ju raske korrata infot, mis juhtub, kui läbid keeluala. Oma elu seame tegelikult kogu etapi vältel ohtu. Ja kui see teerist oli nii ohtlik (ma ei tea, kas hoiatuses mainitud keeluala all mõeldi ka antud teeristi), siis oleks võinud ju ohtu ennetada ja ühe kohtuniku suunajaks panna. Ikka eksitakse isegi, kui kaardil on see koht keelualaks märgitud. Üks kohtunik vähem sinna raudtee juurde ja teine sinna teeristi ette. Loomulikult ei saa nüüd kõiki keelualasid turvama ja mehitama hakata, aga sellised kahtlasemad ja teedega seotud kohad võiks olla paremini läbi mõeldud. Nii edaspidiseks mõtlemiseks :)

Edasi liikusime kolmekesi - Sportland, Rebijad ning meie. Ilmselgelt olin mina kõigist meist nõrgim rattasõitja, vähemalt pehmemal pinnasel. Seega jäin teistest mereäärsel liivasel pinnasel kanuualasse sõites aega mööda maha. Arne pakkus välja, et ma võtaks kummiga sleppi ja kuigi ma ei ole varem kordagi seda adregaati katsetanud otsustasin proovida. Sain vist mõnedkümned meetrid sõita enne kui üle nipli lendasin. Ma lasin kummi liiga hilja lahti ning liiv tõmbas esiratta risti. Õnneks oli seekord pinnas pehme ja pääsesin kriimustatud küünarnuki, valusa õla ja puusaga. Küll aga valutas mõnda aega pea (ja tegelikult ka peale võistlust), mis sai kukkumisel korraliku maamatsu. Nii et selle hooaja rattakukkumine on ka nüüd checked.

Kanuu etapp midagi erilist polnud. Kuna mere ääres ongi keeruline midagi huvitavat teha, siis õnneks ei oldud sellega üle pingutatud, 4km oli piisavalt piisav distants. Ilmselgelt tundsime kanuus Jaagust puudust, kui ta punktid 15-16 jooksuga võttis, kuid siiski saabusime nõks enne tema tulekut kanuualasse tagasi.

Foto: Meelis Toom

Jätkuval rattaetapil tõstis Sportlandi tiim tempot ning sai väikese edumaa enne punkti 18. Millegi pärast ei suutnud ei nemad ega meie koos Rebijatega seda kohe leida, vaid kulutasime piisavalt aega. Mingi hetk saadi aru, et oleme liiga kaugele tulnud ja tagasisõites nägimegi Sportlandi Andreid võsas rõõmustamas, et see on küll mu elu teine punkti leid :) Punktist lahkudes jõudsid meile ka järgi SysPrint1 ja Värska poiste tiim, nii et kogu edumaa oli hetkega kadunud.

Rattasõidule oli vahele pitkitud lisaülesanne, kus teatud maaalale oli peidetud kolm punkti, mille otsimise tegime üldiselt suure tiimitööna. Päris jooksult kõike kohe kätte ei saanud, veidike tuli edasi-tagasi seigelda. Vahetult enne alasse jõudmist suutsin end veel korra rattaga pikali visata, seekord küll küljele, kuid piisavalt valusalt põlve paistetusse ja kriimustustesse kukkuda.

Enne hajutatud jooksuetappi tuli veel kruusateel rattaga kihutada, sest me ju ei saanud teistest tiimidest maha jääda. Mina jäin jällegi viimaseks ja vaikselt hakkasin teistest natuke maha jääma. Ma küll olen kordades Jaagust rohkem ratast sõitnud, aga ju siis füsioloogiline erinevus ikkagi teeb vahe sisse. Võis siis tõesti on mul kehvad rehvid kruusal sõitmiseks nagu Arne hiljem kommenteeris. Igal juhul juhtus nii, et hoopis Sys-i Sergei ootas mu järgi ja vedas Jaagule sappa ja spurtis oma tiimile järgi. Kniks!

Kuigi jooksuga oli hajutus, siis üldiselt jõudsid kõik tagasi vahetusalasse koos. Väikese vahega sai eest ära Sys-i poisid, meie järgnesime koos Värska ja Rebijatega. Siinkohal kiitus korraldajatele, et seekord oli legend lihtsasti mõistetav, et mis järjestuses paaritu/paaris number peavad ringi tegema. Saime ju meie trahvi Kiviõlis samasuguse hajutuse korral, kus me võtsime ringid vales järjestuses ja kellegi kaebuse peale nii etapi üldvõidust ilma jäime.

Jooksule järgnes taas rattaetapp, kus tuli leida punktid tuulikute juurest. Veidi keerulisemaks tegi väikeste teede puudumine kaardilt. Võtsime punktid järjestuses 111, 112, 110, 109. Mitte küll kõige optimaalsem järjestus, aga seekord sai nii. Sportlandil õnnestus need punktid kõige osavamalt noppida ning said piisava edumaa. Meie liikusime koos Värska ja Rebijatega.

Foto: Meelis Toom.

Tuulikute juurest väntasime Pakri tuletorni, kus sealse lisaülesande tegi Jaak - korralik trepijooks torni tippu, sealt punkt võtta ja siis alla laskuda.

Pakri tuletorn. Foto: Meelis Toom.

Tuletorn seest. Foto: Meelis Toom.

Veel kiire väikese trikiga tiimipilt ja siis kaks rattapunkti pankranniku pealt enne vahetusala. Rebijad olid torni ja pildi kiiremini teinud ja eest ära saanud. Meid jälitasid Värska poisid, kes siiski järgi jõudsid ja eest läksid. Kas meie tõstsime tempot või nendel langes, igal juhul jõudsime vahetusalasse koos. Poisid panid kohe spurtima, Jaak hõikas mulle järgi, et oota, võtame rahulikult. Jaagule oli liiga teinud trepijooks, Arnel olid kerged krambid rattatempo tegemisest ja Jaagu vedamisest. Pealegi keegi tagant kohe järgi ei tulnud, Sys oli ka vist tempo maha tõmmanud, sest nende põhieesmärk, et Värska ei võidaks, oli teiste poolt juba täidetud ja hooaja üldvõit käes.

Kuna Sportland oli juba varem kohal ja juba uurimas, mis karistuse tuleb, saime sel hetkel veel vastuseks, et žürii otsustab. Tuli jackpot - disklahv :)

Tore oli tõdeda, et kõik, kes sellest kuulsid, arvasid, et see on natuke julm karistus, aga reeglid on reeglid. Mind see otseselt ei muserdanudki, pigem oli asi humoorikas. Pealegi oli segaste üldvõit meil juba enne etappi käes, sest esikoha põhiohustaja starti ei tulnud. Üldarvestuses 6 seast poleks me nagunii välja langenud. Ja tegelikult saime nüüd hoopis 4nda koha, kui oleks tulemus arvesse läinud, siis oleksime 5ndad olnud, vist.

Lihtsalt natuke tobe on pingutada pea 4 tundi ja siis su tulemus ei lähe arvesse. Eriti veel, kui see eksimus on tehtud juba 35. minutil. Aga lõpptulemust arvestades oligi see meie jaoks soodsam otsus, nii et lõpp hea, kõik hea.

