Ja käes see oligi, Wulongi viimane võistluspäev. Eelmisel õhtu söögilauas tõdesid poisid, et võistlusel teine ratas läks ikka lappama ja kaotus tuli suur, kuid ega jõudu polnud ka kusagilt, kõik andsid oma parima. Uuriti veel, et kas mul oli mõni hetk, kus oleks tahtnud öelda, et enam ei jõua või et kas peas kummitas küsimus, miks ma siin olen. Kahjuks tuli poisse kurvastada, sest isegi, et need tõusud olid ropult rasked, ei tekkinud kordagi mõtet, et ma ei jõua. Lihtsalt kohustus kogu aeg liikuda ja nii ruttu kui saad, oli pigem see, mis rõhus. Loomulikult oli jalg punases, kuid sellist tunnet ei olnud, et ma nüüd enam sammugi edasi ei jõua minna. Ja et miks ma siin olen, siis selle peale pole ma veel kordagi mõelnud, sest sellist kogemust ei ole võimalik just iga päev kogeda :) Rutiini tuleb tappa ja miks mitte ennast proovile panna ebamugavates olukordades, kuigi jah, nõrkushetki on ikka olnud, aga pigem enda vormi (ja kesise tehnilise rattasõidu) tõttu tiimi ees.
Viimane võistluspaik asus 30min bussisõidu kaugusel ja kuna start oli varasem kui tavaliselt, siis taaskord pikalt magada ei lastud. Stardipaik asus ~1800m kõrgusel, mis andis lootust, et selliseid ronimisi nagu eelmisel päeval oli, väga ei tule ja äkki on isegi rohkem allamäge. Kuna jätkuvalt oli sombune ja pilvine, siis oli harjumatult külm hommikupoolik, kuid sellegi poolest paksemalt riidesse ei pannud.
Viimase võistluspäeva kava oli järgmine:
- 1,5km jooksu
- 36,5km ratast (sh 300m ratta kandmist)
- 12km jooksu
- 8km kajak
- 7km jooksu
- 100m laskumine (2 peavad tegema)
Loomulikult algas jälle marulise jooksuga (õnneks siiski pigem allamäge) rataste poole. Esialgu näis 1,5km nii lühike maa, et selle jaoks ma ei hakanud isegi mitte vedamisvööd peale panema, aga poole maa peal, kui natuke tõusis, läks hingamine ikka raskeks ning jooksin lõpuni Arvil numbrisärgist kinni hoides. Distants 1,59km ja 7min.
Järgnes ratas. Kohe alguses oli üks korralik ülesmäge sutsakas ning Sander asus taaskord oma tuttavale positsioonile. Liikusime hästi, kuni tuli ärakeeramine kruusateele ja algas allamäge osa. Oh jeerum. Eelmiste päevade vihm oli teinud oma töö ning seda soppa ja pori oli ikka igal pool ning rada kivine, mudane, vesine, loikudega, auto rööbastega jne. Kõikvõimalikud eriti nõmedad asjad koos. Sander tõmbas, kus võimalik, aga kuna nii kehv pinnas oli, siis ukerdasin ka ise üles. No ja laskumised, nendega kaklesin ka korralikult, mistõttu liikusime jälle teistega võrreldes rahulikumalt.
Mingi aeg läks eriti keeruliseks laskumiseks ning mina loobusin ja tulin rattalt maha. See vist oligi tegelikult see lõik, kus eeldati ratta kandmist. Piisavalt järsult allamäge, libe, suurte kividega ja päris kitsas ja käänuline rajake. Sain seal ikka korralikult rattaga võimleda. Edasi oli veidi ka tee peal sõitu, kuid valdavalt siiski terve etapp pigem pinnase teel. Ühes kurvis suutsin taaskord paremale küljele kukkuda, sest kurv tuli veidi ootamatult, samuti kivid ja kokkuvõttes ajasin käigud sassi ja siis ei saanud enam jalga lahti. Mäletan, et kukkusin pikali ja kuna jalg oli veel pedaali küljes, siis tegi veel ratas 180kraadi pöörde vastassuunda. Õnneks luud-kondid terved ning ka verd polnud kuskil näha, aga see eest olid kivid valusad ja koos kõigi varasemate kukkumistega mõlemad reie küljed nüüd potisinised. Koperdasin taas ratta peale ja sõitsime edasi. Järske nukke jätkus ja vedamismootorit ka.
