Üldiselt ma pean maratonijooksjaid puhta hulludeks ja enesepiinajateks. Joosta järjest nii palju kilomeetreid ja enamus neist tempokalt, ei ole normaalne. Seetõttu olin ma kogu aeg arvanud ning rääkinud, et mina seda lollust ei tee. Ometi läks nii, et ühel kenal septembri pühapäeval seisin ma stardijoonel enese jaoks väljakutsuva eesmärgiga.
Ajaraamid sättisin järgmiselt (targemate kommentaaride ja enese soovide järgi): alla 3:30 on imeline tulemus, 3:30-3:40 väga hästi, kuni 3:45 hästi ja üle 3:45 ebaõnnestumine. Vabandused kõigi ees, kes jooksid üle 3:45 aegu, te olete siiski väga tublid, päriselt.
Spetsiaalset ettevalmistust ma ei teinud. Liigutasin end nii palju, et xdreamil tiimi ilmselgem nõrgim lüli ei oleks ja enesetunne oleks mõnus. Seepärast oli ka kahtlus, kas ma ikkagi suudan nii tempokalt kogu distantsi läbida. Natuke enesekindlust lisas Rakvere Ööjooks, kuid mida lähemale pühapäev jõudis, seda rohkem hakkasin enese võimekuses kahtlema. Viimase nädala elasin tegelikult jooksu režiimis - keha harjutamiseks käisin jooksmas hommikuti ning magama läksin kl 21-22 ajal tavalise 00-01 asemel. Kas sellest nüüd otseselt kasu oli, kuid vaimule sobis hästi.
Kuna stardinumber oli mul 1009 ja starti tulin teadlikult viimastel minutitel, siis sai päris tagant alustatud. Plaan oli alguses joosta 3:30 grupis ja kui tempo on liiga kiire, siis tagasi tõmmata; kiiremini kindlasti mitte. Kuskil 1km peal jõudsin pundile järgi ning kogu aeg jooksin tempomeistri vahetus läheduses.
Esimene ring möödus üllatavalt kergelt ja kiiresti. Imekombel suutsin hoida pea mõtetest tühjana ning liigse optimismi vältimiseks kummitas peas lause "So far so good". Teise ringi alguses hakkasin tundma paremat tagumist reie- ja säärelihast, kuid ei midagi hullu. Ajapikku hakkas rohkem tundma andma ning lisaks ka vasak jalg. Samas, enesetunne oli jätkuvalt hea. Mitte küll kõige kergema sammuga, aga siiski hea tundega jõudsin tagasipöördesse, kus mõned eraldusid grupist tempo lisamisega. Ma ei julgenud nii optimistlik veel olla ja otsustasin siiski jääda tempomeistri juhtimise alla.
Ma ei tea, kas mina olin joogipunktides liiga kiire või tempomeister hoopiski aeglane, aga juba alates esimesest punktist suutsin ma alati nobedam olla ja pidin tempo alla laskma, et grupp järgi oodata. Esimest korda mõtlesin proovida grupist lahkuda peale viimast Pirita silla punkti. Mõned sajad meetrid hiljem jõudsin arusaamisele, et seda kõige keerulisemat osa ei maksa siiski üksinda ründama minna, vaid ikkagi tiksuda grupis ja Russalka juures vaadata, kuidas tunne on. Kui jõuan, siis tõstan tempot, kui ei, siis liigun grupis. Teise variandina mõtlesin, et olen grupis kindlasti kuni Suurtüki tänavani ja sealt edasi võiks proovida Norra lõppu teha. Suurt minutitevõitu nii hilise spurdiga ei tuleks, kuid iga sekund oleks võit siiski.
