Wulong - Stage One

Kuna esimene võistlus toimus samas linnas, kus elasime ning oli ainult jooks, siis bussisõit oli lühike ja varustust ei olnud vaja pakkida. Kuid kõik järgnevad etapid asusid eemal ja sõltuvalt päevast tuli kohalejõudmiseks 40-70min bussis loksuda ning eelneval õhtul komplekteerida ka õiged asjad õigetesse kastidesse. Lisaks siis veel tagasisõit hotelli, riiete- ja rattapesu ning uuesti siis ka järgmise päeva varustus kokku panna. 

Kõik see tegelikult võttis päris palju aega ja energiat ja koos õhtusöögiga sai lõpuks puhkama päris hilja. Näiteks rattapesuks oli meil küll kolm pesurit, aga kuna oli ainult üks sissevooluga veevoolik, siis töötas neist üks. Ja kui on 23 4-liikmelist tiimi, siis ilmselgelt on ootejärjekord piisavalt pikk, ja siis veel mõni eriti pedant pesija. Ilm oli ka kõik need päevad nii niiske lakkamatu saju tõttu (ok, päris 24/7 ei sadanud, ja rohkem tibas kui kallas), et reaalselt midagi ära ei kuivanudki.

PESE MIND!

Korraldajate poolt on antud tiimile brošüür, kus lisaks muule on kirjas iga etapi distants, eeldatav läbimisaeg ja mis asjad millisesse kasti tuleb pakkida. Selle järgi saab siis planeerida, kus vahetusalas mida selga-jalga panna ning kuidas sööki-jooki varuda. Teatud kellaajaks peavad (21-22 ajal) peavad olema kastid kaanetatud ja equipment room pannakse lukku, eelkõige vast siiski turvalisuse huvides.

Stage One kirjeldus.

Stage One kirjeldus

Equipment room.

Stage One algas Furong koopa juurest, mis eeldas 70min bussisõitu ja päris varast ärkamist, kuna start anti kl 9. Seekord oli eraldistart 1min vahedega ning eelmise päeva tulemuse alusel.

Kuigi bussiga oleks ka päris ülesse saanud, lasti meil nautida gondlisõitu. Foto: Arvi

Mööda seda jõge-järve kulges ka kajakisõit. Foto: Arvi

Asjatoimetused enne starti. Foto: Arvi

Võistlus koosnes järgmistest etappidest:
- koopa jooks 2km
- kajak 20km
- jooks 8,5km
- ratas 23km
- jooks 0,7km
- laskumine 50m
- ujumine 0,3km

Olgugi, et oli eraldistart, läks kohe sisse täiskäik. Koobast ma kahjuks suurt imetleda ei saanud, sest spetsiaalselt meie jaoks oli valgustus välja lülitatud ja kuna minu pealamp oli suhteliselt ausõna peal kiivri küljes (alla ei mahtunud), siis väga ringi uudistada ei julgenud ning ega polnud ka aega ega energiat. Tempo oli taas korralik ja ülesronivaid treppe lõpmatult. See ikka hävitas korralikult jalga ning ma ei jõudnud ära oodata, millal me sealt ükskord välja saame. Sest kuna järgmine etapp oli kajak ja start anti päris kõrgelt, siis tuli sealt ülevalt vee äärde kuidagi saada ja allamäge ometi nii hull ei saa olla. Lõpuks ütleski Rain, et nüüd hakkab allapoole minema ja kaugel ei olnudki enam väljumine koopast. 

Kuna eelmisel päeval oli sadanud (ja vist ka öösel), siis veekogu äärde minev trepp oli piisavalt libe, et end vigastada, aga vajadusel sai tuge käsipuust. Tagant tulijatest keegi meid enne kajakki kätte ei saanud, küll aga jõudsime ise ühtedele järgi ning jäime natuke nende taha ootama. Teeninduspoiss ei olnud ka just kõige kiiremate liigutustega.

Kogu etapp 0,72km (ilmselgelt koopas ei trackinud, usutavasti see ainult treppidest allatulek) ja 16min.

Kajakisõit oli imeline. Oleks tahtnud sõita rahulikult, teha pause ja nautida. Aga ei, tuli kütta. Paadid jaoatasime samamoodi nagu eelmine ja järgmised korrad - Sander Rainiga ja mina Arviga. Kuna antud alustel puudus variant paate mugavalt ühendada, siis sõitsime eraldi ja meie jäime poiste omast taha poole. Päris palju auru läks Arvil ka tüürimisele, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Erinevalt ühest vene paatkonnast, kus naine ja mees sõnalesid ikka korralikult ja valjult ja ropult. Muig. Paar eile ebaõnnestunud tugevat tiimi sai meid ka kätte, aga see oli eeldatud. Mina nautisin sõitu, sest oli teada, et kõik järgnev on kordi raskem. Kokku tuli sõit 25,41km ja 2h32min.

Kuna ümber ringi olid meeletud mäed, siis ma hirmuga mõtlesin, et raudselt kuskilt tuleb meil üles minna, vaevalt läbi orgude pääseb. Enese üllatuseks tuli kõige pealt jooks, mis oli pigem väga äge kividel turnimine. Selline kanjoni moodi. Jälle etapp, kus oleks hea meelega nõks aeglasemalt liikunud. Ok, poisid arvavad siinkohal, et me nagunii liikusime juba jalutamistempos ja eks neil on ka veidi õigus, sest tagant tuli veel tiime järgi. Ma ei tea, mis värk mul nende kividega on, aga mingi blokk tuleb peale ja liigun päris ettevaatlikult. 