Vaikselt hakkasin tundma, et vasak jalg kuidagi kahtlaselt palju liigub, kuigi on pedaali küljes. Ütlesin ka poistele, et mul jalg kuidagi kahtlane, kuid väga välja ei tehtud :) Kuniks ühel hetkel ütlesin, et mul on vasak jalg pedaali küljest lahti tulnud ilma et ma oleks vabastavad nõksu teinud. Poisid arvasid, et pole hullu ja sõidame aga ikka edasi, niigi aega kaotatud. Aga kuna parasjagu oli tõus ja kõik sopane, siis oli päris keeruline lahtise jala ja klipiga sõita. Pidasime kinni ja kuigi poisid arvasid, et raudselt on ka kruvid läinud, oli kergelt üllatus, et need on kenasti kinga küljes alles. Rõõmu ei jätkunud kauaks, sest kingakinnitus oli ju klipi küljes kinni ja seda olevat sealt niisama ikka väga raske kätte saada. Ilmselgelt tabas kõiki ahastus, välja arvatud vist Arvit, kes keeldus uskumast, et niisama ei ole võimalik kätte saada. Sel ajal, kui arutasime, et kes mis rattaga edasi sõidab, pusis Arvi klipi kallal ja oh imet, ta saigi selle sealt lahti. Kruvisime siis jupid kokku ja jätkasime sõitu, boksipeatus ~5min. Kuigi enne klipi jama olime möödunud ühest tiimist, kes tegeles rehviga, meile nad järgi ei jõudnud.
Eks edasi oli jätkuvalt üks kannatamine ja ootus, millal lõpuks saab ratas läbi. Ühel laskumisel üritasin julge olla ja kividest jagu saada, mis ka õnnestus, aga preemiaks viskas esiratas üllatavalt suure kivimüraka mulle täpselt parema sääreluu peale. Veri väljas ja valu trotsides väntasin edasi. Jäänud oli vast veel 3-4km lõpuni, kui kauguses silm püüdis ühe eesliikuva tiimi kinni. Ja teravamad tuvastasid, et tegemist on meie sõber lätlase Andrise tiimiga. See oli küll meeldiv üllatus, sest meil oli nende ees edu ainult 9-12min. Nii et peale kõike seda ratta jama on keegi ikkagi ka meie poolt?!? Panime hoogu juurde ja hakkasime vahet vähendama. Õnneks sai ka see vastik sopatee läbi. Jäänud oli vast veel 2km ja olime tõusul, kui minu tagarehv hakkas tuttavat häält tegema. No ei ole võimalik. Jälle. Ja sellisel hetkel. Just siis, kui me olime tagasi mängus. Ma olin ikka korralikus ahastuses, et miks jälle minu ratas ja kus see sai katki minna. Mis seal siis ikka, jälle rehvivahetus. Õnneks kõik vahendid olid kenasti olemas. Kusjuures õhukummi pigistades ei saanudki aru, kus see auk oli. Aga pooltühi see igastahes oli. Loomulikult sai ka veel rattakinnitusega jännatud. Boksipeatus ~6min. Veidi veel allamäge ja oligi selleks korraks rattaga kõik. Kokku 35,32km ja 2h35min (kusjuures kell näitab, et moving time-i oli 20min vähem).
Järgnev jooks oli selline korralik trail run. Esimeses pooles rohkem ikka ülesmäge ja siis pärast ikka väga korraliku allamäge. Terve jooksu olin Sanderil kummis, seekord ka allamäge osa. Ju see oli ka etapi edu võti, sest tuli liikuda eesjooksjaga samas tempos, ei saanud mugavaks minna. Kui olime lõpuks mäest alla saanud ja veel ~2km tasasemal pinnal joosta, siis nabasime kinni sõber lätlase Andrise tiimi. Usutavasti oli meil kõigil kergendus, sest teadsime, et kajakis oleme võrdsed ja jooksus pigem nobedamad ehk peaksime igal juhul nendega võrreldes oma kohta üldarvestuses säilitama. Jäänud olid veel ainult venelased. Nende kaugusest polnud teadlikud ja üldarvestuses olid nad meist 24min maas. Aga rattas on nad nobedamad ja meil oli asju juhtunud. Kokku 11,92km ja 1h21min.