Antud algkoosseisu viimane pilt, oli ütlemata toredad hooajad, kordumatud elamused ja emotsioonid, aitäh! Foto: xdream FB

Korraldajate video kokkuvõte: https://www.youtube.com/watch?v=yPFmhp4GsLc

Lõpp hea, kõik hea/Tibusid loetakse finišis

Kärstnas toimunud öisel etapil toimis kõik hästi, kuni ühe jooksu punktini, mida me lihtsalt ei suutnud sellest pimedast metsast leida. Meeletu tiirutamine ja lõpuks oli meile Jaaguga asjast nii villand, et istusime langenud puule ja otsustasime katkestada. Aga kuidas sa katkestad, kui sa ei tea, kus sa oled ja Arne ei olnud ka katkestamise poolt. Õnneks kuskilt ilmuski lõpuks välja üks võistkond ja kuna neil oli sama punktivõtt käsil ja nemad arvasid teadvat, kus nad asuvad, liitusime nendega ja peagi oligi punkt leitud. Loomulikult arvasime, et oleme kuskil viimase kolmandiku seas, kuid vahetusalasse tagasijõudes teatati, et oleme hoopiski üldi 6ndad. Ja kui me veel suhteliselt võistluse lõpu poole kanuus Jaaku oodates saime teada, et usutavasti oleme üldsegi esimesed, sest eespool polnud kedagi, kes kõik punktid oleks üles leidnud ja olime neil piisavalt lähedal, et saadav trahv kukutab kõik meist tahapoole, tundus see suisa koomiline, sest tegelikult me plaanisime ju katkestada. Loomulikult tookord me üldarvestuse esikohta ei saanud, sest mängu toodi nüüdseks kurikuulsuse saavutanud excel :)
Taoline lootusetu punktijaht toimus Orissaare öises etapis Muhu väina kõrkjates, kus ühe jaama leidmine võttis nii meeletult aega ja kui lõpuks selle hea-küll-lähme-vaatame-veel-seda-soppi juurest ikkagi kätte saime ja vahetusalas kuulsime, et oleme üldis 3ndad, siis tuli üle küsida, et on see ikka kindel, et äkki jäi mõni tiim märkamata, sest me olime enam kui kindlad, et kõik on juba ammu kanuutamise lõpetanud. Aga keeruline on mitte märgata, kui kanuusid lihtsalt rohkem ei ole merelt tagasi tulnud :)
Ehk siis meil peaks olema piisavalt näiteid ja kogemust minevikust mõistmaks, et öös juhtub asju ja mitte ainult meiega. Pannjärve öise etapi võib liigitada samasse kategooriasse.

Mõni hetk enne starti. Foto: Meelis Toom

Nagu sellel hooajal juba traditsiooniks, siis startisime taaskord jooksuga, seekord kell 22:20. Kuna A-rada oli startinud samasse suunda, siis kõige metsikumates kohtades oli piisav võsamurdmine tehtud, mistõttu ei hakatud punkti ringiga lähenema, vaid ikka otse jälgede järgi. Iseenesest tuli piisavalt tähelepanelik olla, et mitte jalga nikastada. Samas selline maastik ja järjekorras liikumine hoiab tempo mõnusalt madala, mistõttu ei jookse end kohe punasesse.

Jooksule järgnes lühemat sorti rattasõit, millest algas kergelt meie allakäik. Esimese põntsu andis minu ratas, kui kett suhteliselt kohe rattaetapi alguses maha tuli. Kuna mul on eelmise sajandi ratas vist lausa originaaljuppidega, siis aeg-ajalt keti mahatulek on tavaline ja selle "remontimises" olen juba meister. Aga seekord oli nii hästi läinud, et kett oli teinud suisa kaks tiiru ümber pedaali ja veel nii tugevasti, et minu näpujõust jäi selle lahti saamiseks väheks. Kui oleksin tüüpiliselt üksi remontima jäänud, siis arvatavasti oleks seal meie võistlus ka lõppenud; käe ulatuses olnud kivi näis eriti hea lahendus pinge vabastamiseks. Õnneks jäi Jaak mind siiski ootama ja lahendas probleemi mõistlikumalt :)

Kui me lõpuks ratta korda saime ja ujuma jõudsime, siis oli juba suuremat sorti supelung käimas. Järve valik oli priima, distants piisav. Keegi meist vesti ei kasutanud, kuigi Jaagule lihtsalt ei meeldi ujuda, mina olen keskpärane konnaharrastaja ja ega tegelikult ei näinud ega polnud meeles ka uurida, kas ja kust vesti saab.

Ujumisele järgnenud eraldi jooksuetapp algas korraliku segadusega. Nägime, et eespool toimub grupeerimine ja üritasime end sinna kaasa saada. Koos on lihtsam, eriti pimedas metsas. Kuigi Arne pani kohe ühele grupile järgi, rääkisime kiirelt Jaaguga läbi, kes midagi võtab. Leppisime kokku, et Jaak võtab A, mina C ja Arne B punktid. Kuna B ja C jäid suhteliselt ühte suunda ja sinnapoole oli ka Arne läinud, siis hakkasin kahtlustama, et äkki ta läheb hoopis C-d võtma ja nii ma seal metsa vahel karjusin "ARNE!!! ARNE!!!" Õnneks oli kas piisavalt väike vahe või mina vali ja mets vaikne, igal juhul saime kontakti ja selguski, et ta jookseb C poole. Tahtsin ta küll ikkagi B poole saata, kuid siis selgus tõsiasi, et tal jäi pealamp ratta juurde. Kuna mulle oli külge haakinud üks tüüp, kui kuulis, et ma C jahile lähen, siis saatsin hoopis Arne koos temaga C punkte noppima.
Suhteliselt ootamatult ilmus kuskilt välja ex-kolleeg, keda samuti huvitasid B punktid ning asusime koos jahile. Kui tagasi vahetusalalähistele hakkasime jõudma, ütles ta üllatusega ühe vastujooksja kohta, et kuule, see on ju teie mees. Tuli välja, et Arnel oli esimene punkt võtmata jäänud (sel ajal kui me B ja C-d jaotasime, oli eesjooksnud punt punkti võtnud ja Arnele väitnud, et seal punkti polnud; loodetavasti mõisteti tema küsimust valesti või siis tõesti oli tegemist sihiliku vassimisega, mida paraku siiski aeg-ajalt ette tuleb) ja nii ta läks uuele tiirule, seekord lambiga ja vist päris üksi. Kohe pärast jutuajamist tuli juba vastu ka taas ratta selga naasnud Areal sega ehk siis bye-bye võimalik esikoht.

Jaak oli oma jooksult küll tagasi, aga polnud kursis, et Arne läks uuele tiirule. Kuigi stardist oli möödas ainult 1h 20min ja ma kergelt lõõpisin, et noh, äkki teistel veab ka miskit viltu, siis usutavasti tõdesime mõlemad, et see rong on nüüd läinud.

Sealt edasi kulges meie etteaste pigem nautlevas tempos. Rajameister oli heas koguses vahelduvalt ratast ja jooksu miksinud, mistõttu ei tekkinud ei ühest ega teisest küllastust. Samuti oli metsaalune mõnusalt joostav ja rattavalikutel võtsime küll võib olla pikemad, kuid kindlamad valikud. Eks oma kaalukausi andis ka eelinfona välja hõigatud RMK panus raja raskendamisel.
Üpriski rattaetapi lõpus enne lisaülesannet küsis Jaak meilt ühe vastutulnud tiimi kohta, et kas see polnud mitte Areal sega tiim. Kuna minu valgustus oli taaskord totaalne seasilm, siis ma kindel polnud, kuid siiski pigem arvasin, et vast nägi numbrit valesti ja riietus lihtsalt sarnane, nemad peaks ju meist ikka eespool olema.

Lisaülesandeks tuli seekord lahendada sudoku ülesehitusele sarnane "Telkimine privaatselt puude all" ülesanne. Üldiselt mulle sellised ülesanded sümpatiseerivad, aga kui pulss üleval, keskendumine null, siis on paras katsumus, et maha rahuneda ja fookus paika saada. Kui meil Arnega hakkas ülesanne juba enam-vähem lahenema, saabus minu üllatuseks alles Areal sega tiim mitte polnudki juba kuuvalgel kanuusõitu nautimas.

Kanuu on meil üldiselt nii valges kui ka pimedas hästi läinud, nii ka see kord. Punkte noppis Jaak, ja väga edukalt, mistõttu saime päris mitu tiimi kätte. Kõik punktid võtsime koos kanuuga ehk Jaak kuskil lisa jooksuotsi ei teinud.

Veest tulime välja üksinda, kuid rattasõitu alustades nägime, et väikese vahega liiguvad meie ees Rae Rebijad. Tõstsime veidike tempot ja varsti olidki nad käes. Jaak tegi ettepaneku mitte mööduda, vaid nende tempos liikuda. Usutavasti oli see mõistlik otsus, sest väljas oli veel pime ja Rae tiimis on kõik orienteerujad ning viimases jooksus puhtalt reljeefi järgi orienteerudes tuleb selline seltskond kasuks.

Otseselt keegi tagant tulijatest meid kätte ei saanud, aga ilmselge lähenemine toimus küll. Reljeefi jooksus tegime väikese vea, kui punktist 28 plaanisime järgmiseks võtta 29, aga kaldusime liiga vasakule ja leidsime end punkti 30 juurest. 29 ja 32 saime paremini kätte ja kiirelt tagasi rattasse. Saavutasime ka kerge edumaa Rae tiimi ees, lisaks tõstsime rattatempot, sest lõpuni oli jäänud ~3km + lisaülesanne.

Viimases rattaetapis tuli veel leida järve äärest neeme punkt, mis andis ilmselge eelise jälitajatele, nii et lisaks Rae tiimile sai veel üks tiim meid kätte. Lisaülesandesse, kus üks tiimiliige pidi rakmetes trossi mööda vette punkti järgi laskuma, jõudsime kõik suhteliselt koos. Igaks juhuks sõitsin ma vahepeal finišile lähemale, et kui see meestevägi sealt kihutama hakkab, siis ei jää ma päris viimaseks :) Õnneks oli aga Jaak piisavalt nobe ja poisid tulid uhkes üksinduses. Kell oli 4:53.

Ma usun, et nii rahul ühe võistlusega pole meist keegi ammu olnud ja kui saime teada, et trahve pole, segastes oleme esimesed ja üldarvestuses lausa neljandad, siis paremat tulemust sellel päeval oleks olnud patt tahta. Eespool ainult noorsportlaste tiimid ja arvestades, kuidas meil võistlus algas ja et Jaak kordagi rattatrenni polnud teinud ja Arne teda kummiga vedas, siis olime oma tulemuse üle uhked - me mitte ei jäänud neljandaks, vaid saavutasime neljanda koha ;)

Foto: Meelis Toom

Korraldajate video kokkuvõtte: https://www.youtube.com/watch?v=0ThnoDKm-oo

Kaos kuubis?!?

Oi pele, mis see nüüd oli??? Tartu etappi ootasin küll kerge ootusärevusega, aga poleks arvanud, et sellest selline üritus tuleb.

Juba stardis aeti pea korralikult sassi. Peale esimest punktivõttu tuli lahendada lisaülesanne - leida ovaaliga märgitud ala seast garaažiuste summa. Kiiruga lugedes jäi märkamata kõige olulisem nüanss ning esimesed mõned sajad meetrid jooksin korralikus hämmingus - neid garaaže on seal ju meeletult, kuidas me need kõik kokku loeme. Õnneks tuli varsti arusaam, et üles tuleb otsida punaselt märgitud garaažid ja ainult nende uksed kokku lugeda. Uh, asi läks kordades lihtsamaks...Kuni meenus, et Arne on meil värvipime ja ta ju neid hooneid sealt kaardilt ei erista. Kuna liikusime koos Soosambla ja Rae Rebijatega ning esimestel samuti värvipime pundis, siis otsustusime koopereeruda ning tegime uued tiimid. Kuigi mul ametlikult värvipimedaid punti ei sattunud, tahtsid uued liikmed esimese punase ristküliku vahele jätta, kuid õnneks sain õigel ajal jaole ja kõik laabus kenasti. Uksed loetud, jõudsime järgi oma teisele tiimile ja kogunemisalasse jõudsime üsna esimeste seas. Kolmandat satsi tuli üllatavalt kaua oodata, päris mitmed olid juba lahkunud, kuni nad lõpuks saabusid. Mitmekordne arvutustulemus andis kokku summaks 202 ja punkt kirja.

Järgnes rattaetapp, millel esialgu polnud väga vigagi; suhteliselt ruttu viidi meid linnast loodusesse. Antud rajalõiku jäi ka kogu etapi visuaalselt minu lemmikpunkt - nr 11 (41), viimane punkt enne rattarallit. Kahjuks ühtegi fotograafi sinna ei jõudnud, aga punkti jõudes oli mõnusalt ilus vaatepilt liivaküngastele, mille harjal tol hetkel just üks tiim jooksis.
Ja siit edasi läks asi seikluseks - algas rattaralli. Uh, kuidas mulle üldse see asi ei meeldi. Nikerdamist nii palju ja eksimisoht piisavalt suur. Meid oli koos vist vähemalt 5-6 tiimi ja keegi juba künka otsas tegi valjuhäälse avalduse, et laske nüüd Raul ette. Algus oli paljulubav, kuid asi muutus mingi hetk Mehed ei nuta sketšiks, kus seltskond arste sanatooriumi trepil edasi-tagasi üles-alla käivad. Vot täpselt niimoodi ka meie mass liikus. Olime vältimas auringi tegemist, kui vastu tuli oranž The North Face/Sportland tiim, mille peale arvati ka, et ikka tuleb teisele poole sõita ja keerasime ka otsa ringi. Sõitsime nö originaal ralli teed pidi, kuni mõttepausi pidavatele oranžidele järgi jõudsime. Siis nad leidsid, et ikka on õigem tagasi minna, me jäime mõtlema, vähemalt üritasime aru saada, kus me üldse oleme. Enam ei mäletagi, kas me ka korra tagasi läksime, igal juhul jõudis ühel hetkel mingi tiim järgi ja koos läksime uhkele autiirule. Sai seal majade vahel ka üks edasi-tagasi tupiku ots tehtud.

Kui taas tuttavale teele jõudsime, oli rahvast juba kordades rohkem liikumas. Kui lõpuks jõudsime kauaotsitud punkti (vaheaegade järgi kulus meil selleks kõigest 60min :)), oli rahvast nagu murdu. Selgus, et seal on juba kõik risti-rästi läbi sõidetud, kuid punkti ei ole leitud. Ei teagi, kas keegi helistas lõpuks korraldajatele või imbus kuskilt massist info, et punktist on järgi ainult tross ja muu osa on keegi endaga kaasa viinud. Ma olen aastast 2004 sügis xdreamil osalenud, kuid minu meelest pole varasemalt kordagi punkti ära varastatud. Meile oli see tegelikult rõõmustav uudis, sest kui punkti ei ole, siis punkti jõudmise ja punktist mineku etapiaeg võetakse lõpuajast maha. Loogish!