Turnida ja ronida sai mõnusalt ja vajadusel poisid kenasti aitasid. Võib olla on mul vaja parema haakuvusega susse, et ma usaldaks neid rohkem ja liiguks kiiremini... Õnneks jõuti meie järgi natuke enne kanjoni lõppu ja sealt edasi sai Sander mulle tempot dikteerima hakata. Ronisime korralikult ülespoole ja oh imet, rahvas hakkas väsima. Kõige pealt väsis ühe tiimi mees ära ning võeti tuure maha. Liikusime teisega edasi ning mingi hetk toimis meil Sanderiga koostöö hästi ja laugema tõusuga jätsime ka teise tiimi maha. Mulle kuidagi istuvad need eriti rasked tõusud, just jalgsi ja no kui keegi veel ees sikutab ka, siis kannatas minna küll. Vahetusalasse jõudsimegi piisava varuga, et "esimestena" sealt lahkuda. Etapiaeg ~1h40min ja 12,25km.

Rattaetappe ma pelgasin kõige rohkem, sest ma tean, kui halb ma tehniliselt olen. Kui ülesmäge hoiab tempot vedamiskumm, siis allamäge tuleb ise vajutada. Minul see on aga selline tubli harju keskmine. Õnneks antud etapil oli "lihtne ratas", 450 tõusumeetrit ja 900m langust. 

Päris kohe ratta alguses, kui tõusule järgnes langus, lasin veidi õnnetult oma parima sõbra, vedamiskummi, lahti (üldiselt laskumistel ei sõida kummis), misjärel see Sanderil kodaratesse läks ja siis kassett selle juppideks purustas. Oijahh, ma kohe oskan... Suqiani võistlusel ma veel mõtlesin, et huvitav, kas see lahtilaskmisel kodaratesse ei lähe. Nüüd ma siis tean. Sander jäi maha ning tagant tulnud tiim ütles, et ketiga juhtus midagi, aga hakkas liikuma. Ja kihutasid nelja tuule poole. 

Päris pikalt oli tegelikult allamäge betoonteel (jah, neil on teed betoonkattega) ja seal liigub enam-vähem. Kui tuli kivisem ja künkalikum, siis seal ma olin ettevaatlikum. Õnneks rada oli ka selline kergelt üles-alla looklev ja seega väga suurt puudust lõhutud vedamiskummist ei tundnud. Vajadusel tõugati või istusin Arvil kummis. Poisid olid mind hoiatanud, et kui on märg, siis need betoonteed on kole libedad ning kus rohekas sammal peal, siis see on nagu must jää ja ära seal küll pidurda. Öeldud, tehtud, kurve võtsime rahulikult, mõni rahulikumalt :) Ja et ma ikka paremini aru saaksin, siis Rain ühes kurvis, õnneks vaiksema hoo peal, demonstreeris viisakalt, kuidas ratas võib alt minna. Luud-kondid terved, kuid natuke vähema nahakihi võrra vaesem (kraapis oma parema küünarnukilt ja puusalt naha maha), sõitsime edasi. Kedagi kätte ei saanud ja keegi õnneks meid ka mitte. Etapi aeg 1h18min ja 25km.

Lõpp oli üldiselt vormistamine - veidi jooksu allamäge sillale (9min ja 1km, see on koos vahetusega), siis sillalt laskumine 50m alla jõkke-järve ja sealt 300m ujumist. Ma olen küll seinal ronimas käinud ja sealt alt julgestusega "laskunud", kuid iialgi varem pole niimoodi laskunud, et ise juhid kiirust. Nii mina ja Sander olime selles suht algajad, mistõttu me läksime esimestena. Loomulikult ma suutsin veel veidi kõhelda ja natuke muretseda ja öelda, et ma kardan. Teagi, kust see tuli, sest tegelikult õiget hirmu sees polnudki. Tuli üle silla ääre minna ja hakata köit järgi/peale andma. Alla ma ei vaadanud, pigem toimetasin köiega. Päris raske oli teine ja üldse ei tahtnud liikuda. Minu suurim hirm oli, et ma ei suuda kiirust kontrollida ja panen otsejoones alla. Kuigi ma laskusin kaheksaga (mitte ATC-ga), oli topelt köis, mis tegi liikumise kontrollitavamaks. Olles veidi olukorraga harjunud, andsin hoogu juurde ja tegelikult oli väga äge sealt alla tulla. Lõpu lasin taas rahulikumalt, sest maandumine oli vesine. 

Kiirelt igaks juhuks haak Sanderi külge ja koos ujusime lõpu poole. Arvi ja Rain on laskumises pigem vanad kalad ja nemad tulid kiirelt alla. Ujumisega jõudsid meile järgi ja lõpu trepid jooksime juba koos. Etapi aeg 7min ja 0,25km (vist ainult trepi osa).

Kogu võistlus 64,56km ja 6h04min.

Sealt keskelt laskusime alla, ujusime vasakule paatidest jõe poolt mööda ja siis treppidest üles. Foto: Arvi

Kuna võitjad olid ammu finišis ja vahetult pärast meie lõpetamist toimus autasustamine, siis tuli kiiresti riided vahetada, et jõuda kojusõidu bussile. Muidu oleks vist pidanud ootama jääma, millal järgmine bussi täis kokku saadakse. Võistlus ise oli super looduse ja vaadetega, mulle väga meeldis.

Raja profiil kella järgi: 

Võistluse tulemused:

Koondtulemus: