Porikäkid Viimsis

Nagu juba varasemalt välja hõigati, et tuleb suurepärane sprindirada ja meenutamisväärsed elamused, siis tuleb tõdeda, et rajameister oli tõesti suutnud tõesti sellelt esmapilgul väikeselt alalt välja võluda parimad palad ja üpriski vahelduva etapi teha.

Kui uus aasta tähendab ikka muudatusi või uuendusi, siis meie tiim jätkas vanaviisi:

- eelmisel hooajal kerge kiusu alla sattunud rattavarustus on meil jätkuvalt Jaaguga vanakoolikas:

West meets east: vasakul minu eelmise sajandi ratas, paremal Arne paari aasta tagune

- Arne ja Jaak kordamööda tuunivad end enne starti; vahel lihtsalt üritavad korraga üksteist oma vigastustega üle trumbata:

Jaagu professionaalne hooldus enne starti, tavaliselt tuleb ise teipida

- trennitegemise vajadusest pole keegi meist/neist samuti õppinud. Kui mina jõudsin kaks korda rattaga sõitma (õues oli lihtsalt nii külm ja tuuline kogu aeg), siis nemad vist suisa ühe korra ja mõned korrad jõudsime kõik kaardiga metsa alla. Jooksuga on asi natukene positiivsem, vähemalt minu puhul :)

Ahjaa, tegelikult üks muudatus siiski on. Nüüdsest kutsume oma veterani uue tiitli vääriliselt - Vanaisa.

Eelmise aasta tulemustele vastavalt saime stardinumbriks kergelt hirmuäravata 203 ning käele jälitusseadme, tulemust saab näha siit: http://sportrec.eu/ui/#1ajbslf

Aeg heita soojendusdress.

Startisime joostes ja täpselt 3min ja 45sek peale avapauku olin juba pahkluuni poris ja mõnedkümned meetrid hiljem käperdasin libeduse tõttu tõusust üles, nice. Kuna ilm oli minu jaoks riietumiseks piisavalt keeruline (rattaga ja kanuuga on alati külmem, vihma ka sajab), siis hoolimata, et valisin kileka asemel märja, kuid soojahoidva riietuse, oli meeletult palav. Ilmselge üleriietus jooksmiseks. Samas, need mehed (võib olla oli ka mõni naine), kes paljaste käte või säärtega läksid, siis peale kanuud nende nahas ei oleks tahtnud küll olla. Jooks ise oli kergelt raskemapoolne, sest tempo tundus kõrge ning maastikuks pakuti valdavalt ebatasast põllupealset. Minu jaoks ebameeldiv. Õnneks tuli kohe ratas ja siis läks asi paremaks, ka lukud tuli taas kinni tõmmata.

Järgnev rattaetapp oli vist kogu võistluse kõige raskem rajalõik. Sellist savi-muda kitti pole ammu kohanud. Eks vihmane ilm lisas oma boonuse, mis tegi selle jama eriti külgehaakuvaks ja maastik oli samuti korralik kuumaastik. Kui alguses sai ratast enam-vähem käe kõrval lükata, siis mingi hetk muutus velo raskeks ja üldse ei tahtnud edasi liikuda. Peale kerget vaatlust avastasin, et esikahvel oli seda jama täiesti täis ja ratas niimoodi kinni kiilunud, et ei jäänud muud üle, kui see selga võtta ja edasi vudida. Loomulikult oli seda kitti tossude alla tonnide viisi kogunenud, mistõttu üldjuhul väga hästi toimival Speedcrossi tald oli sama slick kui asfladi jooksususs.

Kui ma lõpuks vahetusalasse jõudsin, kus Arne ja Jaak mind juba ootasid, sain viimaselt korralduse ratas temale anda ja minna võtma C varianti. Läheks küll, aga kus me oleme? Kuna rajameister oli sealsamas, siis ei tihanud päris nii küsida ja küsisin millegipärast et kas punkt 34 :))) Loomulikult olime sellest punktist veel väga kaugel, kuid õnneks leidsin õige kaardi üles ja sain lokatsiooni paika. Punktid käes, tagasi ratta peale. Paraku tuli sama teed pidi ka tagasi minna, nii et sai veel mõnusalt ratast tassida. Kuna vastu tuli palju rahvast ning vähemalt pooled neist ilma rattata, siis tekkis küsimus, et kas vahetusalasse, kus ei jätku rattasõit, peab jõudma koos rattaga või pole see oluline. Antud kohas oleks see suur mugavus ja kindlasti ka ajavõit olnud. Esiotsa tiimidest vist siiski kõik käisid vahetusalas truult rattaga.