Kuigi kaardi järgi läks veel rattaralli edasi, lõpetati see jama ning korraldati "Roheliste rattamatk vol. 2" Vasula järve äärde. Paraku polnud selle leidmine kõige lihtsam ning mingi tee juures otsustasime taaskord Soosambla ja Rae Rebijatega pundistuda ning kuhugi metsateed pidi minna. Iseenesest oli suund õige, kuid jõudsime lõuna asemel põhja poolsesse järve otsa. Kena ragistamine ratas seljas järveäärses võsas, kuni lõpuks teele välja murdsime. Loomulikult oli see "otsetee" üsnagi vale otsus, sest kogu rattamatka seltskond oli juba punkti jagu meist ees. Aga kuna eelmine punkt oli puudu, siis ei olnud sellest hullu midagi - see aeg nagunii arvesse ei lähe.

Ülejäänud rattaetapp oli suhteliselt kimamine väikeste haakidega metsavahele. Palju emotsiooni tekitas 300m valesti paigutatud kurikuulus pajupuu punkt, kus A-raja esiotsa tiimi üks liige suisa sajatas "Laske veel algajaid planeerima!" Muig :) Jaak käsutas kiirelt edasi, sest olime jõudnud kannule oma põhirivaalile. Koos jõudsimegi vahetusalasse, kus tegelikult toimus hajutus. Arne juba jooksis teistele järgi, kui ma hõikasin Jaagule, et meil tuleb ju kanuu. Järgnes tüüpiline küsimus: "Britt, oled sa kindel?" Õnneks olin kindel ja suutsin ka Jaagu ära veenda ning hõikasime Arne tagasi. Kanuus läksime kõige pealt vastuvoolu (67, 120, 121) ning punkte noppis seekord Arne. Alumisi punkte läks mingite segaste asjaolude tõttu ta jala võtma. St punkti 75 randusime juba vastaskaldale ja sealt ta kihutas edasi 76 poole. Kui esialgu tundus see võib olla on tõesti hea mõte, siis oma 7min hiljem muutusin kärsituks ja 3min hiljem olin suhteliselt meeleheitel ja veendunud, et sai väga vale otsus tehtud. Jaak aga muudkui chillis ja soovitas rahulikult ilma nautida. Juba tuligi üks tiim kanuuga tagasi (nad on ka eriti osavad kanuutajad), kuid Arnet ikka veel ei paistnud. Õnneks ei pidanud siiski enam pikalt ootama ning sai vahetusse sõidetud.

Jooksuetapp oli aeg-ajalt kergelt Tallinna teisipäevaku moodi, kus hilisematel alustajatel jääb üle ainult õige sissetrambitud tee leida, mis siiski ei tähenda, et puusse ei või panna. See oli ka vist kõige-kõige porisem rajaosa, ikka kohe poole sääreni mudas. Siinkohal kiitus rajameistrile, et kena kraavike oli lõppu sätitud, sai tossud puhtaks.

Meie põhirivaal, Areal segatiim, oli teise kaardiga ehk kui meie jooksime, siis nemad kanuutasid. Hoolimata hajutusest olime nii täpsed, et viimasele rattaetapile läksime taas koos. Üsnagi ebamugav ja rutiinne sõit tugevas külg vastutuules. Ühe vea tegime punkti 36 minekuga, kus üks tee liiga vara alla keerasime ning suurema ajakulu tekitasime luugialuse punkti otsimisega. Seal olles jõudis meile väga mitu tiimi järgi, kellega võtsime koos punktid 41 ja 42 Rauli vedamisel. Ruttu ratta selga, punkt laevalt ja kiire etapivahetus rattaalas.

Lõpuni oli veel jäänud ~1km jooksu ning 2 lisaülesannet. Jaagul oli kindel plaan, et viimasesse lisaülesandesse peame liidritena jõudma. Paraku läks meil esimeses lisaülesandes konkurentidest nõks kauem aega. Seal tuli ühel trossil jõkke sõita, meil tegi seda Jaak, ning teisel köisredelist kaarsillalt alla ronida, oma 30m ujuda ning võrkupidi kaldale ronida. Kui Jaak oligi nobedam, siis Arnel läks veidi rohkem aega ja nii jõudsime torni teistena. Loomulikult suutsin ma veel lõpus meid keelualasse vedada, kus õnneks üks jubalõpetanud tiim meid sellest teavitas. Kiirelt tagasi Raekoja platsile ja torni otsa ja finishisse. Tehtud! Lõpuaeg 5h 22min, kilomeetreid 60 kanti.

Mina olin juba raja peal unustanud, et Areal meist erineva garaaži punkti võttis, kuid Jaagul oli meeles ja enam kui kindel, et meil on õige. Nii oligi, nemad said 15min trahvi, mis tõstis meid ettepoole. Samas ei olnud veel teada, mis ajad tulevad siis, kui need excelist läbi lastakse. Kui lõpuks tulemusi nägime, siis olime väga meeldivalt üllatunud, et platseerusime üldarvestuses 3ndale kohale ja segaste I koht oli kirss tordil. Milline tulemus! Ükskord soosib excel ka meid või siis olime tõesti seekord päriselt ka tugevad, sest väidetavalt õnn soosib tugevamaid :) Hurraa!!!

Foto: Meelis Toom

Korraldajate video kokkuvõte: https://www.youtube.com/watch?v=DE7AuCbri9I

Porikäkid Viimsis

Nagu juba varasemalt välja hõigati, et tuleb suurepärane sprindirada ja meenutamisväärsed elamused, siis tuleb tõdeda, et rajameister oli tõesti suutnud tõesti sellelt esmapilgul väikeselt alalt välja võluda parimad palad ja üpriski vahelduva etapi teha.

Kui uus aasta tähendab ikka muudatusi või uuendusi, siis meie tiim jätkas vanaviisi:

- eelmisel hooajal kerge kiusu alla sattunud rattavarustus on meil jätkuvalt Jaaguga vanakoolikas:

West meets east: vasakul minu eelmise sajandi ratas, paremal Arne paari aasta tagune

- Arne ja Jaak kordamööda tuunivad end enne starti; vahel lihtsalt üritavad korraga üksteist oma vigastustega üle trumbata:

Jaagu professionaalne hooldus enne starti, tavaliselt tuleb ise teipida

- trennitegemise vajadusest pole keegi meist/neist samuti õppinud. Kui mina jõudsin kaks korda rattaga sõitma (õues oli lihtsalt nii külm ja tuuline kogu aeg), siis nemad vist suisa ühe korra ja mõned korrad jõudsime kõik kaardiga metsa alla. Jooksuga on asi natukene positiivsem, vähemalt minu puhul :)

Ahjaa, tegelikult üks muudatus siiski on. Nüüdsest kutsume oma veterani uue tiitli vääriliselt - Vanaisa.

Eelmise aasta tulemustele vastavalt saime stardinumbriks kergelt hirmuäravata 203 ning käele jälitusseadme, tulemust saab näha siit: http://sportrec.eu/ui/#1ajbslf

Aeg heita soojendusdress.