Paraku rikkus kogu minu plaanid tempomeistri sõnavõtt 35-36km vahel teatega, et tal on krambi ilmingud ja soovitas jäldiga ise kella. Üks musta särgiga mees eraldus grupist. Mõned minutid hiljem tuli minu jaoks hävitav teade peajuhilt: "Mul on krambid, jookske ise edasi. Võtke sellele musta särgiga mehele sappa, tema jookseb 3:30 tempos." You must be kidding!?! See musta särgiga mees on juba ju oma 50m ees, ja korraga läksid jalad eriti raskeks. Kui ma olin peaaegu kõigeks valmis ja läbi mõelnud, siis sellist käiku ma poleks osanud uneski oodata. Kohe alguses, kui tempomeister 3ndal km-l võsas käis, siis mõtlesin, et kas grupis on ka nö tagavara jooksja juhuks, kui midagi peaks juhiga juhtuma. Oli mul siis vaja seda kurja välja kutsuda. Igal juhul minu hea jooks muutus sekundiga korralikuks pingutuseks. Ühtäkki tundus sama tempo hoidmine meeletu väljakutse.
Grupist ma kedagi kaasa ei saanud (tagasi ei vaadanud, võib olla keegi jooksis väikese vahega järgi, igal juhul kõrval ega kuklas polnud kedagi), ühe mehe, kes varem eest läks, sain ka hiljem kätte ja sinna ta jäi. Tempot üritasin jälgida kellaga ning kiirelt vaadates-arvutades tundus, et suutsin tempot 5:00-5:05 hoida kuni vanalinnani. Sealt edasi kella ei vaadanud. Arvatavasti tuli väike tempo langus siiski tõusvatest meetritest, mis olid jalgades ikka väga tunda. Enne silda tuli esimest korda küsimus, et mida ma küll siin teen :D Õnneks vaim ja enesetunne oli piisavalt tugev, et eirata jalgade seisukorda ja pea uuesti tühjendada. Viimased 2-3km tundusid ikka meeletult pikad, ja nähes silti "41 km" oli küll mõte, et see on vales kohas, sest siit on ju nii palju veel minna.
Uuesti vaatasin kella vahetult enne lõpusirgele pööramist ning ees olid numbrid 3:31... Tavaliselt oleks ma vist pettunud olnud, aga olles viimased 6km nii meeletult ennast ületanud, olin õnnelik, et see "lollus" sai tehtud ja ikkagi väga edukalt. Sellise treenintuse pealt selline tulemus oli parim, mis ma sel päeval joosta suutsin. Las need 1:42/1:22 jäävad teiseks korraks.
Nähes teisi pikkade nägudega ja krampides, istusin ma peale maratoni alles kodus kl 14:30, siis ka kerge hirmuga :) Kuigi samal päeval sai ka korralikus massaažis käidud, olid järgmised 2 päeva ikka väga lühikesed reielihased. Hoolimata tavalisest 1,5 suuremast jooksusussist tuleb vist siiski loovutada vasak suurevarba küüs, mis esimesel päeval tegi põrguvalu ja käia sai ainult lahtise jalatsiga. Õnneks hooaja preemiareis tõi mind piisavalt sooja kliimasse.
Kohe peale maratoni ei olnud emotsiooni, et niipea tahaks uuesti maratoni joosta. Kuid arvatavasti ei läheks ma järgmisel korral ka veel lihtsalt läbima, vaid pigem teeks korraliku spetsiaalse ettevalmistuse ja rihiks veel kõrgemaid piire. Will see!
Igavam info seniilsuse jaoks:
Ärkasin 6:20, 3 ülepannkooki karamelli+1-2 banaani+rohke soolaga sõin 6:50. Alguses plaanisin varem süüa, aga kartsin, et äkki saab liiga vara :) Kokkuvõttes läks toiduga seekord vist täkke, sest pistma ei hakanud ning 1h möödudes ei olnud veel kõht tühi.
Vedelikku tarbisin enne sööki ~1liiter + enne starti veel natuke.
Rajale pakkisin kaasa 6 geeli, millest jäi alles 1; esimese võtsin 1:15 peal, edaspidi 30-45min intrevalliga. Teinekord tuleks välja mõelda parem transportimisviis, sest lihtsalt vöö vahele pannes ei pruugi need sinna jääda. Sain 2 km nendega mässata, kuid lõpuks suutsin ära fikseerida.
Riietusest valisin lühikese varruka, ülepõlve püksid ning madalad õhukesed sokid, jalas roosa Kayano 19.
