Ma ei ole aastast 2003 ühelgi talvel nii palju suusa kilomeetreid kogunud kui see talv, kuid ometi oli märtsis sõidetud legendaarne Norra suusamaraton Birkenbeiner selle aja kõige raskem asi, mida ma teinud olen.
Ettevalmistused algasid tegelikult juba novembris, kui koos SK Serviti noorsportlastega viibisin 2 nädalat lumelaagris Levil. Eelkõige kolleegid küll muigasid, et mis puhkus see on, kui kogu aeg trenni teed, kuid ausalt öeldes pole ma ammu paremini puhanud. Iga päev on küll rutiinselt sama tegevus, kuid viibid värskes õhus, ümber ringi super talveilm, midagi mõtlema ega organiseerima ei pea ehk täielik aju puhkus.
Tegemist oli üpriski spontaanse ja viimase hetke ettevõtmisega, kuid õnneks oli noorsportlaste bussis just täpselt 2 vaba kohta. Ilmaga vedas 120+%. Kui esimesel õhtul ja järgmisel päeval tuli veel nukrat kunstlume rada lihvida, siis õnneks teise päeva õhtul hakkas lund sadama ning põhimõtteliselt vahelduva eduga sadas peaaegu 2 nädalat ning lund oli põlvini ja rohkemgi.
Jaanuari lõpus sai viibitud nädal Austrias-Itaalias, kuhu haakisin end kaasa konkurentpanga meistersuusatajatega, kes olid minemas Euroopa pankade talimängudele.
Kui esialgu oli plaan kena loodust ja talveilma nautida ning kilomeetreid koguda, siis otsustasin end ka osalejaks registreerida. Vahetult peale talimänge oli mõte teha Marcialonga, kuid kuna sinna ei saanud stardikohta, siis tuli plaani hoopis Dolomitenlauf klassikamaraton. Paraku lumega polnud seal kiita. Maratoni tuli sõita 4 ringi, kokkuvõttes võib rahule jääda nii olude kui ka tulemusega. Ajaks 2:24:20, oma klassis II, naistes 8/70.
2 päeva hiljem toimus Interbancario klassika start siledal kunstlume ringil, kus enesele üllatuseks tulin enda vanuseklassis võitjaks. Ülejärgmine päev toimus Val Di Fiemmes uisu distants, samuti 2x2,5km kunstlumel, rada juba tõusude ja langustega. Kuigi tõusud on minu "nõrkus", siis natuke tänu õnnele tuli seal ka ikkagi esimene koht. Paremat debüüti oleks patt tahta :) Kuna olin oma pangast ainuke, siis ametlikku teatetiimi välja panna polnud, kuid viimasel hetkel klopsisime siiski pundi kokku ja osalesime meeste teatevõistluses, pundis 1 mees, 2 naist :) Viimaseks ei jäänud, kuhugi keskele platseerusime. Kuigi ma kartsin 3x2,5km läbimist, sest eelmisel päeval oli päris raskeks teine tõus läinud, siis teate ajal oli enesetunne kõige parem ja tõusud täiesti talutavad.
Tartu Maraton mul kavas polnud, seega väga ei morjendanud, et see ära jäi. Küll aga sai nädal varem seal luusimas käidud ning võhikuna oleks võinud küll kiruda, et miks selliste lumeoludega see ära jäi. Aga kui ikka mass peale lasta, siis on natuke teine tera :)
Birke toimus märtsi teises pooles, täpsemalt 19.03, mistõttu ettevalmistushooaeg venis päris pikaks ning järjest keerulisem oli leida motivatsiooni pikemate trennide jaoks suhteliselt nigela lumekattega suusarajal, mis oli jäine, kiire ja sile, ainult paaristõuge. Või siis tegin terve trenni ainult vahelduvat käte abil, et natukenegi koormust saada. Lisaks harjutasin end 3,5kg lisakiloga. Lõppeks oli enne maratoni suusatatud ~1120km.
Birkele läksime omal käel lennuki ja rendiautoga, aga majutuse, suusa transpordi ning registreerimise võtsime EWK käest. Starti liikusime siiski kohaliku bussiga, mis võimaldas varajast ärkamist kompenseerida ~2h unega. Tänu Dolomitenlaufeni suurepärasele tulemusele kvalifitseerusin 19ndast stardilainest 4ndasse, nii et rajale sain juba kl 8:15. Õnneks Birkel ei lasta 10k+ inimest korraga rajale, vaid lainetena iga 5min kaupa.