Startisime joostes ja täpselt 3min ja 45sek peale avapauku olin juba pahkluuni poris ja mõnedkümned meetrid hiljem käperdasin libeduse tõttu tõusust üles, nice. Kuna ilm oli minu jaoks riietumiseks piisavalt keeruline (rattaga ja kanuuga on alati külmem, vihma ka sajab), siis hoolimata, et valisin kileka asemel märja, kuid soojahoidva riietuse, oli meeletult palav. Ilmselge üleriietus jooksmiseks. Samas, need mehed (võib olla oli ka mõni naine), kes paljaste käte või säärtega läksid, siis peale kanuud nende nahas ei oleks tahtnud küll olla. Jooks ise oli kergelt raskemapoolne, sest tempo tundus kõrge ning maastikuks pakuti valdavalt ebatasast põllupealset. Minu jaoks ebameeldiv. Õnneks tuli kohe ratas ja siis läks asi paremaks, ka lukud tuli taas kinni tõmmata.

Järgnev rattaetapp oli vist kogu võistluse kõige raskem rajalõik. Sellist savi-muda kitti pole ammu kohanud. Eks vihmane ilm lisas oma boonuse, mis tegi selle jama eriti külgehaakuvaks ja maastik oli samuti korralik kuumaastik. Kui alguses sai ratast enam-vähem käe kõrval lükata, siis mingi hetk muutus velo raskeks ja üldse ei tahtnud edasi liikuda. Peale kerget vaatlust avastasin, et esikahvel oli seda jama täiesti täis ja ratas niimoodi kinni kiilunud, et ei jäänud muud üle, kui see selga võtta ja edasi vudida. Loomulikult oli seda kitti tossude alla tonnide viisi kogunenud, mistõttu üldjuhul väga hästi toimival Speedcrossi tald oli sama slick kui asfladi jooksususs.

Kui ma lõpuks vahetusalasse jõudsin, kus Arne ja Jaak mind juba ootasid, sain viimaselt korralduse ratas temale anda ja minna võtma C varianti. Läheks küll, aga kus me oleme? Kuna rajameister oli sealsamas, siis ei tihanud päris nii küsida ja küsisin millegipärast et kas punkt 34 :))) Loomulikult olime sellest punktist veel väga kaugel, kuid õnneks leidsin õige kaardi üles ja sain lokatsiooni paika. Punktid käes, tagasi ratta peale. Paraku tuli sama teed pidi ka tagasi minna, nii et sai veel mõnusalt ratast tassida. Kuna vastu tuli palju rahvast ning vähemalt pooled neist ilma rattata, siis tekkis küsimus, et kas vahetusalasse, kus ei jätku rattasõit, peab jõudma koos rattaga või pole see oluline. Antud kohas oleks see suur mugavus ja kindlasti ka ajavõit olnud. Esiotsa tiimidest vist siiski kõik käisid vahetusalas truult rattaga.

Esimene suurem apsakas tuli järgmise punkti (nr 10) võtmisel, kui kaldusime metsa minnes liiga paremale ning kulutasime üpriski palju aega õige koha leidmisele. Tagasi kiirelt ratta peale ja suund kanuusse. Tee peal tekitasid väikese segaduse esimesed tiimid, kellel polnud järgmine etapp mitte kanuu, vaid valikuga rattaetapp. Toimus lubatud hajutus.

Kruusateel sõites sai nii poriseks, et vahepeal tuli suida üks silm kinni sõita, sest seda pori lendas igale poole, no ja nii sopane pole ikka väga ammu olnud. Pärast oli lausa lust sõita asfaldil eessõitja tagarattas, sest sealt pritsis vähe puhtamat vett näkku :)

Arne! Tule juba!

Järgmine etapp oli kanuu, mis on meil enamasti hästi läinud ja nii ka seekord. Ega suurt orienteerumiskunsti siin vaja ei olnudki, tuli lihtsalt tööd teha ning rattarada planeerida. Olles äsja sealkandis orienteerimas käinud, teadsime, et metsast läbi ei murra ja rannikuäärne tee on üpris aeglaselt sõidetav. Lõpptulemusena otsustasime võtta 43, 46, 44 ja 47. Tagant järgi targutades oleks võinud alustada kaugeimast, vähem rapsimist.

Et ratas liiga üksluiseks ei muutu, mida varasemalt on rajameistritele ette heidetud, siis seekord oli neid väikseid jooksusutsakaid mõnusalt sisse poogitud. 

Üks punkt nägi ette Pandju saarele jooksmist; ma olin tegelikult kergelt üllatunud, et päris lõpuni ei pidanudki jooksma. Teine mahajäetud hoones punkti leidmist, mis tegelikult oleks võinud olla huvitavamalt lahendatud. Hetkel oli tegemist puhtalt õnnega, et kellel joppab õigem teeots valida. Meie paraku suutsime enne terve hoone läbi kammida, kui lõpuks õige korridori ja toa üles leidsime. Oli küll materjali, et sellest tõesti Patarei taoline mõistatus või mingi kohustuslik liikumine/takistusrada kokku panna.

Hoone väljast.

Hoone seest.

Olles kaotanud paarid kohad üldarvestuses, tuli rattast võtta viimane. Kui esmapilgul kiirelt kaardilt vaadates näis, et on puhtalt asfald, siis rõõmustasin taaskord liiga rutakalt. Pool maad tuli sõita jällegi ebamäärasel künklikul rajal, kus suutsin selle aasta esimese korraliku kukkumise teha. Õnneks tempo ei olnud suur ja palju polnud seda teed veel jäänud, kui äkki pedaal vms mingi kännunuka taha kinni jäi ja rattaga mind pikali tõmbas. Kukkusin täpselt lenksu osta peale vasaku õla-kaenlaaluse kohaga, mille peale tagant tulnud tiim abivalmilt küsis "Kas kõik on korras?" ja kuna ma tõesti olin juba kuri selle raja peale, siis said nad vastuseks "Aarghhh, ma vihkan seda rada!!!" :))) Siiski läks kõik hästi ja sain kohe edasi sõita. Hiljem on nüüd kukkumine siiski tunda andnud. 

Sealt edasi läks edasi ainult paremini. Ratta vahetusala oli kohe-kohe tulemas ja järgnes viimane jooksuetapp väikeste lisadega, milleks kõige pealt oli Viimsi RMK looduskeskuses 6-le küsimusele vastuse leidmine "Metsas on väge!" püsinäituselt. Saime variandi C ja igaüks sai 2 küsimust. Kiirelt hinnates tundus täitsa huvitav näitus olevat ja ma tõesti loodan, et peale seda meeletut rahvamassi, kes paaniliselt vastuseid otsides muudkui neid sahtleid jms vidinaid näppisid, jäi näitus ka terveks. Iga vale või puuduva vastuse eest tuli saagida palgilt üks ketas. Me kulutasime küll päris palju aega vastuste otsimisele, kuid pääsesime saagimata ning kokkuvõttes oli vist siiski see ajakulu mõistlik. Väike segadus tekkis ka kohtunikul, sest meie lipikule oli kirja pandud 6, mille peale ta imestas, et me peame 6 ketast saagima :) Üritasime siis selgeks teha, et ei, see on õigete vastuste arv, et kõik läks täppi, siis veidi aja peale sai aru ja lasi meid minema. Võib olla oli siis korraldus nii, et trahvide arv märgitakse lipikule mitte õigete arv.

Teine lisa oli taaskord hoonest punkti leidmine. Seekord tegime Soosambla tiimiga koostööd, kellele jõudsime järgi ja üheskoos leidsime punktid kiiresti üles. Kaks sellist loto ülesannet sprindi puhul tundub liiast, liiga suur õnne osakaal; niigi lühike rada ja iga minut, eksimus on arvel.

