Rahvusvaheline seiklusspordi debüüt

Selleks ajaks, kui massid Eestimaal selle aasta viimasele xdreami etapile Jüris startisid, oli meil juba võistleldud. Ühtlasi oli see ka minu rahvusvaheline debüüt seiklusspordis, kus joonel olid oma ala professionaalid ja kõnekate tiitlitega pärjatud meistrid. Toimumiskohaks Suqian, Hiina.

Võistluslinna jõudsime paar päeva enne starti. Kuigi lennud läksid kõigil probleemideta (Rain ja mina lendasime üle Pariisi paberite järgi Air France-ga, aga tegelikkuses AirBaltic+China Eastern; Sander ja Arvi tulid Aeroflotiga üle Moskva), ja meie, kui hilisemad saabujad, jõudsime isegi 10min plaanitust varem kohale, jäi ikkagi ~1,5h väheseks, et jõuda lennujaamast metrooga rongile. 

Sulandume massi. Foto: Arvi

Piletid saime ümber vahetada tõrgeteta vähem kui 1h hiljem väljuvale rongile. Küll aga sõitis see ajaliselt kauem kui eelmine, mistõttu tuli loota, et korraldajate poolt vastutulnud ekipaažil jätkub viitsimist meid ära oodata, sest meil ei õnnestunud neile infot hilinemise kohta edastada. Loomulikult, kui peale 250km/h kihutamist kl 20:30 ajal lõpuks sihtkohta jõudsime, ei näinud ühtegi tuttava kirjaga plakatit ja kuna kõik olid näljased, siis enne tegutsemist otsustasime hoopis kohaliku kulinaariaga tutvust teha.

Silmavaade selgem, käisime veel läbi kõik exit kohad, aga ikka ei kedagi. Üritasime kuidagi korraldajatega kontakti võtta, aga tulutult. Ilmselgelt oli raske meid mitte märgata tänu meie massiivsele pagasile, mistõttu tuligi varsti üks tüüp ligi ja küsis, et kas oleme Suqiani minemas, et ta on ka. Kerge lootusekiir hakkas tekkima, et äkki saame temaga, kuid paraku mitte ja kui palusime korraldajale helistada, siis näis nagu küsiks presidendile helistamist. Jäime jälle omapead, kuniks tuli mõte kontakteeruda mõne teise võistlejaga ning öelda, et me ootame rongijaamas. Sealt saime ka infot, et keegi ikkagi meid ootab ka ning uuesti vaatama minnes oli tõesti nüüd silt olemas. Järgnes veel 1h bussisõitu, oh rõõmu! Hotelli jõudsime napilt enne südaööd.

Meie tagasihoidlik pagas.

Järgmisel päeval monteerisime rattad kokku ja kui sai juba poistele hõisatud, et varem pole mul rattaga probleeme olnud, siis ilmselgelt kutsusin kurja välja. Etteruttavalt võib öelda, et nii palju jama pole mul veel kordagi olnud. Aga kõigest järge mööda. Esimese üllatusena oli üks tubeless kergelt tühi. Panime õhku juurde ja lootsime parimat. 

Kui võistlustrajektooriga tutvudes poisid aga rattakiirused 37km/h peale kerisid, siis sain kerge ehmatuse. Kas nii kiire hakkabki olema kõik see 38km??? Loomulikult öeldi, et nii kiire pigem ikka ei ole, aga on ka 35km/h ette tulnud ja eks kummi saab ka võtta. Noh, elame näeme. 

Õhtu poole tegime jooksu randa, et kajakkidega sina-peale saada. Ametlikult oli treeningaeg läbi, aga saime 5min. Minul isiklikult on kajakkidega hea suhe, ideaalset sõidustiili küll ei ole, aga paati ei karda ning aerutamisega saan enamasti kenasti hakkama.

Õhtul tuli pakendada varustus ning viia rattad vahetusalasse. Kui seal veel viimased bar-d rehvidesse sai pumbatud, hakkas susisema minu uue ratta tagarehv. Kartes kõige hullemat, otsustasime minu ratta tuua vahetusalasse hommikul, õnneks asus see 1km kaugusel hotellist. 