Esimene suurem apsakas tuli järgmise punkti (nr 10) võtmisel, kui kaldusime metsa minnes liiga paremale ning kulutasime üpriski palju aega õige koha leidmisele. Tagasi kiirelt ratta peale ja suund kanuusse. Tee peal tekitasid väikese segaduse esimesed tiimid, kellel polnud järgmine etapp mitte kanuu, vaid valikuga rattaetapp. Toimus lubatud hajutus.

Kruusateel sõites sai nii poriseks, et vahepeal tuli suida üks silm kinni sõita, sest seda pori lendas igale poole, no ja nii sopane pole ikka väga ammu olnud. Pärast oli lausa lust sõita asfaldil eessõitja tagarattas, sest sealt pritsis vähe puhtamat vett näkku :)

Arne! Tule juba!

Järgmine etapp oli kanuu, mis on meil enamasti hästi läinud ja nii ka seekord. Ega suurt orienteerumiskunsti siin vaja ei olnudki, tuli lihtsalt tööd teha ning rattarada planeerida. Olles äsja sealkandis orienteerimas käinud, teadsime, et metsast läbi ei murra ja rannikuäärne tee on üpris aeglaselt sõidetav. Lõpptulemusena otsustasime võtta 43, 46, 44 ja 47. Tagant järgi targutades oleks võinud alustada kaugeimast, vähem rapsimist.

Et ratas liiga üksluiseks ei muutu, mida varasemalt on rajameistritele ette heidetud, siis seekord oli neid väikseid jooksusutsakaid mõnusalt sisse poogitud. 

Üks punkt nägi ette Pandju saarele jooksmist; ma olin tegelikult kergelt üllatunud, et päris lõpuni ei pidanudki jooksma. Teine mahajäetud hoones punkti leidmist, mis tegelikult oleks võinud olla huvitavamalt lahendatud. Hetkel oli tegemist puhtalt õnnega, et kellel joppab õigem teeots valida. Meie paraku suutsime enne terve hoone läbi kammida, kui lõpuks õige korridori ja toa üles leidsime. Oli küll materjali, et sellest tõesti Patarei taoline mõistatus või mingi kohustuslik liikumine/takistusrada kokku panna.

Hoone väljast.

Hoone seest.

Olles kaotanud paarid kohad üldarvestuses, tuli rattast võtta viimane. Kui esmapilgul kiirelt kaardilt vaadates näis, et on puhtalt asfald, siis rõõmustasin taaskord liiga rutakalt. Pool maad tuli sõita jällegi ebamäärasel künklikul rajal, kus suutsin selle aasta esimese korraliku kukkumise teha. Õnneks tempo ei olnud suur ja palju polnud seda teed veel jäänud, kui äkki pedaal vms mingi kännunuka taha kinni jäi ja rattaga mind pikali tõmbas. Kukkusin täpselt lenksu osta peale vasaku õla-kaenlaaluse kohaga, mille peale tagant tulnud tiim abivalmilt küsis "Kas kõik on korras?" ja kuna ma tõesti olin juba kuri selle raja peale, siis said nad vastuseks "Aarghhh, ma vihkan seda rada!!!" :))) Siiski läks kõik hästi ja sain kohe edasi sõita. Hiljem on nüüd kukkumine siiski tunda andnud. 

Sealt edasi läks edasi ainult paremini. Ratta vahetusala oli kohe-kohe tulemas ja järgnes viimane jooksuetapp väikeste lisadega, milleks kõige pealt oli Viimsi RMK looduskeskuses 6-le küsimusele vastuse leidmine "Metsas on väge!" püsinäituselt. Saime variandi C ja igaüks sai 2 küsimust. Kiirelt hinnates tundus täitsa huvitav näitus olevat ja ma tõesti loodan, et peale seda meeletut rahvamassi, kes paaniliselt vastuseid otsides muudkui neid sahtleid jms vidinaid näppisid, jäi näitus ka terveks. Iga vale või puuduva vastuse eest tuli saagida palgilt üks ketas. Me kulutasime küll päris palju aega vastuste otsimisele, kuid pääsesime saagimata ning kokkuvõttes oli vist siiski see ajakulu mõistlik. Väike segadus tekkis ka kohtunikul, sest meie lipikule oli kirja pandud 6, mille peale ta imestas, et me peame 6 ketast saagima :) Üritasime siis selgeks teha, et ei, see on õigete vastuste arv, et kõik läks täppi, siis veidi aja peale sai aru ja lasi meid minema. Võib olla oli siis korraldus nii, et trahvide arv märgitakse lipikule mitte õigete arv.

