Wengan - Stage Two

Kui eelmine päev oli mõnusalt päikeseline ja soe, siis stage two algas vägagi kõledalt ja sajuselt.

Stardisirge lössi vajunud stardikaarega.

Vaade rohkem paremale.

Ettevalmistused.

Päevakava oli järgmine:

- ratas 25,4km
- biathlon 9,6km
- kajak 27km
- jooks 11,2km

Seekordne start oli eraldistardist, vastavalt üldarvestusele minutiliste vahedega. Õhtul ma igaks juhuks mainisin ka poistele, et kui nad soovivad kiiremini liikuda, siis tuleb neil mind vedada. Ise sõites ma nende tempos ei püsi, aga samas jalg tundus raskust kannatavat. 

No ja siis muidugi laskumised, eks see oli uusi poisse üllatanud, et ma kivide vahel ukerdades rahulikumalt tulen. Egas muidu Joosep stardis maininud, et laskumisi tuleb kiiremini sõita. Soovitus väga õige, aga sellest ei ole ka kasu, kui ma ühe laskumise kiire olen ja sealt edasi üldse ei sõida. Parem veidi rahulikumalt, aga lõpuni ja ühes tükis. Tegelikult mul oli plaan, et enne xtrailile minekut harjutan just ekstra singleid jm metsasõitu, aga paraku tulid teised võistlused ka plaani ning aega lihtsalt ei olnud. Rääkimata siis sobilikust rattast :)

Kui stardisirge oli kõvakattega ja kergelt allamäge, siis kohe õige pea keerasime taaskord järsult metsa vahele ning algas ronimine. Tegelikult tulin sealt isegi ratta seljast maha, sest pöördenurk oli sama järsk kui tõusunurk. Kui algus oli taaskord ebameeldivalt tõusune, siis tegelikult päris suur osa etapist oli valdavalt allamäge, ebameeldivat segamini meeldivaga. Vedamistöö oli eelnevast päevast juba veidi parem, kuid jäi ka veel varu. 

Tagant tulid mõned tiimi peale, kuid noppisime ise ka paar eespool startinud tiimi, nii et summa summaarumis liikusime tavapärasel positsioonil. Ühe tobeda kukkumise tegin ka, kui vahetult enne metsast väljumist oli järsem nõks ning tee peale jõudes tuli kohe paremale pöörata. Venelased, kes ootasid "jaa-bajus" naisliiget, olid kena koosviibimise täpselt sinna tee peale ette korraldanud ja kuigi ma olin juba ettenägelikult jala lahti teinud ja pedaalile ootele pannud, oli see ikkagi lukku läinud, mistõttu järgnes kena maapõrge vasaku põlve arvelt. Õnneks veretult ja peale ajutise valu ei midagi märkimisväärset. Kokku tuli 24,95km ja 1h25min.

Järgnes minu jaoks uudne etapp - biathlon. See tähendas, et tiimi peale oli meil 2 ratast ning jooksjaid ei tohtinud kuidagi abistada. Mina ja Joosep moodustasime ühe tandemi ning alustasime rattaga. Ja ega meil suuremat plaani polnud kokku lepitud. Et kui pikalt me rattaga ette sõidame jms. Varasemalt oli Rain maininud, et neil ühel võistlusel oli nii kujunenud, et naisliige oli peaaegu terve etapi rattaga sõitnud ja siis teistega jagasid ühte ratast. Mina lähtusin Joosepi juhistest. Kuna olime järgi jõudnud ühele kohalikule tiimile, kes vaat et iga 500m järel tiime vahetasid, siis jätsime ka üsna pea rattad tee äärde. No ja et kukkumisi veel vähe oli, siis suutsin ratta juurest lahkudes koperdada lenksu otsa ja taaskord vasakule põlvele kukkuda. Jälle veretult, kuid joosta oli väga valus. Joosep tegi kiire plaani muudatuse ning jätkasime siiski ratastega. Õnneks andis valuhoog järgi ning jätsime rattad tee äärde. Minu üllatuseks möödusid meist õige pea Rain-Timmo tandem ning jätsid taaskord rattad tee äärde. 

Mul oli meeles, et on antud etapil on väga järsk laskumine ja sama järsk tõus (see oli kogu võistluste ainuke päev, kus oli ka raja profiil enne ette teada), siis arvasin, et laskumise võin veel teha, aga seda ronimist pigem mitte. Tegelikult kujunes nii, et alguses asfaldil kulgenud laskumine keeras kõrvale ning edasine laskumine oli päris kitsas ja üsna järsk teerada mööda mäekülge alla, mistõttu ma liikusin ratas käe kõrval. Kuna asfaldil olin möödunud Rain-Timmost, kes mulle nüüd järgi jõudisid, siis Rain võttis ise ratta. Jooksime Timmoga edasi ning koos võtsime ka selle järsu tõusu, mis oli juba jalgsi piisavalt ebameeldiv, et seda poleks küll tahtnud koos rattaga võtta (tegelikult oleks pidanud nagunii ratas käe kõrval tulema, tõus oli nii järsk). Tõusul läksime ka taaskord kohalikust tiimist mööda, keda etapi alguses nägime.