Varustuse pakkimine hotelli fuajees. Foto: Arvi

Kava järgi ootas meid siis ees 8km jooksu, 38km ratast, 10km kajakki ning lõpetuseks 2km ujumist. Viimast pelgasin kõige rohkem, sest ma olen keskpärane ujuja ning arvatavasti pikim järjest ujutud distants jääb heal juhul paarisaja meetri juurde. Poisid ütlesid küll, et Hiina värk, siin distantsid ei pea alati paika, aga õhtul google maps-s üle mõõtes sain ma samad numbrid. Eriti morjendas ujumise pikkus.

Buss stardialasse läks hotellist juba kl 7, mistõttu oli varajane ärkamine, Eesti aja järgi puhta öösel (Eestiga on +5h). 10min peale ärkvelolekut olid aga ärevad Sander ja Arvi ukse taga ning teatasid, et kogu võislus on hoopis vastupidi kui me olime eeldanud. Et algab ujumisest ja lõppeb jooksuga. Meie aga olime viinud päästevestid vahetusalasse, aga nüüd läks neid kohe alguses vaja. Kuna minu ratas tuli nagunii vahetusalasse viia, siis võttis Arvi sealt veel kaasa ka päästevestid ning sai korraldajatelt küüti starti. Peale minu vile unustamise bussi suurt märkmisvääret rohkem ei juhtunud. Rahvast oli välja aetud päris hulga ning toimus ka väike suurejooneline avamistseremoonia, millest seekord õnneks sportlased ei pidanud osa võtma.

Taamal stardiala.

Millise energiaga seatakse end stardi valmis :) Foto: Sander

Stardiks valmis! Foto: Arvi

Ja siis see algas. Rahvamass vette ja ujuma. Meie pundist oli kõige tugevam ujuja Sander ning selle tiitli preemiaks tuli tal need 2km koos minuga ujuda. Tema ees ja mina nii 3-4m tagapool kummis. Oli ikka suur abi küll ja oli tunda, et keegi sind sikutab ja tempos hoiab. Ma üldse ei kujuta ette, kui raske Sanderil võis olla, aga ma võin öelda, et ma ujusin nii hästi ja kiiresti kui ma suutsin. Ja võib olla peaks selle viimase 3 aasta iga sügise mõtte ka lõpuks teoks tegema, õppida korralikult ujuma, nt ka krooli. Sellepärast pole ma ka triatlonist huvitunud, sest ma tean, et kui mina ükskord veest välja jõuan, on kõik juba rattaetappi lõpetamas. Kell distantsi ei suutnud korralikult trackida, sest näitas numbriteks ainult 1,73km ja 47min50sek. 

Järgnes 10km kajakisõit, kus esimeses paadis oli Sander ja Rain ning nendel sleppis oli minu ja Arvi paat. Teagi, kui palju nad meid nüüd tõmbasid, üldiselt liikusime kohe nende kannul. Etapp kulges vahejuhtumiteta ning saime kätte ka 3 tiimi. Kokku näitas kell 10,84km ja 1h18min. Veest tulime välja koos ühe Hiina tiimiga. 

Ratta peale minnes käskis Arvi tagarehvi kontrollida, sest see oli hommikul jällegi veidi tühi olnud, mistõttu oli veidi õhku juurde pumbanud. Ja loomulikult eile välja öeldu - mul ei ole siiani rattaga probleeme olnud - kutsuski vist kurja välja, rehv oli pool tühi. Ruttu pump välja ning õhku juurde. Arvi pumpas sellise kiirusega, et pumbaots murdus ära. Õnneks oli rehv peaaegu täis ja kihutasime edasi. Jõudsime vast 500m sõita, kui tagarehv hakkas järjest rohkem häält tegema, kuniks oli päris soss. Ilmselget enam polnud mõtet pumpamisega piirduda, vaid tuli õhukumm sisse panna. Suurim mure oli loomulikult pumba puudumine, kuid esialgu planeerisime ballooniga täis saada. Peaaegu nagu juba õnnestus, aga ballooni lahti ühendamine ebaõnnestus. Kaugemalt hakkasid paistma jälitajad ning õnneks oli üks neist meie sõber lätlane Andris, kellel juhtus ka pump kaasas olema ja oli nõus jagama (see kõik toimus meeletul kiirusel mitte nii, et nad jäid seisma, vaatasid ja uurisid mis meil juhtus, siis andsid pumba ja läksid edasi :)). Et veel vähe jama oleks, siis loomulikult valmistas probleeme ka tagaratta kinnitus, mis kindlasti on väga lollikindel lahendus, aga kiiruga on seda vaat et võimatu kinni saada. Vähemalt kui pole varem eriti kokku puutunud.