Ajaraamid sättisin järgmiselt (targemate kommentaaride ja enese soovide järgi): alla 3:30 on imeline tulemus, 3:30-3:40 väga hästi, kuni 3:45 hästi ja üle 3:45 ebaõnnestumine. Vabandused kõigi ees, kes jooksid üle 3:45 aegu, te olete siiski väga tublid, päriselt.
Spetsiaalset ettevalmistust ma ei teinud. Liigutasin end nii palju, et xdreamil tiimi ilmselgem nõrgim lüli ei oleks ja enesetunne oleks mõnus. Seepärast oli ka kahtlus, kas ma ikkagi suudan nii tempokalt kogu distantsi läbida. Natuke enesekindlust lisas Rakvere Ööjooks, kuid mida lähemale pühapäev jõudis, seda rohkem hakkasin enese võimekuses kahtlema. Viimase nädala elasin tegelikult jooksu režiimis - keha harjutamiseks käisin jooksmas hommikuti ning magama läksin kl 21-22 ajal tavalise 00-01 asemel. Kas sellest nüüd otseselt kasu oli, kuid vaimule sobis hästi.
Kuna stardinumber oli mul 1009 ja starti tulin teadlikult viimastel minutitel, siis sai päris tagant alustatud. Plaan oli alguses joosta 3:30 grupis ja kui tempo on liiga kiire, siis tagasi tõmmata; kiiremini kindlasti mitte. Kuskil 1km peal jõudsin pundile järgi ning kogu aeg jooksin tempomeistri vahetus läheduses.
Esimene ring möödus üllatavalt kergelt ja kiiresti. Imekombel suutsin hoida pea mõtetest tühjana ning liigse optimismi vältimiseks kummitas peas lause "So far so good". Teise ringi alguses hakkasin tundma paremat tagumist reie- ja säärelihast, kuid ei midagi hullu. Ajapikku hakkas rohkem tundma andma ning lisaks ka vasak jalg. Samas, enesetunne oli jätkuvalt hea. Mitte küll kõige kergema sammuga, aga siiski hea tundega jõudsin tagasipöördesse, kus mõned eraldusid grupist tempo lisamisega. Ma ei julgenud nii optimistlik veel olla ja otsustasin siiski jääda tempomeistri juhtimise alla.
Ma ei tea, kas mina olin joogipunktides liiga kiire või tempomeister hoopiski aeglane, aga juba alates esimesest punktist suutsin ma alati nobedam olla ja pidin tempo alla laskma, et grupp järgi oodata. Esimest korda mõtlesin proovida grupist lahkuda peale viimast Pirita silla punkti. Mõned sajad meetrid hiljem jõudsin arusaamisele, et seda kõige keerulisemat osa ei maksa siiski üksinda ründama minna, vaid ikkagi tiksuda grupis ja Russalka juures vaadata, kuidas tunne on. Kui jõuan, siis tõstan tempot, kui ei, siis liigun grupis. Teise variandina mõtlesin, et olen grupis kindlasti kuni Suurtüki tänavani ja sealt edasi võiks proovida Norra lõppu teha. Suurt minutitevõitu nii hilise spurdiga ei tuleks, kuid iga sekund oleks võit siiski.
Paraku rikkus kogu minu plaanid tempomeistri sõnavõtt 35-36km vahel teatega, et tal on krambi ilmingud ja soovitas jäldiga ise kella. Üks musta särgiga mees eraldus grupist. Mõned minutid hiljem tuli minu jaoks hävitav teade peajuhilt: "Mul on krambid, jookske ise edasi. Võtke sellele musta särgiga mehele sappa, tema jookseb 3:30 tempos." You must be kidding!?! See musta särgiga mees on juba ju oma 50m ees, ja korraga läksid jalad eriti raskeks. Kui ma olin peaaegu kõigeks valmis ja läbi mõelnud, siis sellist käiku ma poleks osanud uneski oodata. Kohe alguses, kui tempomeister 3ndal km-l võsas käis, siis mõtlesin, et kas grupis on ka nö tagavara jooksja juhuks, kui midagi peaks juhiga juhtuma. Oli mul siis vaja seda kurja välja kutsuda. Igal juhul minu hea jooks muutus sekundiga korralikuks pingutuseks. Ühtäkki tundus sama tempo hoidmine meeletu väljakutse.
Grupist ma kedagi kaasa ei saanud (tagasi ei vaadanud, võib olla keegi jooksis väikese vahega järgi, igal juhul kõrval ega kuklas polnud kedagi), ühe mehe, kes varem eest läks, sain ka hiljem kätte ja sinna ta jäi. Tempot üritasin jälgida kellaga ning kiirelt vaadates-arvutades tundus, et suutsin tempot 5:00-5:05 hoida kuni vanalinnani. Sealt edasi kella ei vaadanud. Arvatavasti tuli väike tempo langus siiski tõusvatest meetritest, mis olid jalgades ikka väga tunda. Enne silda tuli esimest korda küsimus, et mida ma küll siin teen :D Õnneks vaim ja enesetunne oli piisavalt tugev, et eirata jalgade seisukorda ja pea uuesti tühjendada. Viimased 2-3km tundusid ikka meeletult pikad, ja nähes silti "41 km" oli küll mõte, et see on vales kohas, sest siit on ju nii palju veel minna.
 |
| Viimased meetrid viimasel tõusul. Aitäh pildi eest, Hannes! |
Uuesti vaatasin kella vahetult enne lõpusirgele pööramist ning ees olid numbrid 3:31... Tavaliselt oleks ma vist pettunud olnud, aga olles viimased 6km nii meeletult ennast ületanud, olin õnnelik, et see "lollus" sai tehtud ja ikkagi väga edukalt. Sellise treenintuse pealt selline tulemus oli parim, mis ma sel päeval joosta suutsin. Las need 1:42/1:22 jäävad teiseks korraks.
Nähes teisi pikkade nägudega ja krampides, istusin ma peale maratoni alles kodus kl 14:30, siis ka kerge hirmuga :) Kuigi samal päeval sai ka korralikus massaažis käidud, olid järgmised 2 päeva ikka väga lühikesed reielihased. Hoolimata tavalisest 1,5 suuremast jooksusussist tuleb vist siiski loovutada vasak suurevarba küüs, mis esimesel päeval tegi põrguvalu ja käia sai ainult lahtise jalatsiga. Õnneks hooaja preemiareis tõi mind piisavalt sooja kliimasse.
Kohe peale maratoni ei olnud emotsiooni, et niipea tahaks uuesti maratoni joosta. Kuid arvatavasti ei läheks ma järgmisel korral ka veel lihtsalt läbima, vaid pigem teeks korraliku spetsiaalse ettevalmistuse ja rihiks veel kõrgemaid piire. Will see!
Igavam info seniilsuse jaoks:
Ärkasin 6:20, 3 ülepannkooki karamelli+1-2 banaani+rohke soolaga sõin 6:50. Alguses plaanisin varem süüa, aga kartsin, et äkki saab liiga vara :) Kokkuvõttes läks toiduga seekord vist täkke, sest pistma ei hakanud ning 1h möödudes ei olnud veel kõht tühi.
Vedelikku tarbisin enne sööki ~1liiter + enne starti veel natuke.
Rajale pakkisin kaasa 6 geeli, millest jäi alles 1; esimese võtsin 1:15 peal, edaspidi 30-45min intrevalliga. Teinekord tuleks välja mõelda parem transportimisviis, sest lihtsalt vöö vahele pannes ei pruugi need sinna jääda. Sain 2 km nendega mässata, kuid lõpuks suutsin ära fikseerida.
Riietusest valisin lühikese varruka, ülepõlve püksid ning madalad õhukesed sokid, jalas roosa Kayano 19.
Väga hästi ja targalt joostud jooks, tavaliselt inimesed esimesel maratonil (vaimselt) nii tugevad ei ole. Võibolla aitab siin ka Sinu suusataja taust. Ei tahaks pilli lõhki ajada, aga usun, et korraliku treeningu juures võiks Sa alistada ka 3h piiri. Võibolla mitte järgmisel maraonil, aga lähitulevikus siiski. Edu!
VastaKustuta