Kolmanda lisa üle oli vist rajameister kõige uhkem. Ma ei kujuta ette, kuidas sellisele mõttele tullakse; et vaatad ringi ja mõtled, mida veel teha ja siis äkki jääb ette kanalisatsiooni toru ava ja voila! Igal juhul ootas meid kõlakate kohaselt ~220m torus roomamist, kägarkõndi või mida keegi harrastas. 

Toru algus.

Kuigi oli juba kerge väsimus jalgades, siis aeg-ajalt panin selja vastu ülemist äärt ja sain enam-vähem sirgemate jalgadega edasi vudida, kui väsisin, siis lasin edasi käpuli. Ja nii korda mööda. Kuna torusse läksin esimesena, siis kartsin, et olen tempo kinnihoidja, kuid 2/3 peal jõudsime ühele tiimile järgi ja tatsasime nende sabas edasi. Toru ise oli uus ja puhas, kottpime ja näis lõputu. Olgugi, et vahepeal oli 2 võimalust torust väljumiseks, oli rajameister ikka mõnuga edasi pannud. Vähemalt, kes vajasid, said seal end sirutada või teisi mööda lasta. 1/3 peal võtsin välja pealambi, et natukenegi näha, pikalt seda toru veel on või kui kaugel eespool ollakse. Selline pikkus tuli küll üllatusena. Õnneks meil ummikuid ei olnud ja seega ka räägitud õhupuudust ei tekkinud.

Toru lõpp.

Torust väljudes oli vaja veel noppida mõned punktid, teha lisaülesanne ja spurtida finišisse. Kuigi olime veel ühele tiimile järgi jõudnud ja neil üks liige oli krampides, siis mööda neist ei saanud, sest Arnele toru kõige paremini ei mõjunud; on ta meil ju kõige pikem ja kägarkõnd võttis jala päris läbi. Seega pidasime võistlust Soosamblaga 5ndale kohale. Lisaülesandes panime taaskord Jaagu tanki ja Arnega julgestasime teda. Seekord olime edukamad kui Haapsalus ja saimegi Soosambla ees edu sisse ning jõudsime mõned sekundid enne neid lõpetada kohtadega sega II ja üldarvestuses 5. Rajal viibisime 3h ja 3min; kilomeetreid umbes 34.

Kui eelmine aasta tegime hooaja ilma trahvideta, siis lõpuprotokolli vaadates ilutses meie võistkonna juures +15min trahvi. Segastes kohta ei kaotanud, küll aga üldarvestuses (5 >> 8). Selgus, et Arne oli võtmata jätnud punkti 60 (esimese). Kuna mulle tundus 15min ilmselge ülekohus peale sellist pingutust, siis uurisin kaardilt, et mis punkt see 60 on ja kui nägin selgitust "Vahetusala", siis hakkas koitma mingi reegel, et kuskil pidi ju ainult 5min saama ja vahetusala tundub kõige mõistlikum. Tegime järelpärimise ning saimegi 15min asemel ainult 5min trahvi. Nii tõusime üldarvestuses 6. ja ühe koha kaotus enam tuska ei tekitanud. Lõpp hea, kõik hea :)

Kui paljud on maininud, et Viimsi etapist räägitakse edaspidi kui toruetapp, siis minule see toru nii suurt muljet vist ei avaldanud, sest see ei tule esimese asjana meelde, vaid pigem just see sopp ja pori. Võib olla, kui oleks ka pidanud torus ootama teiste järgi ja tajuma, kuidas õhku jääb vähemaks, siis mäletaks seda paremini. Hetke emotsioonina on ikkagi rohkem meeles, et sellise porikäkina pole ammu lõpetanud. Mitte et mulle see pori ja need keerukamad rattateed meeldiks, aga need tekitavad rohkem seikluse tunde.

Järgmine kord siis 7. juunil Tartus, näis millega Juhan meid kostitab.

Pildilt ei paistagi nii porised.

NB! Pildid, kus on peal tekst, on teinud Meelis Toom.

Teekond Vasaloppeti medalini

Kõik sai alguse sellest, kui mingite asjaolude tõttu sai eesmärgiks võetud, et tolle aasta (aasta oli siis 2013) Tartu Maratonile tuleb minna ja sõita alla 4h. Osalemissoov tekkis eelkõige sellest, et korrigeerimist vajas varasem lõpuaeg, mis oli ilmselgelt liiga suur number minu spordisaavutuste CV-s.

Ettevalmistused kujunesid eeskujulikult, samuti oli kogu sõit väga mõnus ja kerge ja lõpujoongi tuli ootamatult ruttu. Oleks tahtnud veel sõita, veel vastutulevaid skalpe noppida. Aga seekord sai lõbu läbi ja pani mõtlema pikemate distantside peale ja kuna ma polnud ainus, kellel mõlkus mõttes Vasaloppeti läbimine, saigi asi konrkeetsemalt plaani võetud.

Tagant järgi võib öelda, et Vasaloppetil osalemine on mitme etapiline. Kõige nobedam tuleb hoopiski olla kohe alguses ehk siis, kui toimub registreerimine. Kuigi too aasta oli ka uus läbimüügi kiirusrekord, toimus asi siiski mõnedkümned minutid kauem kui praegu. Kalendrit vaadates tuli tõdeda, et sel hetkel, kui peaks arvuti ees istuma ja klaviatuuri klõbistama, olen hoopis vallutamas elu kõrgeimaid meetreid ja levialast vägagi kaugel, ammugi siis internetti jagatakse. Õnneks leidus üks hea inimene, kes oli nõus teiste regamise enda peale võtma ja võis rahumeeli seljakoti selga panna.

Thorong-La Pass 5416m, Nepal

Et kõik liiga ilus poleks selguski, et puhtalt headusest ei piisa, peab ka õnne jms oskusi olema, et Vasaloppetil registreeritud saaks. Käiku tuli võtta plaan B - tuleb kasutada tutvusi ja küsida sealt kaudu. Sügisel hakkasin uurima, et kas ja kuidas on siis võimalik ikkagi starti saada. Tuleb tunnistada, et seekord ei aidanud ka tutvustest, huvilisi oli teisigi ja kohti nappis. Rootsikeelsetest foorumitest ka suurt abi ei olnud, tehingud tehti taaskord nobedasti ja ega väga suure hurraaga võõrkeelsest keskkonnast piletit tahtnud ostagi. Kui üldiselt ei anna ma kergekäeliselt alla, siis hakkasin vaikselt harjutama mõttega, et juubelimaraton tuleb vahele jätta, lihtsalt ei ole stardikohta. Aeg tiksus ja lootus vähenes. 

Et olukorda veel ärevamaks teha, sain sel hetkel hoopis teistest mastist alternatiivpakkumise - veebruaris 3 nädalat päikest ja puhkust ja elu-on-lill. Ja loomulikult pidi otsustama kohe. Ilmselgelt olin kimbatuses, sest pakkumine oli ahvatlev, samas polnud veel suutnud leppida, et ei pääse Vasaloppetile ja lootsin väiksele imele, et äkki kuskilt ikkagi saab. Kaalusin nii ja naa ning lõpuks ikkagi raske südamega nõustusin. Endale seletasin, et vähemalt üks on olemas ja kui tuleb ka maratoni pilet, siis vaatab edasi, kuidas teeb.