Kimasime kajakki ning selgus, et see on edasi-tagasi kaks ringi. St käänusel jõel oli 2km lõik, mida me siis edasi-tagasi sõitsime. See andis väga hea ülevaate, kui kaugel keegi on ja seletas ära, miks me liidreid nägime. Ja venelasi ei paistnud kusagil, väike kergendus. Lisaks ei olnud me veel näinud üldarvestuses 9-10min kaugusel Saksa-Šveitsi tiimi märganud. Ju siis mõlemad tiimid olid need, kes jooksus viga tegid ning jooksid pöörde asemel otse edasi. Me olime ka sama viga tegemas, kui ~50m õigest kohast hiljem Arvi ütles, et märgistusi enam ei ole (rada on päris tihedalt märgistatud punaste lintidega). Kiirelt tagasi ja saime reele.
Muidu jällegi ilus sõit väiksemate mägede vahel. Seekord püsisime kenasti poiste kannul, sest Arvi oli eelmise päevaga paadi tunnetuse kätte saanud ja lisaks olime osavad kurvilõikajad. Ja nagu Arvi veel ütles, "Britt tõmbab nagu oleks olümpial" :) Isegi, kui see oli huumor, oli tore. Mina pigem lähtusin sellest, et taganttulijad järgi ei jõuaks ja kuna tegemist oli ikkagi viimase sõiduga enne viimast etappi, nii et polnud enam midagi varuks vaja hoida. Võrreldes esimese ringiga olimegi teisega taganttulijatega (sh ka venelastega) edumaad suurendanud. Juhhei!!! Kokku 9km ja 1h.
Nüüd ei jäänud muud üle, kui võistlus ära viimistleda viimase jooksuga. Oli teada, et kuskil enne lõppu tuleb 2 liikmel 100m laskumine teha. Meil pikka arutelu sel teemal polnud, ja Arvi ning Rain osutusid valituks. Jooks kulges enamasti sujuvalt allamäge, korralik off-road, kivine ja kurviline. Väsimatu Sander hoidis jälle tempot. Lõpuks jõudsime sellisesse kohta nagu Wulong Karst parki. Täiesti müstiline paik. No ja loomulikult olime meie all ja laskumine oli päris tipust. Neid treppe oli palju, kohe väga palju. Õnneks siiski päris üles ei pidanud minema, vaid nii poole peale. Seal pandi aeg seisma ning laskujad said liftiga (jah, keset parki on lift :)) ülesse. Meie jäime Sanderiga turistide horde jälgima (ja imestama, et kuidas me küll nendest pärast mööda saame) ja paika imetlema. Millegi pärast läks päris palju aega ning jõudis juba jahegi hakata. Tagumised tiimid jõudsid ka kohale, aga kuna aeg seisis, siis polnud hullu, meie edumaa oli alles. Üks küsis ka korraldajalt, et palju veel lõpuni on ja kas on ka veel ülesmäge vaja minna, siis vastuseks sai rõõmustava sõnumi, et 2-3km ja no uphill. See tegi endalgi meele heaks. Lõpuks hakkasid ka meie poisid kõrgelt ülevalt paistma, veidi takerdusid, kuid lõpuks siiski ilma probleemideta jõudsid kenasti alla. Rakmetest vabaks ning asusime turistide vahel treppidest alla jooksma. Üsna kurt ja ükskõikne on see Hiina turist.
Miks ma küll olin nii sinisilmne, et ma uskusin korraldajat no uphill osas?!? Kui olime veidi maad jooksnud, siis keerasime peateelt väiksemale, kus mõne aja pärast algasid taaskord lõputud trepid. Kui Sander poleks mind seal motiveerinud oma tempoga, siis ma vist oleks sinna treppidele jäänud. Nii mugav oleks olnud öelda, et nüüd tõesti enam ei jõua, jalg on nii läbi, aga ei antud armu ja vedamiskumm oli viimase pingeni venitatud, sest tegelikult natuke nagu jõudis ka. Tegelikult viimase kahel päeval pani pingutama ka Sanderi ponnistus. Et kui tema jõuab ennast ja mind liigutada, siis ma võiks vähemalt iseendaga hakkama saada ja mõelda, et äkki ma ei jõua. Lisaks motiveeris teadmine, et pärast seda on kohe-kohe ka finiš. Nagu päris finiš, enam ei pea järgmine päev uuesti võistlusjoonele minema. Kui lõpuks valgus treppide taga paistis, oli kergendustunne suur. Jäi veel üle monteeritud sillast üles-alla joosta ja oligi lõpusirge. Kokku lõputuna tundunud 2,8km ja 18min ning kogu päeva peale 66,33km ja 6h3min.