Edasi jätkus meeletu kihutamine, umbes nii 37km/h ja mina kummis, sest minule käib ilmselgelt selline tempo sellise distantis peale isegi tuules sõites üle jõu. Et meil liiga hästi ei läheks, siis kuskil 10ndal kilomeetril hakkas minu tagarehv jälle häält tegema ja muudkui tühjenema. Ma olin ahastuses. Ei ole võimalik, jälle. Ja minu ratas. Kuidas on võimalik siledal asfaldil kumm katki sõita?!? Mis siis ikka, kummivahetus number 2. Usutavasti paigaldasime eelmise veidi kiirustades, mistõttu see venitiili vms kohast oli katki läinud; arvas Sander. Seekord oli meil vähemalt pump olemas :) No ja ratta kinnituse süsteemist polnud ikka veel aru saanud. Päris mitu tiimi oli kogu selle rehvi jamade jooksul meist möödunud. Aga see ei vähendanud meie liikumiskiirust. Meie uhasime kuni lõpuni (loe: mind veeti kummis, enamasti Sander/Arvi vahetustega) ja õnneks rohkem tehnilisi viperusi ei juhtunud. Rada oli põhimõtteliselt sile.

Vahetusalast 8km jooksule minnes oli nii ees kui taga piisavalt tühi maa ning esialgu jooksime selles meeletus palavuses (+32) viisakas tempos, isegi mina suutsin omal käel. Jooks oli samuti ainult asfaldil ning pikkade sirgetega ja üldiselt sile, mistõttu mõne aja pärast kaugel eemal hakkas paistma üks oranž punt. Ja nüüd tulid kummid välja. Esialgu üks ja Raini külge ja tempo läks üles (4:45? kanti). Vaikselt hakkasime lähenema ja lõpuks tuli ka Arvi tõmbama. Korraldajad olid mõnusalt 2km tagant teinud TP-d, kus lisaks veele sai jääveega švamme. Heaven! Ühes sellises punktis (vist 4ndal kilomeetril) saimegi kätte meie ees jooksnud tiimi. Mõne aja pärast silmasime järgmist oranži punti, aga nende jaoks oli rada liiga lühike. Jooksu kohta näitas kell 8km ja 38min. Hoolimata tempost ning palavusest oli jooks täitsa talutav; aga kas oleks kiiremini tahtnud minna, ei ole kindel :)

Lõppnumbriteks tuli 60,68km ja 4h24min. Kokkuvõttes saime 10nda koha, samas hiinlased kellega ratast koos alustasime olid 6ndad, nii et jaa...

Oranž: ujumine, kollane: kajak, sinine: ratas, punane: jooks; GPS on veidi nihkes

Finišis olid vist kõik veidike pettunud. Vähemalt olid kõigil pikad näod. Võib olla oli see pingutusest, võib olla tagasihoitud frustratsioonist. Minu jaoks uued inimesed võistelda (ma teadsin varasemalt oma uue tiimi liikmeid ainult nime pidi), nii et ei oska täpsemalt kommenteerida. Mina oli kõige rohkem löödud oma ratta pärast, et see kogu tiimile nii palju jama valmistas. Aga enda pingutuse üle olin ma üpriski rahul. Ma ei ole ammu nii intensiivselt liikunud ja kordagi ei tekkinud momenti, et appi-ma-enam-ei-jõua-kohe-suren-ära. Pigem oli asi mõtlemises ja sundimises ennast pingutama. Tagant järgi võib öelda, et see oli veel alles pingutuste algus, selline korralik sprinterlik soojendus järgnevaks :))