Eestis lasin suusale libisemise ära panna, pidamise jaoks pakiti kaasa korralik varustus igasuguste kraadidega kliistrit. Tegelikult saaks vajaliku soetada ka maratoni expolt, hinnad peaaegu samad mis meil. Mina ladusin alla lõpuks 5 kihti (7 erinevat kliistrit), expo määrde esindajad rääkisid, et saaks kahe erinevaga tehtud :) Kokkuvõttes jäin pidamisega väga rahule, esimese 20km tõusu sain kenasti üles, isegi säästutehnikaga ning alles 38ndal kilomeetril, kui enam polnud võimalik varjus sõita ja pidamine olematu (mul olid all üpriski suured miinuskraadid), põikasin Swix-i määrdepunkti, kus järjekorda polnud ning teenindus kiire ehk ~1-2min jooksul olid suusad taas all ja sai sõitu jätkata. Küll aga võis natuke nuriseda libisemise üle, kuid see võis jääda ka suusa struktuuri taha, sest mul on ainult üks klassika suusapaar :)
Sõit ise oli paras katsumus. Hoolimata korralikust kilometraažist läks asi juba kannatamiseks päris varakult. Ma käisin ainult viimased 3 nädalat saalitrennis jõudu tegemas, kuid tegelikult oleks pidanud kohe sügisel triitsepsi ja piitsepsi tugevdamisega alustama. Puhtalt suusatamisest selle maratoni läbimiseks ei piisa. Vähemalt mitte Põhja-Eesti profiiliga. Et vähegi lõpuni välja vedada, siis läks ruttu käsi kõveraks ja puus maha.
Kui üldiselt Birket teatakse kui esimesed-20-km-puhtalt-üles-mäge maraton, siis tegelikult on oluline meeles hoida, et tuleb ka veel teine tõus, alates 30ndast kilomeetrist. Seega olin vaimselt sõidu ehitanud teise tõusule, st kui see on läbi, siis on põhimõtteliselt tehtud. Küll aga olin ära unustanud, kui pikk see teine tõus on :) Sõidu ajal arvutasin, et kui maraton on 54km ja viimased 14km sellest on allamäge (nii räägitakse) ning teine tõus algab 30ndalt, siis peaks see tõus olema 10km. Ja kui 35ndal kilomeetril hakkas laugemaid juppe tulema, olin ilmselgelt hämmingus ja ei julgenud loota, et nüüd ongi tõusudega kõik. Hiljem profiili vaadates selgus, et teine tõus ongi tegelikult ~5km ja sealt edasi vaikselt laugem, kergete tõusude ja laskumistega.
Üldiselt need esimene ja teine tõus ei ole seinad, vaid täiesti sõidetavad laugemad tõusud, kui oleks jälge, jõudu ja pidamist. Mul kahte esimest nappis, kolmandaga oli enam-vähem :) No ja kui lõpuks tõusust ülesse saad, siis ei lasta puhata, sest laskumised on üpriski kiired, kurvilised ja pikad. Päris mitmel laskumisel pidin püsti tõusma, sest ei jõudnud enam kükitada. Või siis, vaatamata minu suhteliselt eespool stardikohale, olid laskumised juba korralikult vallidesse sõidetud. Ma ei kujuta ette, mis olukord seal suure massi ajaks oli. Minu hämminguks nägin ka kahte pimesuusatajat koos oma saatjaga. Milline osavus, usaldus ja tahtmine peab neil ikka olema. Just need pikad ja keerulised laskumised, respekt!
Söögi osas olin kaasa võtnud SIS-geelid ning paar batooni. Kui natuke üle poole oli tehtud ja oli vaja peapaela kohendada, siis olid käed juba nii tühjad, et isegi see liigutus oli vaevarikas. Sain aru, et geelidest enam ei piisa, nüüd on vaja hakata päris toitu sööma, et vähegi jõudu taastada. Õnneks toidupunkte oli piisava tihedusega ning pakutav kraam söödav. Nii ma siis tiksusin vaikselt tõudest üles ning laugetel osadel üritasin ikkagi paaris lükata. Positiivse poole pealt suutsin ikkagi mõnedest mööduda ning tagant ka väga suured numbrid veel peale ei tulnud.