Tõusu järgselt jõudsime asfaldile ning mingi aeg kihutas meist mööda Joosep, kes andis mulle oma ratta. Nibin-nabin ulatusin kikivarvastega pedaalideni, nii et enam-vähem sai mäest alla hoogu juurde pedaalida. Jalg oli piisavalt pehme, et püsti sõita. Minu üllatuseks ilmus ühe kurvi tagant välja 2 tiimi, kellest esimese sain ruttu kätte, kuid teisega läks veidi aega, sest tõus tuli vahele. Kuna sadul oli hästi veidi liiga kõrge tõusu sõitmiseks, siis selle osa jooksin ratas käe kõrval. Taipasin vahelduseks ka rajast kõrvale vaadata ning avanes imeline vaade. Olles juba mõnda aega sõitnud ja kerges kahtluses, et kas olen juba liiga kaugele ette sõitnud, otsustasin ratta teeserva jätta ja eesjooksvale tüübile järgi võtta. Tema püüdmine ei olnud keeruline, sest erinevalt minu sammust oli tema samm üsna tönts ja väsinud. Möödumisel agiteerisin ka koos minuga tulema, aga jäi siiski maha. Mõne aja pärast kihutas mööda jälle Joosep ja hetk hiljem Rain. Sain uuesti ratta selga ja sõit tuli tegelikult lühike, sest olimegi kohe-kohe vahetusalasse jõudmas. Kokku distantsiks 9,5km ja ~45min.

Foto: korraldajatelt

Kajaki etapp oli üsna pikk kulgemine. Paatkonnad moodustasime seekord Joosep-Timmo ja mina Rainiga tagumises. Vedamist ei rakendanud, vaid üritasime sõita esimese paadi sabas. Üldiselt toimis, lihtsalt Rain sai piisavalt võimelda paadi õige kursi hoidmisel. 

Liidrid koos jälitajatega sellises mõnusas zen keskkonnas. Foto: korraldajate fotograaf

Originaalis nendel paadi istmetel pehmendust ei olnud, mistõttu eelmisel õhtul käis korralik pepualuste monteerimine. Kellel oli ekstra kaasa võetud päris korralik pehmendustool, kellel saunalava pepualus. Meil midagi nii uhket polnud ja meie sõber lätlane Andris vihjas, et korraldajate poolt pakutav pääsevest sobib ka päris hästi istumise alla. Müügitöö toimis ning kõik me, peale Raini, pakkisime varustusekasti topelt vestid. Samuti ei olnud timmitavad jalatoed, nii et mugavama sõidu otsijad saagisid nende jaoks hotelli kõrvalt leitud lauajuppe (kõrval käis ehitustöö) parajateks. Timmo võttis näiteks mõõtmetelt vaat et ideaalselt passivad tänavakivid kaasa.

Foto: korraldajate fotograaf

Jõel tihedat rebimist ei toimunud. Üks vene tiim oli väga laiali valgunud, kusjuures just meeste paatkond oli väga pikalt sega paatkonnast maha jäänud ja kui eespool liiklejad lõpuks taha vaatasid ja väga pikka tühjust nägid, siis arvatavasti tegid nad pikniku, me olime nende teisest paadist ikka väga-väga ammu möödunud. Samas läks meist omakorda mööda üks paatkond, aga õnneks suhteliselt lõpu eel. Meile tuli etapi lõpp üldse veidi ootamatult. Möödujad kaldusid jõe paremale poolele ning täpselt ei saanud kohe arugi, miks nad sinna sõidavad, sest otseselt silm lippe ja paate ei märganud ning optimaalsem oleks olnud liikuda pigem vasaku kalda poolel, seda enam et kella järgi oleks pidanud ka veel paar kilomeetrit olema. Kuna aga eesliikujad ikkagi suunda ei muutnud ja silm hakkas nagu midagi vahetusala laadset asja tabama, siis võtsime ka suuna kaldale. Kokku sõudsime 25km ja 3h20min.

Foto: korraldaja fotograaf

Oi-oi kui vaevaline oli sealt paadist lõpuks välja ronida. Eks 3+h suhteliselt ühes asendist istumist jätab oma jälje. Mul oli ikka põlved päris kanged, sest sellise fun&sun kajakis ei saa väga jalgade asendit muuta ja lõpuks hakkab ikka liigestele küll. Normaalses kajakis ma aeg-ajalt sõidan rätsepa istes, et alakere vaheldust saaks, kuid selles paadis ei saa suurt midagi teha. Tegelikult ma ei kasutanud ka kaasavõetud päästevestist istmealust, sest oli teine liiga kõrge ja nii kadus ära õige paaditunnetus. Sai ka ilma hakkama :) Aga kaldal veelt tulijaid tervitanud korralik trepp oli tegelikult hea võimalus kiirelt kanged liigesed taas liikuma saada enne garderoobi vähendamist.

Tühjaks jäänud vahetusala. Foto; korraldaja fotograaf

Jäänud oli veel viimane etapp. Kuna profiili olime näinud, siis oli teada, et nüüd tuleb mõnus maasikas ehk ropp tõus väga järsu ja korraliku tõusumeetriga. Kajakis lõpu eel meist möödunud tiimi saime üsna pea kätte ning jätsime nad kindlalt selja taha. Mina olin taaskord kummis ja kannatasin tõusu, mis tundus ikka kole pikk. Aga kui lõpuks sai tipp vallutatud, siis edasi kulges juba talutavamalt ning tavapärases rütmis. Kokku 11,5km ja 1h15min.

Kogu võistlusdistantsiks tuli 70,91km ja 7h ning koondarvestuses tõstis see meid 10ndale kohale. Pole põhjust nurisemiseks, aga alati saab paremini :)

Üks päev veel ja siis on lõpuks Wengan läbi!

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Koondtulemus kirjas.

Koondtulemus pildis.