Lõpujoone ületamine on mul alati peale väga suurt pingutust üsna emotsioonitu. Hea on teada, et pingutus sai läbi ja nüüd saab puhata, aga suurt rõõmu kohe ei tunnegi. Nii ka seekord. Mul oli loomulikult hea meel, aga õige emotsioon tuleb alles kunagi hiljem. Siis, kui esimesed raskuse tunded on üle läinud ja saad veidi rahulikumalt seedida, mida kõike sai korda saadetud. Ja see oli minu jaoks ikka meeletu eneseületus. Tulla sellise viimase hetke pakkumisega ja kannatada, pingutada 4 päeva järjest. Kui keegi peaks nüüd mul tööl ütlema, et ta on hullult pingutanud ja vaeva näinud ja on väsinud, siis oioioi... Liiga mugavad ollakse. Aga Wulong oli äge, kuid ka ropult raske. Siinkohal suurimad tänusõnad väsimatule Sanderile, kes tegi ikka tööd kahe eest. Kniks!
Kokkuvõttes platseerusime 11ndale kohale. 10ndale kaotasime 9min. Poisid tegid märkuse, et ratta jama peale läks 11min, nii et kui seda poleks olnud, siis oleks 10ndad olnud. Samas jälle, kui see tiim (Saksa-Šveitsi) poleks ära eksinud, siis usutavasti ei oleks me neid ka kätte saanud. Või vähemalt nii palju neist varem lõpetada, et kokkuvõttes paremad oleksime. Seetõttu on jällegi oleks sama mis poleks ja seiklusspordis ikka juhtub asju. Päris üks-ühele tõlgendada ei saa. Aga olen ka nõus, et ratta jamasid oli liiga palju. Ja kõik vist ainult minu omaga... Ehk siis teinekord vist ei tasuks otse poest rattaga võistlusele tulla :)
Raja profiil kella järgi:
Tulemused:
Muidu jällegi ilus sõit väiksemate mägede vahel. Seekord püsisime kenasti poiste kannul, sest Arvi oli eelmise päevaga paadi tunnetuse kätte saanud ja lisaks olime osavad kurvilõikajad. Ja nagu Arvi veel ütles, "Britt tõmbab nagu oleks olümpial" :) Isegi, kui see oli huumor, oli tore. Mina pigem lähtusin sellest, et taganttulijad järgi ei jõuaks ja kuna tegemist oli ikkagi viimase sõiduga enne viimast etappi, nii et polnud enam midagi varuks vaja hoida. Võrreldes esimese ringiga olimegi teisega taganttulijatega (sh ka venelastega) edumaad suurendanud. Juhhei!!! Kokku 9km ja 1h.
Nüüd ei jäänud muud üle, kui võistlus ära viimistleda viimase jooksuga. Oli teada, et kuskil enne lõppu tuleb 2 liikmel 100m laskumine teha. Meil pikka arutelu sel teemal polnud, ja Arvi ning Rain osutusid valituks. Jooks kulges enamasti sujuvalt allamäge, korralik off-road, kivine ja kurviline. Väsimatu Sander hoidis jälle tempot. Lõpuks jõudsime sellisesse kohta nagu Wulong Karst parki. Täiesti müstiline paik. No ja loomulikult olime meie all ja laskumine oli päris tipust. Neid treppe oli palju, kohe väga palju. Õnneks siiski päris üles ei pidanud minema, vaid nii poole peale. Seal pandi aeg seisma ning laskujad said liftiga (jah, keset parki on lift :)) ülesse. Meie jäime Sanderiga turistide horde jälgima (ja imestama, et kuidas me küll nendest pärast mööda saame) ja paika imetlema. Millegi pärast läks päris palju aega ning jõudis juba jahegi hakata. Tagumised tiimid jõudsid ka kohale, aga kuna aeg seisis, siis polnud hullu, meie edumaa oli alles. Üks küsis ka korraldajalt, et palju veel lõpuni on ja kas on ka veel ülesmäge vaja minna, siis vastuseks sai rõõmustava sõnumi, et 2-3km ja no uphill. See tegi endalgi meele heaks. Lõpuks hakkasid ka meie poisid kõrgelt ülevalt paistma, veidi takerdusid, kuid lõpuks siiski ilma probleemideta jõudsid kenasti alla. Rakmetest vabaks ning asusime turistide vahel treppidest alla jooksma. Üsna kurt ja ükskõikne on see Hiina turist.