Eelmisel päeval olime käinud finišis rajaga tutvumas, seega olin teadlik, millised viimased 3-4km on. Suutsin seal veel päris mitmest kaaskannatajast mööduda ning lõpuks oligi käes kauaoodatud lõpusirge. Kuna olin rajale jätnud kogu füüsilise ja vaimse jõu (ma arvan, et viimase kolmandiku sõitsin puhtalt tahtejõu pealt), oli lõpp üsna emotsioonitu. Nii läbi olin. Midagi nii rasket polnud ma väga-väga ammu teinud. Vasaloppet tundus selle kõrval poisike. Ja ometi on inimesi, kes sõidavad Birket juba aastakümneid. Mul ei olnud ja siiani ei ole soovi seda uuesti sõitma minna.
Looduse poolelt ka midagi väga erilist ei pakutud, lõputud tõusud, kauguses näed platood, kuhu sa lõpuks jõudma pead ja kui sinna jõuad, siis on põhimõtteliselt tühjus. Õnneks meil vedas ilmaga, kuigi stardis oli miinuskraadid, siis päeva peale oli päikeseline, vähese tuulega ja soe.
Birke on samuti maraton, kus kõik lõpetajad ei saa medalit, vaid ainult ajaraami sõitnud nagu Vasal. Mulle öeldi juba enne starti, et ma pean ainult suusad alla panema ja lihtsalt lõpuni sõitma ning ongi medal olemas. Seetõttu oli natuke keeruline mingit eesmärki seada, rajal olles mõtlesin, et võiks siis alla 4h sõita, natukene motivatsiooni mitte päris alla anda ja natukene pingutada. Paraku olin siiski veidi aeglasem, aga ausalt öeldes peale sellist sõitu oli üsna suva, mis see aeg tuli. Ametlikult fikseeriti lõpuajaks 4:07:52, oma klassis 19, naistes 173 ja üldarvestuses 3138. Medali piiriks tuli 5:26:55, nii et oleks võinud rahulikult vabamalt võtta.
Kui aasta algus oli uskumatult edukas, siis Norras tuli tegelik vorm ja tase välja :)
Rohkem ma see hooaeg suuski alla ei pannud. Kuigi kere ja lihased oli juba järgnevatel päevadel taastunud, siis vaim oli totaalselt läbi, mitte mingit isu ei olnud enam suusatada ega üldse liigutada.
Ettevalmistused algasid tegelikult juba novembris, kui koos SK Serviti noorsportlastega viibisin 2 nädalat lumelaagris Levil. Eelkõige kolleegid küll muigasid, et mis puhkus see on, kui kogu aeg trenni teed, kuid ausalt öeldes pole ma ammu paremini puhanud. Iga päev on küll rutiinselt sama tegevus, kuid viibid värskes õhus, ümber ringi super talveilm, midagi mõtlema ega organiseerima ei pea ehk täielik aju puhkus.
Tegemist oli üpriski spontaanse ja viimase hetke ettevõtmisega, kuid õnneks oli noorsportlaste bussis just täpselt 2 vaba kohta. Ilmaga vedas 120+%. Kui esimesel õhtul ja järgmisel päeval tuli veel nukrat kunstlume rada lihvida, siis õnneks teise päeva õhtul hakkas lund sadama ning põhimõtteliselt vahelduva eduga sadas peaaegu 2 nädalat ning lund oli põlvini ja rohkemgi.
Jaanuari lõpus sai viibitud nädal Austrias-Itaalias, kuhu haakisin end kaasa konkurentpanga meistersuusatajatega, kes olid minemas Euroopa pankade talimängudele.
Kui esialgu oli plaan kena loodust ja talveilma nautida ning kilomeetreid koguda, siis otsustasin end ka osalejaks registreerida. Vahetult peale talimänge oli mõte teha Marcialonga, kuid kuna sinna ei saanud stardikohta, siis tuli plaani hoopis Dolomitenlauf klassikamaraton. Paraku lumega polnud seal kiita. Maratoni tuli sõita 4 ringi, kokkuvõttes võib rahule jääda nii olude kui ka tulemusega. Ajaks 2:24:20, oma klassis II, naistes 8/70.