Teine lisa oli taaskord hoonest punkti leidmine. Seekord tegime Soosambla tiimiga koostööd, kellele jõudsime järgi ja üheskoos leidsime punktid kiiresti üles. Kaks sellist loto ülesannet sprindi puhul tundub liiast, liiga suur õnne osakaal; niigi lühike rada ja iga minut, eksimus on arvel.

Kolmanda lisa üle oli vist rajameister kõige uhkem. Ma ei kujuta ette, kuidas sellisele mõttele tullakse; et vaatad ringi ja mõtled, mida veel teha ja siis äkki jääb ette kanalisatsiooni toru ava ja voila! Igal juhul ootas meid kõlakate kohaselt ~220m torus roomamist, kägarkõndi või mida keegi harrastas. 

Toru algus.

Kuigi oli juba kerge väsimus jalgades, siis aeg-ajalt panin selja vastu ülemist äärt ja sain enam-vähem sirgemate jalgadega edasi vudida, kui väsisin, siis lasin edasi käpuli. Ja nii korda mööda. Kuna torusse läksin esimesena, siis kartsin, et olen tempo kinnihoidja, kuid 2/3 peal jõudsime ühele tiimile järgi ja tatsasime nende sabas edasi. Toru ise oli uus ja puhas, kottpime ja näis lõputu. Olgugi, et vahepeal oli 2 võimalust torust väljumiseks, oli rajameister ikka mõnuga edasi pannud. Vähemalt, kes vajasid, said seal end sirutada või teisi mööda lasta. 1/3 peal võtsin välja pealambi, et natukenegi näha, pikalt seda toru veel on või kui kaugel eespool ollakse. Selline pikkus tuli küll üllatusena. Õnneks meil ummikuid ei olnud ja seega ka räägitud õhupuudust ei tekkinud.

Toru lõpp.

Torust väljudes oli vaja veel noppida mõned punktid, teha lisaülesanne ja spurtida finišisse. Kuigi olime veel ühele tiimile järgi jõudnud ja neil üks liige oli krampides, siis mööda neist ei saanud, sest Arnele toru kõige paremini ei mõjunud; on ta meil ju kõige pikem ja kägarkõnd võttis jala päris läbi. Seega pidasime võistlust Soosamblaga 5ndale kohale. Lisaülesandes panime taaskord Jaagu tanki ja Arnega julgestasime teda. Seekord olime edukamad kui Haapsalus ja saimegi Soosambla ees edu sisse ning jõudsime mõned sekundid enne neid lõpetada kohtadega sega II ja üldarvestuses 5. Rajal viibisime 3h ja 3min; kilomeetreid umbes 34.

Kui eelmine aasta tegime hooaja ilma trahvideta, siis lõpuprotokolli vaadates ilutses meie võistkonna juures +15min trahvi. Segastes kohta ei kaotanud, küll aga üldarvestuses (5 >> 8). Selgus, et Arne oli võtmata jätnud punkti 60 (esimese). Kuna mulle tundus 15min ilmselge ülekohus peale sellist pingutust, siis uurisin kaardilt, et mis punkt see 60 on ja kui nägin selgitust "Vahetusala", siis hakkas koitma mingi reegel, et kuskil pidi ju ainult 5min saama ja vahetusala tundub kõige mõistlikum. Tegime järelpärimise ning saimegi 15min asemel ainult 5min trahvi. Nii tõusime üldarvestuses 6. ja ühe koha kaotus enam tuska ei tekitanud. Lõpp hea, kõik hea :)

Kui paljud on maininud, et Viimsi etapist räägitakse edaspidi kui toruetapp, siis minule see toru nii suurt muljet vist ei avaldanud, sest see ei tule esimese asjana meelde, vaid pigem just see sopp ja pori. Võib olla, kui oleks ka pidanud torus ootama teiste järgi ja tajuma, kuidas õhku jääb vähemaks, siis mäletaks seda paremini. Hetke emotsioonina on ikkagi rohkem meeles, et sellise porikäkina pole ammu lõpetanud. Mitte et mulle see pori ja need keerukamad rattateed meeldiks, aga need tekitavad rohkem seikluse tunde.

Järgmine kord siis 7. juunil Tartus, näis millega Juhan meid kostitab.

Pildilt ei paistagi nii porised.

NB! Pildid, kus on peal tekst, on teinud Meelis Toom.