2 nädalat hiljem tuli telefonikõne - "Mul on sulle koht pakkuda - stardikoht, transport, majutus, kõik jutud, oled jätkuvalt huviline?" Eem...kuidas palun? Jaa, loomulikult. Oi kurja, mul on ju vahetult enne 3 nädalat päikest... Sõjas emotsioon vs kaine mõistus jäi seekord peale vist ikkagi esimene, sest võtsin ka antud pakkumise vastu.

Nüüd ei jäänud muud üle kui meeletult suusatada. Paraku oli ilmataadil teised plaanid ning lumega äärmiselt kitsi. Suurem suusasõit hakkas alles jaanuaris, mistõttu kaalusin juba soojareisist loobumist, et ikkagi rohkem kilomeetreid koguda. Detsembriga oli kirjas tubli 60km. Ma usun, et paljud ei sõida terve talve jooksul nii paljugi, kuid medaliga lõpetamiseks sellest ei piisa. Mida aeg edasi, seda veendunum olin, et puhkus tuleb vahele jätta ja lumest viimane võtta. Käisin isegi ekstra hommikuti sõitmas, mõnikord suisa nii, et rajatraktor ees ja mina järgi; õhtusel rajal lihtsalt ei kannatanud klassikat sõita. 

Maksimalistina ma ikkagi ei suutnud loobuda päikesest ja omast arust mõtlesin välja kavala plaani. Kuna räägitakse, et Vasaloppetil on vaja paaristõukeid, siis plaanisin end puhkuse ajal toonuses hoida jooksu ja ülekeha/käte treeninguga. Reisiseltsilised pidasid mind kergelt hulluks, kui mu plaanidest kuulsid ja mainisid, et üldiselt ikka puhkuse ajal puhatakse. Ju siis neil oli mõjuvõimsam sõna, igal juhul läks nii, et peale teist hommikujooksu ma rohkem ei treeninud. Öösel tabas mind eriti kehv enesetunne ja hommikul näitas termomeeter kehatemperatuuriks juba 39,6. Sellist numbrit polnud ma ammu näinud. Kuna meil oli pundis hambaarst, väikese preili ema ja kaine mõistus, siis komitee otsustas ühehäälselt, et treeningutega on ühel pool ja edasi tuleb puhata. Lõppeks suutsin ka olukorraga leppida ning otsustasin, et Vasaloppetile siiski lähen, kuid seekord naudin rada ja vaatan, mida pakutakse.

Ko Li Pe, Thailand, Sunrise Beach

Tagasi koju jõudsin täpselt nädal enne Rootsi sõitu ning ülejärgmisel päeval murdis mind taas palavik, seekord soliidsemate numbritega 37+ ning õnneks päevaks. Täpselt nädal enne suursõitu jätkasin suusatamisega ning selle ajaga jõudsin koguda tubli 60km.

Kuna lumega oli igal pool kehvad lood, siis oli kõigele lisaks veel väga reaalne oht, et maraton jäetakse liiga vesiste olude tõttu ära. Õnneks svenssonid olid tublid ja usinad ning suutsid kõige hullema ära hoida. Respekt!

Rootsi läksime neljapäeval Eesti Worldloppeti Klubi organiseeritud grupiga. Majutus oli Säleni läheduses Torgassis, kus üks terve maja oli meie kasutuses. Kokkuvõttes väga mugav elamine, isegi sellise suure pundiga. Üldse väga ladusalt ja mugavalt korraldatud väljasõit. Kui tavaliselt on ikka millegi kallal nuriseda, siis siin väga mitte. Soovitan.

Reedel käisime Moras stardinumbrite järgi. Kusjuures tasub kontrollida, kas sinu stardinumber asub Moras või Sälenis; meil oli rahval mõlemas ja nii sai mõlemad kohad läbi sõidetud. Üsna ajakulukas ettevõtmine. Minu esialgne stardigrupp oli vist 11, mis on ikka väga kaugel ja suure massi järgi. Targemad soovitasid küsida, kas ettepoole saab ja kui ma tõin mängu veel Tartu Maratoni 3:54 lõpuaja, siis tõsteti mind kenasti 6 gruppi ettepoole. Tasus pingutada :)
Kusjuures võib proovida ka Tartu Maratoni teatesõidu ajaga, üks tüüp sai niimoodi 6-ndasse gruppi. Kui enne arvasin, et nad kontrollivad seda tulemust (midagi nad seal arvutis tegid), siis peale teatesõidu juttu enam väga mitte :)
Laupäeval käisime taas Sälenis, tutvusime rajaga ja valisin suuska - kas minna sõitma vana või tuttuue suusaga; otsustasin vanade kasuks. Määrimisega tegeles vanameister Tilk, kes oli seekord 10ndat korda stardijoonel ja sai vastava teenetemärgi omanikuks.
Hommikul oli väga varajane äratus, korralik söök ja väljasõit juba kl 5:15. Kui poolel maal bussijuht rõõmustas (või mulle tundus nii), et seekord ei olegi nii hull liiklus, siis õige pea hakkasime liikuma teo sammul ja jõudsime vist 30min enne starti kohale. Hüvasti kohavalikud! Tuli leppida viimase reaga oma stardigrupis.
Veel tuli kiirelt otsustada, mis saab määrdega. Öösel oli ~10cm värsket lund sadanud ning paljud meie pundist tõmbasid määrde maha, mis õhtul alla panid. Kuna mul spets karestatud põhjaga suuska polnud, siis jätsin kliistri alles ja võtsin kaasa kaabitsa, et vajadusel põhi puhtaks tõmmata. Umbes 10min enne starti jõudsin täisvarustuses lõpuks oma positsioonile.

5. stardigrupi lõpp

Lõpuks kõlas kauaoodatud stardilähe. Mõnedkümned meetrid oli meeldivalt palju radu, kuid järjest vähemaks neid jäi. Ühel hetkel avastasin end sootuks värske lume pealt ja suusa all olev kliister haakus sekundiga. Rahvamass tuli tagant peale ja abivalmite kodanikena hakati mind lükkama, et ma ikka edasi liiguks. Aga kuidas sa liigud, kui sul pakib, korralikult. Stardisirge lõpus on hästi väike laskumine, mis oli piisavalt õudusunenägu sellise suusaga - suusk pakib, tahaks puhtaks tõmmata, samal ajal tuleb tagant mass peale ning lükkab sind seljast. Õnneks kõik laabus kenasti ja sain liikuma.

Järgmine katsumus oli kurikuulus starditõus, millest olin ka piisavalt jutte kuulnud. Soovitati olla stardis piisavalt nobe, siis on variant, et ei jää tõusul ummikusse. Endale ma nii nobe ei tundunud, aga tõusust sain küll üles täpselt sellise tempoga nagu soovisin. Suusasammust oli asi kaugel, lihtsalt tatsasin usinasti ja kogusin lund põhja alla. Tõusu lõpus tõmbasin põhjad lumest puhtaks ja sõit läks edasi.

Ma usun, et üldiselt on 5-6 rada ikka sissetõmmatud, kuid öine sadu oli kõik jäljed kinni sadanud ning esimesed professionaalid tegid korralikku rajamasina tööd ja lükkasid ainult 2-3 rada lahti. Ja kui on kinnisadanud jälg, siis ega sealt raudteed ei maksa oodata. Rada oli üpris õnnetu ja väga ei liialda, kui ütlen, et jälge põhimõtteliselt ei olnud, oli lihtsalt mingi isetehtud versioon. Jumal tänatud, et ma olen omal ajal piisavalt sellisel teeme-ise-raja-sõtkume-lume-kinni kvaliteediga radadel suusatanud ja väga häirivaks sõit ei kujunenud. Lihtsalt oleks tahtnud vahepeal ka korraliku sammuga liikuda.