 |
| Dolomitenlauf Classic 2016. |
 |
| Vaade stardile ja finišile autoparklast :). |
2 päeva hiljem toimus Interbancario klassika start siledal kunstlume ringil, kus enesele üllatuseks tulin enda vanuseklassis võitjaks. Ülejärgmine päev toimus Val Di Fiemmes uisu distants, samuti 2x2,5km kunstlumel, rada juba tõusude ja langustega. Kuigi tõusud on minu "nõrkus", siis natuke tänu õnnele tuli seal ka ikkagi esimene koht. Paremat debüüti oleks patt tahta :) Kuna olin oma pangast ainuke, siis ametlikku teatetiimi välja panna polnud, kuid viimasel hetkel klopsisime siiski pundi kokku ja osalesime meeste teatevõistluses, pundis 1 mees, 2 naist :) Viimaseks ei jäänud, kuhugi keskele platseerusime. Kuigi ma kartsin 3x2,5km läbimist, sest eelmisel päeval oli päris raskeks teine tõus läinud, siis teate ajal oli enesetunne kõige parem ja tõusud täiesti talutavad.
Klassika stardisirge :)
Val Di Fiemme.
Tartu Maraton mul kavas polnud, seega väga ei morjendanud, et see ära jäi. Küll aga sai nädal varem seal luusimas käidud ning võhikuna oleks võinud küll kiruda, et miks selliste lumeoludega see ära jäi. Aga kui ikka mass peale lasta, siis on natuke teine tera :)
Birke toimus märtsi teises pooles, täpsemalt 19.03, mistõttu ettevalmistushooaeg venis päris pikaks ning järjest keerulisem oli leida motivatsiooni pikemate trennide jaoks suhteliselt nigela lumekattega suusarajal, mis oli jäine, kiire ja sile, ainult paaristõuge. Või siis tegin terve trenni ainult vahelduvat käte abil, et natukenegi koormust saada. Lisaks harjutasin end 3,5kg lisakiloga. Lõppeks oli enne maratoni suusatatud ~1120km.
Birkele läksime omal käel lennuki ja rendiautoga, aga majutuse, suusa transpordi ning registreerimise võtsime EWK käest. Starti liikusime siiski kohaliku bussiga, mis võimaldas varajast ärkamist kompenseerida ~2h unega. Tänu Dolomitenlaufeni suurepärasele tulemusele kvalifitseerusin 19ndast stardilainest 4ndasse, nii et rajale sain juba kl 8:15. Õnneks Birkel ei lasta 10k+ inimest korraga rajale, vaid lainetena iga 5min kaupa.
Eestis lasin suusale libisemise ära panna, pidamise jaoks pakiti kaasa korralik varustus igasuguste kraadidega kliistrit. Tegelikult saaks vajaliku soetada ka maratoni expolt, hinnad peaaegu samad mis meil. Mina ladusin alla lõpuks 5 kihti (7 erinevat kliistrit), expo määrde esindajad rääkisid, et saaks kahe erinevaga tehtud :) Kokkuvõttes jäin pidamisega väga rahule, esimese 20km tõusu sain kenasti üles, isegi säästutehnikaga ning alles 38ndal kilomeetril, kui enam polnud võimalik varjus sõita ja pidamine olematu (mul olid all üpriski suured miinuskraadid), põikasin Swix-i määrdepunkti, kus järjekorda polnud ning teenindus kiire ehk ~1-2min jooksul olid suusad taas all ja sai sõitu jätkata. Küll aga võis natuke nuriseda libisemise üle, kuid see võis jääda ka suusa struktuuri taha, sest mul on ainult üks klassika suusapaar :)
Sõit ise oli paras katsumus. Hoolimata korralikust kilometraažist läks asi juba kannatamiseks päris varakult. Ma käisin ainult viimased 3 nädalat saalitrennis jõudu tegemas, kuid tegelikult oleks pidanud kohe sügisel triitsepsi ja piitsepsi tugevdamisega alustama. Puhtalt suusatamisest selle maratoni läbimiseks ei piisa. Vähemalt mitte Põhja-Eesti profiiliga. Et vähegi lõpuni välja vedada, siis läks ruttu käsi kõveraks ja puus maha.
Kui üldiselt Birket teatakse kui esimesed-20-km-puhtalt-üles-mäge maraton, siis tegelikult on oluline meeles hoida, et tuleb ka veel teine tõus, alates 30ndast kilomeetrist. Seega olin vaimselt sõidu ehitanud teise tõusule, st kui see on läbi, siis on põhimõtteliselt tehtud. Küll aga olin ära unustanud, kui pikk see teine tõus on :) Sõidu ajal arvutasin, et kui maraton on 54km ja viimased 14km sellest on allamäge (nii räägitakse) ning teine tõus algab 30ndalt, siis peaks see tõus olema 10km. Ja kui 35ndal kilomeetril hakkas laugemaid juppe tulema, olin ilmselgelt hämmingus ja ei julgenud loota, et nüüd ongi tõusudega kõik. Hiljem profiili vaadates selgus, et teine tõus ongi tegelikult ~5km ja sealt edasi vaikselt laugem, kergete tõusude ja laskumistega.