 |
| Liftist vasakul on laskumiskoht. |
 |
| Lifti järjekorras. |
 |
| Ja sealt nad tulevad! |
Miks ma küll olin nii sinisilmne, et ma uskusin korraldajat no uphill osas?!? Kui olime veidi maad jooksnud, siis keerasime peateelt väiksemale, kus mõne aja pärast algasid taaskord lõputud trepid. Kui Sander poleks mind seal motiveerinud oma tempoga, siis ma vist oleks sinna treppidele jäänud. Nii mugav oleks olnud öelda, et nüüd tõesti enam ei jõua, jalg on nii läbi, aga ei antud armu ja vedamiskumm oli viimase pingeni venitatud, sest tegelikult natuke nagu jõudis ka. Tegelikult viimase kahel päeval pani pingutama ka Sanderi ponnistus. Et kui tema jõuab ennast ja mind liigutada, siis ma võiks vähemalt iseendaga hakkama saada ja mõelda, et äkki ma ei jõua. Lisaks motiveeris teadmine, et pärast seda on kohe-kohe ka finiš. Nagu päris finiš, enam ei pea järgmine päev uuesti võistlusjoonele minema. Kui lõpuks valgus treppide taga paistis, oli kergendustunne suur. Jäi veel üle monteeritud sillast üles-alla joosta ja oligi lõpusirge. Kokku lõputuna tundunud 2,8km ja 18min ning kogu päeva peale 66,33km ja 6h3min.
Lõpujoone ületamine on mul alati peale väga suurt pingutust üsna emotsioonitu. Hea on teada, et pingutus sai läbi ja nüüd saab puhata, aga suurt rõõmu kohe ei tunnegi. Nii ka seekord. Mul oli loomulikult hea meel, aga õige emotsioon tuleb alles kunagi hiljem. Siis, kui esimesed raskuse tunded on üle läinud ja saad veidi rahulikumalt seedida, mida kõike sai korda saadetud. Ja see oli minu jaoks ikka meeletu eneseületus. Tulla sellise viimase hetke pakkumisega ja kannatada, pingutada 4 päeva järjest. Kui keegi peaks nüüd mul tööl ütlema, et ta on hullult pingutanud ja vaeva näinud ja on väsinud, siis oioioi... Liiga mugavad ollakse. Aga Wulong oli äge, kuid ka ropult raske. Siinkohal suurimad tänusõnad väsimatule Sanderile, kes tegi ikka tööd kahe eest. Kniks!
Kokkuvõttes platseerusime 11ndale kohale. 10ndale kaotasime 9min. Poisid tegid märkuse, et ratta jama peale läks 11min, nii et kui seda poleks olnud, siis oleks 10ndad olnud. Samas jälle, kui see tiim (Saksa-Šveitsi) poleks ära eksinud, siis usutavasti ei oleks me neid ka kätte saanud. Või vähemalt nii palju neist varem lõpetada, et kokkuvõttes paremad oleksime. Seetõttu on jällegi oleks sama mis poleks ja seiklusspordis ikka juhtub asju. Päris üks-ühele tõlgendada ei saa. Aga olen ka nõus, et ratta jamasid oli liiga palju. Ja kõik vist ainult minu omaga... Ehk siis teinekord vist ei tasuks otse poest rattaga võistlusele tulla :)
 |
| Arvi tundis ennast päris kehvasti ja ei jõudnudki lõpetamisele :( |
Raja profiil kella järgi:
Tulemused:
 |
| Stage Three tulemused. |
 |
| Koondtulemus kirjas. |
 |
| Koondtulemus pildis. |
aitäh jagamast!
VastaKustuta