Esimesed 30km läksid üllatavalt kiiresti hoolimata, et mu suusk üldse ei toiminud ja kogu aeg mõtlesin pidamise eemaldamisele. Massid liikusid minust järjest mööda, üpris masendav. Kui kellestki oli vaja mööda minna, siis oli see omaette katsumus, sest kui sissesõidetud jäljes enam-vähem liikusin, siis värskema lumega oli asi kohutav. Nii mõnigi kord loobusin möödumisest ja tulin jälge tagasi, kui ruumi oli. Kerge lumesadu suutis ka end kuskilt välja võluda, mille peale tekkis ainult irooniline mõte - värske lumi ja kliister, palju õnne! Aga ometi määrde kallale ma ei läinud. Tegelikult pika peale läks pidamine järjest paremaks.

Kurikuulus laskumine Risbergi kandis oli minu jaoks üllatus, et seal rahvas nii meeletult kukub. Algus võib olla on hästi natukene järsem ja kurviga, kuid sealt edasi on suhteliselt lai ja lauge. Hästi, korralikult oldi sahka lastud ja mõned vaalud ja ebaselged jäljed, aga siiski. Võib olla olen ülekohtune ja ei oska objektiivselt hinnata oma üpriski hea suusavalitsemise tõttu, kuid mingeid akrobaatilisi võimlemisharjutusi ma seal tegema küll ei pidanud. Pigem kahetsesin, et alguses üldse sahka teiste eeskujul lasksin ja hoogu niimoodi pärssisin. Vahest see näitab ka sõitjate taset, kes sellel üritusel osalevad - suusasamm on enam-vähem, aga suusavalitsemine ja tasakaal vajaks veel treenimist.

Toidu ja joogiga olin plaaninud nii, et umbes iga 1h tagant võtan geeli ja igas TP-s joon 2 topsi vedelikku. Lisaks olid kaasas miskid energia tabletid, kui viimne ramm peaks raugema ja mõned energiabatoonid. 

Esimese korralikuma einestuse (batooni) ja väikese pausi (kergelt siiski liikudes) tegin 49. km TPs, kuhu jõudsin kergelt vaaludes ning koperdades; siis sain aru, et on vaja laadida. Rohkem batoone, kui üldse sõin, siis pigem lõpu poole. Proovisin küll osta selliseid, mis väga kõvaks ei läheks, kuid siiski andis närida.

TP-d olid hästi korraldatud ja meeldiva teenindusega, rada joogitopsidest puhastati üpris kiiresti ja kaasaelajaid jätkus kõigile. Küll aga olin ma üllatanud suusatajate käitumisest rajal. Sellist ülbust pole ma varem kohanud. Võib olla tuli see sellest, et ainult 2 jälge oli ja needki pea olematud, kuid ma ei tea. Julmalt laskumisel teistele ette astuda ja enda selja taga punt maha tõmmata, oli minule natuke liiast. Õnneks olin kõrvalrajal ja piirdusin pealtvaatamisega. Paraku ei jäänud ka mina kukkumiseta. Kuskil 40km enne lõppu astuti samuti mulle julmalt ette ja pikali ma olingi. Veel nii osavalt, et näoga vastassuunda. Emotsioonide ajendil tuli loomulikult väike eestikeelne sõim, kuid et maasolek liiga mõnus ei hakkaks tunduma, tuli kiirelt varustusekontroll ja veendunud, et kõik on ühes tükis, ruttu püsti ja taas edasi.

Kuna rada oli üks jubedamaid, mida ma sõitnud olen ja suusk polnud ka minu poolt, siis ma isegi ei mõelnud medalist, pigem ainult lõpetamisest; peaasi et ikka lõpuni välja veaks. Seda enam olin ma üllatunud, kui umbes 10km lõpuni ühel maja seinal raja ääres nägin juhuslikult suurt teadet/plakatit, millel oli kirjas võitjate ajad ning mis on medali piiriks. Pilk kellale, mitu korda kalkuleerimist ning olin veendunud, et ma ei pea isegi mitte kihutama, medali ajapiiri jõuan kenasti. Kuigi selline info lisab ainult motivatsiooni, siis tundusid viimased kilomeetrid üpriski pikad ja venivad. Puuduv rajajälg hakkas ka järjest rohkem häirima.

Kui ma lõpuks Mora linna jõudsin, mõned tiirutavad käänud võtsin ja lõpuks finišisirgele jõudsin, olin vaoshoitult õnnelik - jah, ma tegin ära! Jah, ma sain siiski ka medali! Selline puudulik ettevalmistus ja ikkagi medal. Äge! Võta nüüd kinni, kas järgmine kord on taas mõistlik enne niimoodi puhata või ikkagi trenni teha. Arvestades, et kiiremale eesti naisele kaotasin 50min, siis pigem tuleks treenida :) Enne maratoni oli mul sõidetud ~330km.

Alles üle lõpujoone sõites ja suusad alt võttes sain aru, kui väsinud ma olen ja väga raskel sammul jõudsin medalineiuni oma auhinna järgi. Eriti tore üllatus oli kohe lõpus kohata Tilka, kes oli vist minu medali üle veel uhkem kui ma ise :) Ta oli mõni aeg enne mind lõpetanud (raja alguses ma isegi edastasin teda :)), nii et sattus seal läheduses toimetama.
Ajaliselt ma lootsin sõita alla 6:28, kuid Arne üritas lohutada, et nii hullu rada pole kunagi varem olnud ja olud olid väga rasked. Nojah, kui ikka nii natuke jääb puudu, siis jääb ikka natuke häirima. Eriti tore oleks olnud ka meeste ajalimiiti mahtuda, aga noh, ega selle eest lisamedalit poleks saanud :)

Tehtud! Ajaga 6:34:09

Peale sõitu algab vist kõige tüütum etapp. Kui oled tulnud grupiga, siis tuleb oodata ära kõik lõpetajad. Isegi, kui hästi rahulikult toimetada - pesu (ruumi ja sooja vett jätkus), söök (sortiment oli nii ja naa, kõhu sai täis), diplomitrükk jms, siis jääb ikka veel väga palju aega üle. Seega tasub tulla pundiga, kus kas ise oled üks aeglasemaid või on enam-vähem sama tase. Me vist ootasime kl 20ni, kui mitte isegi kauem. Tegelikult need maksimumi võtjad on päris hullud, väljas läheb pimedaks ja ega siis rada valgustatud ole. Kogenenumatel on vast pealambid kaasas, kuid enamus massist sõidab ikkagi pimeduses. Lõpu poole oli ka laskumisi, millest ma küll sellise pimedusega laskuda ei sooviks. Nii et kes soovib veel rohkem põnevust, siis ära kiirusta ja jää pimeda peale :) Ahjaa, kui oled ikka kõva tegija, siis võid lubada endale ka viimasest grupist startimist ja võid isegi medali võita; meiega liitus üks eesti tüüp, kes niimoodi tegi, enam ei mäleta, kas nipp-napp sai medali või jäi just napilt ilma.

Peale lõpetamist sellist emotsiooni ei olnud, et tahaks kohe järgmine aasta uuesti tulla. Pigem sümpatiseeris mõte, et 10 aasta pärast uuesti, kui on taas juubeliüritus; aga siis on jällegi stardikohta tarvis :)