Üldiselt need esimene ja teine tõus ei ole seinad, vaid täiesti sõidetavad laugemad tõusud, kui oleks jälge, jõudu ja pidamist. Mul kahte esimest nappis, kolmandaga oli enam-vähem :) No ja kui lõpuks tõusust ülesse saad, siis ei lasta puhata, sest laskumised on üpriski kiired, kurvilised ja pikad. Päris mitmel laskumisel pidin püsti tõusma, sest ei jõudnud enam kükitada. Või siis, vaatamata minu suhteliselt eespool stardikohale, olid laskumised juba korralikult vallidesse sõidetud. Ma ei kujuta ette, mis olukord seal suure massi ajaks oli. Minu hämminguks nägin ka kahte pimesuusatajat koos oma saatjaga. Milline osavus, usaldus ja tahtmine peab neil ikka olema. Just need pikad ja keerulised laskumised, respekt!
Söögi osas olin kaasa võtnud SIS-geelid ning paar batooni. Kui natuke üle poole oli tehtud ja oli vaja peapaela kohendada, siis olid käed juba nii tühjad, et isegi see liigutus oli vaevarikas. Sain aru, et geelidest enam ei piisa, nüüd on vaja hakata päris toitu sööma, et vähegi jõudu taastada. Õnneks toidupunkte oli piisava tihedusega ning pakutav kraam söödav. Nii ma siis tiksusin vaikselt tõudest üles ning laugetel osadel üritasin ikkagi paaris lükata. Positiivse poole pealt suutsin ikkagi mõnedest mööduda ning tagant ka väga suured numbrid veel peale ei tulnud.
Eelmisel päeval olime käinud finišis rajaga tutvumas, seega olin teadlik, millised viimased 3-4km on. Suutsin seal veel päris mitmest kaaskannatajast mööduda ning lõpuks oligi käes kauaoodatud lõpusirge. Kuna olin rajale jätnud kogu füüsilise ja vaimse jõu (ma arvan, et viimase kolmandiku sõitsin puhtalt tahtejõu pealt), oli lõpp üsna emotsioonitu. Nii läbi olin. Midagi nii rasket polnud ma väga-väga ammu teinud. Vasaloppet tundus selle kõrval poisike. Ja ometi on inimesi, kes sõidavad Birket juba aastakümneid. Mul ei olnud ja siiani ei ole soovi seda uuesti sõitma minna.
Looduse poolelt ka midagi väga erilist ei pakutud, lõputud tõusud, kauguses näed platood, kuhu sa lõpuks jõudma pead ja kui sinna jõuad, siis on põhimõtteliselt tühjus. Õnneks meil vedas ilmaga, kuigi stardis oli miinuskraadid, siis päeva peale oli päikeseline, vähese tuulega ja soe.
Birke on samuti maraton, kus kõik lõpetajad ei saa medalit, vaid ainult ajaraami sõitnud nagu Vasal. Mulle öeldi juba enne starti, et ma pean ainult suusad alla panema ja lihtsalt lõpuni sõitma ning ongi medal olemas. Seetõttu oli natuke keeruline mingit eesmärki seada, rajal olles mõtlesin, et võiks siis alla 4h sõita, natukene motivatsiooni mitte päris alla anda ja natukene pingutada. Paraku olin siiski veidi aeglasem, aga ausalt öeldes peale sellist sõitu oli üsna suva, mis see aeg tuli. Ametlikult fikseeriti lõpuajaks 4:07:52, oma klassis 19, naistes 173 ja üldarvestuses 3138. Medali piiriks tuli 5:26:55, nii et oleks võinud rahulikult vabamalt võtta.
Kui aasta algus oli uskumatult edukas, siis Norras tuli tegelik vorm ja tase välja :)
Rohkem ma see hooaeg suuski alla ei pannud. Kuigi kere ja lihased oli juba järgnevatel päevadel taastunud, siis vaim oli totaalselt läbi, mitte mingit isu ei olnud enam suusatada ega üldse liigutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar